33 kohtumist. Hannes Võrno

ection>

      Raamat on sündinud saatesarja „Hannes Võrno 33 minutit“ parimatest intervjuudest. Intervjuude valmimise jaoks töötasid

      režissöör Kirill Vlassov

      toimetaja Sverre Lasn

      operaatorid Andres Loorand, Roman Vassiljev, Mart Einlo, Andres Laigo, Joosep Kink

      helirežissöör Hoveri Erik

      tehnikud Joosep Seppi ja Markku Asmu

      graafika eest hoolitses Georg Koppel

      saatekülaliste ja saatejuhi grimm Kätlin Rohilaid-Aljaste ja Kylli Haav

      tunnusmuusika Priit Pajusaar

      Inimesed muutis kaunimaks

      Toimetanud Sverre Lasn

      Kaanekujundus Maire Pukk

      Kujundus IlmaPress

      Keeletoimetanud Kairi Vihman

      Fotod Rasmus Pitkänen, Siim Verner Teder, Cordeelia Võrno

      © Hannes Võrno ja kirjastus IlmaPress, 2019

      ISBN 978-9949-7400-0-0

      ISBN 978-9949-7400-1-7 (epub)

      Trükitud tükikojas Rebellis

      Enne algust

      Hea sõber rääkis kord oma diplomitöö kaitsmisest Tallinna Polütehnilises Instituudis (nüüdne TalTech – toim). Olles veendunud, et nõuetekohast paksu kausta, kus masinaehituse eriala lõpetaja oma masinat kirjeldab, ei loe niikuinii keegi, pani ta sinna kirja, et ühe ja teise detaili sisepõlemismootoris võib teha vabalt kas või kasepuust. Nagu arvata, nii ka läks, kuid üks eksamikomisjoni liige, kes oli sõbra isa ammune hea tuttav, pilgutas sõbrale pärast kaitsmist silma ja ütles vaikselt: saarepuust saaks vast kõvemad detailid.

      Raamatu eessõnaga on sageli sama lugu. Harva või üldse mitte vaevub huviline enne lugema asumist tutvuma sissejuhatava tekstiga. Nii olengi justkui lihtsas ja keerulises situatsioonis korraga. Kedagi ei tahaks alt vedada. Ei sind, kes sa eessõna loed, ega ka iseennast, lootes sissejuhatuse mõõtmatule mõjule enne seda, mis lugejat kaante vahel ees ootab.

      Nüüd saan öelda kindlalt üht, televisioon – minu suur armastus –, on otsustanud, et viimane sõna jääb alati temale. Üksnes telesaade „Kahvel“, mida vedasin koos Kiur Aarmaga, lõppes suurejoonelise ilutulestiku, muusikalise lõppakordi ja tänusõnadega kõikidele vaatajatele mitmel telehooajal ning suure tordisöömise ja konjakijoomisega, kuni jupiterid stuudios kustusid. Kõik muud saated on lõppenud teadmatuse ja sõnumiga, et läheme suvepuhkusele ja keegi ei ütle konkreetselt poolt sõnagi, kas uuel hooajal kohtume taas või mitte. Just sellest saabki teleinimesel ühel hetkel villand. Teadmatusest, mida tulevik toob, kui üldse ainsad kindlad asjad selles masinavärgis on rahapuudus ja otsustamatus.

      Selles osas erineb Tallinna Televisioon ülejäänutest. Tallinna Televisiooni põhikirjas puudusid telekanali eduka toimimise mõõtmiseks sätestatud kriteeriumid ja ootus. Tallinna Televisiooni eesmärk ei olnud majanduslik edu, vaatajate arv ja reitingunumbrid, eesmärgina oli sõnastatud vaid telesaadete tootmine ja edastamine. Mitte poolt sõnagi tasakaalustatusest ja muudest meediale obligatoorsetest epiteetidest, kuna seda polnud algusest peale plaaniski. Mäletan toonast linnapead Edgar Savisaart ootamatult teravate küsimustega pommitanud reporteri huumorinurgana mõjuvat ilmet, kui ta mõistis, et igale oma küsimusele saab ta kõige tasakaalustatuma vastuse.

      Seetõttu on pentsik, et põhikirjas loetletud ülesannete ülevaatamise ja uute eesmärkide püstitamise asemel tõstab kanali nõukogu välkkiirelt kätt ja langetab ebapopulaarsete konservatiividega koostööd tegevale peaministri parteile perspektiivis võib-olla lootustandva poliitilise otsuse. Ühte telekanalit Eestis ei ole enam. Telekanalit, mida peeti ühtaegu nii parimaks kogu Eesti telemaastikul kui ka kõige hullemaks kogu galaktikas.

