Kaksikõde. Луиза Дженсен

see ümbrik, Grace!” sosistab Charlie mu alateadvusele. „Ära mind alt vea!”

      Ma ärkan hommikul puntras linade vahel ja mu padi on niiske. Dani pole koju tulnud.

      1 Mittens – (ingl) kindad. Tlk

      KOLMAS PEATÜKK

      Tookord

      Vähehaaval lakkas maailm pöörlemast ja ma sain aru, et vanaisa masseerib väikeste ringjate liigutustega mu selga ja ta käsi on soe ja kindel.

      „Hinga aeglaselt, Grace!” veenis ta mind, kui hingasin välja õhupilvi nagu auruvedur. Ma hingasin järsult sisse ja jääkülm tuul pani mu köhima. Pisarad jooksid mööda mu jäätunud põski alla, kui hingasin sisse ja viieni lugedes välja, nii nagu mulle oli õpetatud, kuni tundsin end piisavalt rahulikuna, et end kokku võtta ja rauast reelingust lahti lasta. Olin nii kõvasti kinni hoidnud, et samblakarva rohelist värvi oli mu kinnaste küljes. Ma lõin käsi kokku, nii et värvikübemed kukkusid kõnniteele, kui uurisin enda ees seisvat koletislikku ehitist.

      „Ära sunni mind sinna minema.”

      „Ma tean, et kolimine oli sulle raske.”

      Seda oli veel vähe öeldud. Need polnud vaid inimesed, kelle ma maha jätsin, mu päevalillekollane tuba või kool, mille järele igatsesin. Ärgata igal hommikul lainete kõva laksumise peale; kolmanda trepiastme kriuksatus, kui keegi sellele astus; merikajakate kisa, kui kooli läksin; kruusakivide krudin mu jalgade all, kui jooksin mööda randa koju, soolane õhk kopse täitmas.

      Mulle oli alati meeldinud koolivaheajal vanavanematel külas käia. Jälgida, kuidas omapärane Oxfordshire’i küla aasta aastalt kasvab, kui selle äärde ilmusid punastest tellistest majad, kui ehitati teine pubi, kohvipood, kauplus. „Kõik moodsad mugavused,” ütles vanaema, aga ikkagi ei tundunud see kodu moodi. See ei kõlanud kodu moodi. Kunagi enam ei saa ma end teki alla peita, kui tuul ja vihm kuulutasid sõja kaljudele ja läbi kardinate vilkus majakas.

      „Sa leiad varsti sõpru,” ütles vanaema, alatine optimist.

      „Ei leia, kui nad saavad teada, mis ma tegin.”

      „Lõpeta enda süüdistamine. Keegi ei saa midagi teada, kui sa ise ei räägi.” Vanaisa kohendas mu mütsi. „Sa pead koolis käima, Gracie.” Ta naeratas, aga see ei tekitanud ta silmade ümber kurde nagu tavaliselt, ja ma noogutasin, tundes end süüdi, et teen tühjast tüli. Ma olin saanud üheksaseks, ma pidingi niimoodi käituma. Kui vanaema oleks seal olnud, oleksin otse sisse marssinud.

      „Tule nüüd!” Ta ulatas kortsulise, vanaduslaikudega käe. „Lähme sisse!”

      Ma hoidsin tal käest kinni ja me läksime üle tühja mänguväljaku. Ma olin just lõpetanud „Gulliveri reisid” ja tundsin end nagu lilliput, kui peatusin betoontrepi ees ja nägin üles vaadates tohutut punast hoonet. See tundus olevat miljon korda suurem kui mu vana kool.

      Paistis, et vanaisa tahtis justkui midagi öelda, ent vangutas pead ja tõmbas mind õrnalt käest, kuni mu jalad järgnesid talle vastumeelselt uue kooli sooja vihmametsa.

      Sissepääsu juures istus ebasõbralik vastuvõtja. „GREENFIELDI ÕPPURID TERVITAVAVD SIND!” oli maalitud erkkollase värviga seinale ta pea kohal.

      „Grace Matthews.” Vanaisa patsutas mind õlale. „Esimest päeva.”

      Vastuvõtja viipas lõheroosade toolide suunas – kunagi olid need ilmselt olnud punased – ja ma vajusin pehmele istmele. Mu jalad jäid põranda kohale rippu. Ma tõstsin oma uue plastist toidukarbi lauale, millele oli kraabitud: „PREILI MARKHAM ON VORMIS”.

      „Huvitav, kas preili Markham on võimlemisõpetaja?” pomises vanaisa.

