Kuigi sa proovid olla hea. Triinu Meres

kiviseid juuri pidid õõnestama. Aga mina mõistsin seda sama hästi kui sina, sest ma olen kasvatatud oma Perekonna tütreks, ja olgugi et me ei valeta, ei või meie nägudest kunagi välja lugeda meie vaikimisi.

      Kuid mina olin Pajuvalge perenaine ja sina olid enda reetnud salakuulaja – ja võib-olla veel palju muud, millest ma tookord ei teadnud –, kelle tulevik kooldus sõja kaalukeeltel ning kelle võim ja vägi olid ära võetud nagu sarvikrästiku hambad laatadel. Me olime kaugel oma tavaliste minade tavalistest kohustustest ning meie aeg oli piiratud, sest kord pidi sõda ometi lõppema ning uuesti paika pandama, kes jääb kelle armule, ja võib-olla ei ela üks meist pärast seda enam kaua.

      Ning nõnda kahetsesime me teesklemisele raisatud tunde ja päevi ning vaikselt, aga visalt jätsin mina majapidamisse ning Ove silmade alla vihjeid ning tunnistähti sellest, mis meie vahel sündimas oli. Ja meie võtsime nädalast nädalasse rohkem vabadusi, kuna tema vaid pikendas pilke, millega ta meid jälgis, sellal kui tema tumedad silmad jäid rahulikuks, noapide pihku võtmata ning armid kahvatuks ning märkamatuks.

      Ma tunnen oma venda hästi.

      Ta ei kiitnud meie vallatusi heaks, aga tema usaldus minu vastu ei olnud lõppenud.

      Sügisesed jahid said läbi ning siis tuli talv, mägedes tuleb talv varakult, ja me olime ülejäänud maailmast mitte enam üksjagu ära lõigatud, vaid juba peaaegu täiesti ära lõigatud. Ükski kuller ega rändur ei roni üle mägede pärast talvetormide algust ning kuru, kust me pärast paatidelt lahkumist kahe päevaga läbi tulime, tuiskas umbe paksust säravvalgest lumest, mis näib kaunis, kuid on sama tappev kui soolaugas.

      Ikka veel oli sinu ja minu venna vahel sama hoiak, mis Pajuvalge esimestel päevadel – valvas, viisakas, ei vaenulik ega sõbralik, kuid täis teadmist, et isegi kui te teineteisele sugugi ei meeldiks (mina ei tea siiamaani, kuidas oli selle meeldimisega), pole mõõduvõtmise aeg ega koht veel käes.

      Pööripäev möödus, peeti pidu ning me sõime pühaöö õhtul küllalt hästi. Hästi isegi arvestamata, et olime suvise jahilossi talvised elanikud keset metsikut maad ja polnud siiatulekuks ette valmistatud, ja arvestamata vähemalt sama metsikut mägirahvast, kes võis meid ju oma valitsejateks lugeda, kuid kes vähegi mainimist väärt andamit ei maksnud ega pead ei kummardanud.

      Ööd olid pikad ning küünlaid tuli kokku hoida, ent küttepuid oli külluses ning saalis lasin ma põletada tõrvikuid, sest suures ruumis ei torkinud ving silmi ja nina nii kõvasti.

      Me sõime õhtust alati saalis, perenaisena seisin ma selle eest hea. Olid asjad meie vahel nagu nad olid, mina olin Kivihavide tütar, Kasevalla pärija ja Pajuvalge perenaine ja kandsin iga oma õigust ja kohustust uhkusega.

      Ma lasin kütta sinu magamiskambrit ja päeva ajal veetsid sa seal sageli aega, kuid minu voodisse olid sa oodatud isegi neil öödel kuus, mil ma kandsin tepitud, paksust linasest polstriga pükse, mis hiljem pesuköögis hoolikalt läbi keedeti, ning öösel oli sinu ase alati tühi. Meie kõik, jäägrid, sõdurid, minu vend ja sina, mängisime päeviti trulli või kaderit või pika laua kuulimängu. Sina võitsid sagedasti, sagedamini kui ükski teine ja ma sain alles nädalate pärast kuulda, et sina mängides petsid. Valgeid tunde ära kasutades käisime me vahel suuskadel väljas – sinule olid need uudisasjad ja sa naersid palju, kui meist teistest võrreldamatult kohmakamalt lumes ukerdasid – ning lugesime üle neid ligi pooltsada raamatut, mis moodustasid Pajuvalge lossiraamatukogu.

      Pikkadel pimedatel õhtutel jõime me veini ja rääkisime möödunud aegade lugusid.

      Aga kui viimaks oli käes uneaeg, tulid sina minu magamiskambrisse ja me ei maganud minu voodis veel palju tunde. Sest kui meie ei jaganud rõõmu teineteise kehadele (oh, sinu selg minu huulte all, sinu rind minu pihu all, sinu puusad mu puusadel, minu reied su puusadel!), meie rääkisime ja kui meie ei rääkinud, kõneles meie nahk ja kunagi ei saanud me teineteise seltsist küll, sest me olime justnagu ära tehtud. Ja kui meie vahele ka jäi vaikimisi, siis valet ei olnud seal mitte.

