Kadunud küla. Камилла Стен

ja hingetu ning Elsa on senimaani veendunud, et nood plaaditud valged seinad olid süüdi selles, et tema esimene rasedus nii raskelt kulges. Ta hoolitses selle eest, et nad koliks sealt võimalikult kiiresti minema.

      Jõeäärsed majad on vanemad ja neil on rohkem isikupära ning Elsa tunneb kõiki, kes seal elavad. Ilma poosetamise ja hooplemiseta võib Elsa väita, et ta tunneb kõik Silvertjärni elanikke. Kuid tema naabruskond on jõe ja kiriku juures ja seetõttu hoolitseb ta selle elanike eest pisut rohkem. Talle meeldib mööduda nurgapealsest viltuse katusega majast ning külastada väikest Pia Etterströmi ning tema kaksikutest poegi, jääda seisma Emil Snälli veranda juurde ja küsida, kuidas on lood luuvaluga ning imetleda Lise-Marie roosipõõsaid.

      Kuid täna pole keegi teda peatanud ega talle lehvitanud.

      Kuigi ilm on soe, ei istu keegi aias, trepil ega lahtise akna peal. Mitte keegi pole välja tulnud, et Elsat tervitada, olles teda

      köögiaknast silmanud. Elsa näeb, kuidas keegi köögikardinate ja suletud akende taga liigutab. Kõik paistavad olevat end majja

      sulgenud.

      Tal hakkab kõhus keerama.

      Hiljem hakkab ta mõtlema, kas ehk mingi osa temast mõistis, milles asi, juba enne seda kui jooksu pistis, enne kui ta jõudis higise ja sasisena kööki ning nägi köögilaua taga istumas Staffanit, kelle näos polnud mingit jälge imestusest.

      Aga ta ei mõista, ei aima. Ta poleks eales osanud aimata.

      Nii et kui Staffan talle kuutõbise häälega ütleb:

      „Nad sulgevad kaevanduse, Elsie. Nad rääkisid meile täna. Nad käskisid meil koju minna.“

      ... siis minestab Elsa esimest ja viimast korda oma elus.

      Praegu

      Ma ei ole Silvertjärni kunagi oma silmaga näinud. Ma olen sellest vanaema juttude põhjal endale pildi loonud, õhtuti kaua üleval istunud ja guugeldanud nagu hull, et leida internetist kirjeldusi, aga sealt ei leia peaaegu midagi.

      Ma pööran end ümber Tone kaameraklõpsu peale. Ta on aparaadi silmade kohale tõstnud, nii et see varjab pool nägu ära.

      Tegelikult oleks hea olnud, kui me oleks filminud juba siis, kui linna sisse sõitsime. See oleks olnud tugev sissejuhatus ja sellist on vaja, kui hakata taotlema stipendiume. Kui palju pilte me ka Instagrami kontole ei lisa ja kui palju me ka ei proovi meelitada inimesi Hooandja-kampaanias osalema, on tõde siiski see, et meil on vaja toetusrahasid, et teha filmi nii, nagu ma endale ette olen kujutanud. Ilma riikliku toetuseta ei ole meil võimalustki.

      Aga ma olen veendunud, et me saame lõpuks raha.

      Sest kes suudaks vastu seista sellele pildile siin?

      Valgus voogab üle lagunenud majade ja kastab nad punaseks ja oranžiks. See on hämmastav, kui hästi on need kõigest hoolimata säilinud. Sel ajal ehitati hoopis teisel viisil. Aga isegi siit ülevalt on lagunemist näha. Mõned majad on täiesti kokku varisenud ja loodus on hakanud maad tagasi võtma. On keeruline aru saada, kus läheb piir metsa ja hoonete vahel. Tänavad on tühjad ja

      kinnikasvanud ning läbiroostetanud raudteerööpad lähevad jaamast nagu läbitorgatud arter.

      Natuke õudsal moel on see vaatepilt ilus nagu äraõitsenud roos, mis hakkab oma kroonlehti langetama.

      Klõpsatused lõppevad. Vaatan uuesti Tone poole, kes on kaamera langetanud.

      „Kas said midagi head?“ küsin ma Tone käest.

      „No isegi telefoniga oleks sellise vaate puhul midagi head saanud.“

      Ta kõnnib ümber auto, jääb minu kõrvale seisma ja näitab väikse neljakandilise ekraani pealt pilte. Meil on kokku lepitud, et Tone vastutab pildistamise eest. Erinevalt minust, Emmyst ja tehnikamehest, ei ole tal mingit filmialast tausta − ta on reklaami-

      kirjutaja. Aga ta on tegelenud fotograafiaga hobi korras mõned aastad ja tema pildid on paremad kui need, mida mina oleks suutnud sama kaameraga teha.