      Mu kallis sõber Tarmo ütles kord, et Eestis pole vahet, oled sa pornonäitleja või riigikogulane, häbi on sama. Sama märkasin iga kord Tallinna TV puhul, kui kohtasin inimesi, kes pidasid heaks tooniks kirtsutada selle telekanali mainimise peale nina. Tallinna TV oli nagu pornoajakiri, mida paljud vaatasid, kuid mille vaatamist seltskonnas ei tunnistatud. Mis punktid Keskerakond kanali sulgemise eest saab, seda näeme juba järgmistel valimistel …

      Sinu käes olev raamat „Hannes Võrno 33 kohtumist“ koosneb jutuajamistest külalistega, kes saate pooleteise hooaja pikkuseks kujunenud ajaloo jooksul minu ja paljude vaatajatega oma maailma jagasid. Need jutuajamised olid mulle väga olulised ja õpetlikud. Ma mäletan, kui kobav ja ebakindel olin päris alguses pärast televisioonist pikka eemalolekut, aga mäletan sedagi, kuidas iga saatega sain tagasi selle, mida ma väga hästi oskan. Minu saates peeti igast külalisest lugu ja sellise asja tunneb vaataja eksimatult ära.

      Olen alati olnud seisukohal, et väga hea saatejuht ei ole mitte see, kellega vaataja ära on harjunud, vaid see, kes võtab su oma saate lõpuminutiteni endale. Olen väga tänulik kõikidele hingedele, kes minu saatega mistahes moel seotud on olnud. Aitäh vaatajale, kellele ma siiralt ja südamest ütlesin iga saate lõpus – ma armastan teid, aitäh selle aja eest, mille oma elust andsite.

      Aitäh sulle, Sverre, kes sa pühendunult ja professionaalselt tegid suure töö saadete ettevalmistamisel ning sellesinase raamatu ilmumisel. Suur tänu teile, Kirill ja Kätlin, kes lõid saate võlumaailma. Minu kummardus kogu saate meeskonnale ja aitäh sulle, Tiia Nurmoja, mu kauaaegne sõber, toetaja ja GANT-i perenaine.

      Vaatamata aina täiustuvatele tehnilistele võimalustele on televisioon ilmselt kaduv kunst. Sinagi võid vabalt olla üks nendest, kes seda raamatut lugedes pole mitte midagi kuulnud, et kord oli Tallinna linnal telekanal ja teisipäeva õhtuti kell pool kümme selle kanali eetris üks jutusaade. Palju saateid läks kanali arhiivist kaduma, aga nende kaante vahel on põhjalik valik nendest vestlustest, mis päästa õnnestus.

      Kõik, mida sina oma maailmas näed ja kuuled ning milliseks kohaks maailma pead, tuleneb sellest, mida sa nende asjade kohta arvad.

      Urmas Viilma:

      Jumal ei ole inimest kunagi maha jätnud

      Urmas Viilma on sündinud 13. augustil 1973 Tallinnas. Valiti 2014. aastal Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogu poolt peapiiskopiks, ametis alustas 2015. aasta veebruaris.

      Kohtumine toimus 25. detsembril 2018.

      Paljude jaoks tähendab jõuluõhtu rõõmupidu, rikkalikult kaetud lauda ja lähedaste kohalolekut, aga väga paljud on sel õhtul üksinda. Kristuse sünnipäeval, 24. detsembril, toimub maailmas väga palju enesetappe. Paljud inimesed on ahastuses, meeleheites ja hingeliselt murdumas. Mina olen sellel päeval ennast maailmas väga üksikuna tundnud ja ka sinul on üksindusega seoses rääkida lugu ühest pimedast õhtust.

      Jah, see on seotud minu minekuga Pärnu-Jaagupisse kirikuõpetaja ametisse. Pärnu-Jaagupi on imearmas koht Tallinnast umbes sada kilomeetrit Pärnu poole ja enamik meist sõidab tänapäeval sellest kohast lihtsalt mööda. Et Pärnu-Jaagupit tundma õppida, tuleb suurelt teelt maha keerata ja avastadki ajaloolise kihelkonnakeskuse. Pärnu-Jaagupi kogudus oli minu päris esimene kogudus ja aasta siis oli 1993. Kuu aega varem olin saanud telegrammi ja mind kutsuti sinna proovijutlust pidama. Olin 20-aastane noor diakon, kõigele avatud, ja läksin. 10. oktoobril pidasin oma proovijutluse ja koguduse nõukogu valis mind koguduse vaimulikuks ning 17. novembril panid isa ja ema mulle mõned kompsud auto peale ning sõitsime Pärnu-Jaagupisse. Ma ei teadnud sel hetkel, milline on täpselt