      Ja kuude minnes ei olnud päevad enam nii pimedad ning kuigi külm oli krõbe ning vannivesi ei püsinud iial piisavalt kaua soe, kraaksusid varesed juba oma pulmalaulu ning väikesed kollasekõhulised sirilinnud kinnitasid oma heledate häältega, et kevad pole enam kaugel.

      Siis tuli kiri.

      Pajuvalge tuvisid polnud enam palju alles jäänud – tuvinaine justnagu treenis neid, aga me polnud tükk aega uute lindude vastu isegi huvi tundnud. Mõnesid hoiti Kasevallas hädajuhtumite tarvis siiski.

      Nüüd on seal uusi treenitud tuvisid, aga tol korral veel mitte.

      Ning küllap läks mõni läkitatud kiri ka teel kaotsi, sest kodutunne oli lindudes aegamööda nõrgenenud, kuid vähemalt üks tuli kohale.

      Minu vend ei kutsunud mind, kui ta kirja kätte sai ja selle avas. Minu meelest pidanuks ju õiguspäraselt lossi perenaist kõigist kirjadest teavitama, et tema saaks sõnumite kätteviimise eest hoolitseda, kuid Ove oli andnud tuvilasse omad käsud ning kiri viidi tema kätte ja meie kuulsime saabunud teadetest alles õhtusöögil.

      „Üks tuvi tuli keskpäeva paiku tuvilasse,” sõnas ta ja tema armid õhetasid, kui tema teravad silmad sinusse puurisid. „Ta kandis sõnumit sõlmitud vaherahust ning suurest lahingust Allaveere orus.”

      Sa ei olnud nuga tõstnud ega leiba võtnud, aga sinu suur käsi hoidis veinikarika jalast ning sa jõid aeglase mõõdetud sõõmu, jahedad silmad kinni minu venna tumedates ja petlikult soojades.

      „Kirjas kõneldakse, et Kuuevalla sõduritest tuli eluga välja napilt üle poole,” jätkas Ove ja nüüd tema armid lausa hõõgusid ning tema lõug tardus korraks, kuigi silmad jäid endist viisi mahedaiks. Sina asetasid karika lauale tagasi, kuid ei ütelnud midagi ja sinu pilk ei pöördunud kõrvale. Minu süda tõmbus kokku ja ma mõtlesin oma isale. Kas oleks Ove nii mõõdetud, kui ta toetaks nüüdsest Kasevalla emanda vanimat poega – ja mitte enam oma isa – maaisandana? Ja siis libises minu pilk ilma tahtmata sinu peale, aga sina ei vaadanud minu poole ja ükski kilk ei siristanud ahju juurest armulaulu ning tule praksumise helid täitsid minu suurt saali otsekui puulõhkumise paugud.

      „Aga seda ei ole mitte nii palju, kui Harjuvirde kaotas, sest nende kaheksast tuhandest mehest jäi sõjaväljale peaaegu kuus ning kui rahus viimaks kokku lepiti, ei olnud kusagilt matuselõketeks puid leida ning harjukad matsid oma surnuid veel nädal aega hiljemgi.” Ja kuigi Ove lõug ei lõdvenenud, tõmbusid ta silmad ometi veidi kitsamaks nagu mõnuleval kassil.

      Kuuevalla oli võitnud.

      Ja minu isa oli saatnud selle sõnumi, oh, minu isa elas!

      Aga minu isu oli kadunud ning minu soontes oli jää. Sest sinu kuningas oli kaotanud oma armee ja jõu ning see ei tõotanud paljastatud ässitajale ja salakuulajale mitte head tulevikku – ning minu süda käis sinuga kaasa.

      Ove pööras nüüd oma silmad pilguks minule ja ma ei mõistnud neist midagi lugeda peale valvsuse.

      „Kui tuleb kevad ja kurud lahti sulavad, on tee Kasevalda lihtne,” lisas ta. „Me lahkume siit kõik koos.” Ta vaatas jälle sinu poole ja ma tean, et ta nägi üht rahulikult leiba võtvat meest, keda miski on veidi lõbustanud, sest ka mina ei näinud muud.

      Sest sina ei ole mitte nende poisikeste killast, kel käed või hääl kergesti värisema hakkavad ning ei lasknud sa ka paista, et su söömaaeg oleks rikutud. Leib oli kolmepäevane ja üsna tahke, kuid koore ja meega siiski maitsev, ja sina võtsid ka läätsi, porgandeid ja sibulaga mooritud liha ning sõid isukalt nagu igal õhtul.

      Ove mõõtis sind varjamata pilguga ning sõi samal moel ja ligemale sama palju.

      Kuid mina lahkusin tund hiljem saalist, vaid peeker veini ja paar läätsesuutäit hinge all.

      Teie olite sokud, kes panid sarved kokku ja võitlesid vaikides. Võitlesid teades, et lõpuks võib kaotaja jääda ilma nii elust kui aust.

      Aga minul, minul olidki valida ainult kaotused.

      Ove