      See oli kõige kergem viis veenda teda kaasa tulema. Pikka aega püüdis ta väita, et teda pole üldse reisile kaasa vaja. Ta ütles, et ta pole „essentsiaalne“. Kõik minu argumendid selle kohta, et ta on kaasprodutsendina projekti jaoks tähtis, ei avaldanud mõju. Alles siis kui ma mainisin, et meil on fotograafi vaja, hakkas ta järele andma.

      Ta on projekti jaoks oluline. Võib-olla mitte fotograafina. Kuid ta on osa jutustusest, olenemata sellest, kas ta tahab seda või ei. Võin ainult loota, et neil päevil hakkab ta seda mõistma.

      Ma uurin linna miniatuurse pildina väikestes pikslites ja seejärel siluette minu ees. Selged värvid ja teravad jooned meenutavad maali.

      Vaikus on tihe. Isegi raadiosignaalid ei jõua siia. Räägitakse, et see on seotud kaljupinnases peituva rauamaagiga. Sellel on magnetväli, mis segab signaale, aga keegi ei tundu täpselt teadvat. See lisab salapärasust.

      „Kuidas sa end tunned?“ küsin ma Tone käest ja tõstan pilgu meist allpool asuvatelt hoonetelt.

      Tone võtab sõõmu külma ja värsket õhku. Ta pigistab huuled kokku, enne kui minu poole vaatab.

      „Ma ei tea,“ ütleb ta. Ja siis muigab. „Ma ju räägin. Ma ei uskunud tegelikult, et ma siia tulen, et see nii kaugele läheb. Mulle ei jõua päriselt veel kohale, et me siin oleme.“

      „Aga oleme,“ ütlen ma, peaaegu sama palju endale kui talle.

      Ja lõpuks naeratab ta suurelt väikeste viltuste hammastega ja lõhub seda pingelist õhkkonda, mis on meie vahel alates sellest, kui ma autos ärkasin.

      „Jah,“ ütleb ta. „Selge see, et oleme. Sest sina, Alice, oled üks kuradima buldooser.“

      Ma hakkan joobnult ja eufooriliselt naerma, sest kuigi ma lõdisen külmast − oleksin pidanud enne jope selga panema, kui autost välja hüppasin −, siis siin me nüüd oleme. Me oleme siin. Kõik see planeerimine ja kõik hilised õhtud ja kõik tööpakkumised, mida ma pole saanud, ja kõik nõmedad tööd, mida pidin tegema, et raha saada, ja siin me oleme − Silvertjärnis.

      Sellest saab film. „Kadunud küla“ saab reaalsuseks. Projekt, mis alguses oli ainult lapsepõlveunistus, läheb täide.

      „Jeerum, milline koht,“ ütleb Emmy hääl ja katkestab järsult minu naeru.

      Ma võpatan ja vaatan nende poole. Need on Emmy ja tehnikamees, kes mõlemad on kaubikust välja hüpanud ja meie juurde tulnud. Emmy nõjatub kaubiku juhipoolsele küljele. Tema kottis valge t-särk tundub värviga ühte sulavat. Hennapunased juuksed on sätitud lohakasse hobusesabasse ja teksad on piisavalt suured, et sobida tehnikamehele, kes seisab tema kõrval. Kui nüüd mõelda, siis võib-olla need ongi tolle omad. Ma ei ole päriselt aru saanud, mis suhe neil lisaks töösuhtele omavahel on, ning Emmy rõhutas, et mees teeb talle teene ja võtab tavaliselt kolm korda rohkem, kui meie nende viie päeva eest maksta saame.

      Tehnikamees − Robin? Ei, see pole õige nimi. Ta tutvustas ennast esimesel kohtumisel ja ka terve meeskonna ees eilsel orienteerumiskohtumisel, aga mul on alati olnud nimede peale halb mälu − seisab otse Emmy taga. Ta on nii punapäine, et tahaks teda jõllitada natuke kauem, kui oleks võib-olla kohane; nägu täis kuldseid tedretähne, mis on levinud alla kaela peale ja kogu kehale. Võimalik, et ta oleks muidu täitsa kena mees, pikk ja laiaõlgne, aga kombinatsioon porgandpunastest juustest, nähtamatutest kulmudest ja pruunidest silmadest muudab ta liiga oravasarnaseks, et teda tõsiselt võtta. Vaikne on ta ka; ma usun, et ma pole tema suust kuulnud kokkuvõttes rohkem kui viit lauset, ei meie esimesel kohtumisel Tone, tema ja Emmyga ega ka

      eilsel.

      „Mis plaanis on?“ küsib Emmy. Ta vaatab mulle otsa ja ma köhatan.

      „Me paneme Suurväljakule laagri püsti,“ ütlen ma. „Sellest saab hea lähtekoht keset linna. Ja sinna peaks olema võimalik kohale sõita. Väljak asub teisel pool jõge, aga kirjas oli, et sillad peaksid olema piisavalt