      Ma korjasin niidijupi narmendavalt istmelt, vaadates ringi. Kraabitud seintel polnud joonistusi ega käsitöid. Nurgas seisis abitu kuusepuu, oksad peaaegu paljad, erksavärviliste tulede rida ulatus vaevu ümber puu. Ma ei tahtnud enam kunagi jõule tähistada. Mõni nädal tagasi olin tundnud end samamoodi nagu teised üheksa-aastased, ja nüüd oli mul oma nõustaja. Paula. Ma vihkasin neid iganädalasi teraapiaseansse, oma tunnetest rääkimist – nagu võinuks see midagi muuta. Praegu aga soovisin, et oleksin Paula kabinetis, mille seinad olid nii sinised, et tekitasid tunde, nagu hakkaksin uppuma. Soovisin, et oleksin kus tahes mujal, ainult mitte siin.

      Õhku paiskus sidrunilõhnalise puhastusvahendi hõngu ja mu kõhus hakkas keerama, sest igatsesin oma vana kooli järele: riidest jalanõude ja plakativärvide lõhn; mu vanad sõbrad; keks ja kullimäng.

      Ma nõjatusin tahapoole ja sulgesin silmad. Oli kohutavalt vaikne. Meile oli öeldud, et ärgu ma tulgu enne registreerimist, et ma poleks nii erutatud, aga mulle tundus see veel hullem. Ma pidin minema tundi, kui see oli juba alanud. Hingasin sügavalt sisse, nagu Paula oli õpetanud, ja püüdsin mõttes minna kuskile toredasse kohta. Ma kujutasin end ette oma toas, oma päris toas, selles, mida ma ilmselt enam kunagi ei näe. Mu rusikad lõtvusid aegamööda ja ilmselt jäin tukkuma, sest mind äratas kontsaklõbin. Hetkeks olin päriselt uskunud, et kõik on normaalne. Olin tagasi kodus ja ema valmistas isale õhtusööki.

      „See on proua Beeton,” sõnas vanaisa. „Ma kohtusin temaga, kui sind kooli kirja panin.”

      „Grace, nii tore sinuga tuttavaks saada.” Direktriss seisis mu ees, näol kaastundlik naeratus. Ma olin selliseid viimasel ajal üsna tihti näinud.

      Silmitsesin teda vaikides, huuled kriipsuks surutud, tõsine.

      „Palun järgnege mulle, härra Roberts! Mul on vaja täita mõned dokumendid. Grace, me ei jää kauaks.”

      Nad kummardusid üle vastuvõtulaua, pead koos, ja rääkisid vaiksel toonil, heites vahetevahel minu poole murelikke pilke.

      „Hiljem kohtume, kullake.” Vanaisa hääl oli pisut liiga vali, kui natuke aega hiljem hüvastijätuks lehvitasime, ja naeratus liiga lai. Vanaisa sammud kajasid valjult mu südame rütmis, kui vaatasin teda uksest väljumas.

      Ma kõmpisin proua Beetoni järel läbi mitme ühesuguse koridori, aeglustades käiku iga kord, kui aknast möödusime, igatsedes veel näha vanaisa, kelle pea oli tuule pärast kummargil ja kinnasteta käed paksust velvetist jope taskutes. Mu kenad uued kingad kriuksusid linoleumil ja ma juba tundsin, et kandadele tulevad rakud.

      „Nii, olemegi kohal.” Proua Beeton lükkas klassiukse lahti. Nägudemeri pöördus meie poole ja ma polnud end kunagi tundnud väiksemana kui sellel hetkel.

      „Grace, see on preili Stiles.”

      Preili Stiles lükkas prillid ninale. Ta kandis pükse ja oli noorem kui mu eelmine õpetaja, kes kandis alati kleiti. Ma lootsin pingsalt, et ta ei palu mul end tutvustada.

      „Tagapool on vaba koht, Grace.”

      Pea kergendusest uimane, ruttasin kohale kiiremini, kui oleks pidanud oma veel mitte katkistes kingades. Libastudes ajasin käed laiali, et kukkumist pehmendada. Mu toidukarp kukkus põrandale ja mina selle kõrvale ning ma tahtsin surra.

      Ma ei vaadanud kellelegi otsa, kui tõmbasin seeliku alla, et säilitada seda vähestki väärikust, mis mul alles oli, ja rabelesin ringi, püüdes päästa oma toitu. Jogurtilusikas oli kadunud, aga ma ei hoolinud sellest. Uue toidukarbi kaas ripnes ebaloomuliku nurga all, üks hingedest oli katki, aga ma toppisin kõik karpi tagasi ja surusin karbi kaenla alla. Mu pahkluu oli valus, kui püsti tõusin ja kuumi pisaraid neelasin.

      „See on vist sinu oma?”

      Üks poiss kallutas tooli minu poole, ulatades mulle paberilehe.

      Ma raputasin pead. Lonkasin ettepoole.

      „Ära unusta, kuidas me sind armastame, Gracie.”

      Ma tardusin paigale, sest sõnad, mille vanaisa oli armastusega kirja pannud, kõlasid valjusti öelduna pilkavalt.

      Krahmasin paberi ja