Sel ööl. Esimene raamat. Барбара Фритти

et sa viimaks kodus oled. Muretsen sinu pärast sellest saadik, kui sa...“

      „Kõik on korras,“ sõnas Aiden vahele segades. „Ma tulen kohe tuppa.“

      „Olgu,“ vastas Lynda, tajudes, et praegu pole õige aeg poega küsitleda. „Sara, palun astu pärast läbi ja anna teada, kuidas su isal läheb. Tule õhtusöögile. Me sööme seitsme paiku, aga tule, millal saad. Panen sulle toitu kõrvale.“

      „Pole vaja.“

      „Sa ei tee selles köögis täna süüa. Tule läbi,“ käis Lynda peale. „Meie majas on alati ruumi veel ühele.“

      „Olgu.“

      Kui Lynda oli läinud, tammus Sara jalalt jalale, pani käed rinnale risti ja võttis jälle ära, soovides, et Aiden ei vaataks teda oma läbitungivate siniste silmadega.

      „Kas tuli on peaaegu kustutatud?“ küsis ta.

      „Tundub küll, aga sa ei saa sisse minna enne, kui tuletõrjeinspektor on selleks loa andnud.“

      „Millal see juhtub?“

      „Kes teab,“ vastas mees. „Ehk tunni või enama pärast.“

      „Hea, et mu isa elab tuletõrjujate kõrval. Ehkki sina vist ei ela enam kodus.“

      „Ammu enam mitte,“ vastas Aiden napilt, vaadates lapsepõlvekodu poole.

      Sara silmitses tema profiili. Kolmekümnendates Aideni näojooned olid selgepiirilisemad, lõug tugevam, sinised silmad kalgimad ja küünilisemad, kui Sara mäletas.

      Mees vaatas teda ja Sara soovis tahtmatult, et näeks veidi parem välja. Ta teadis, et oli kenam kui keskkoolis, sest isamajast lahkudes oli ta avastanud meigi, juuksehooldustooted, lühikesed seelikud ja kõrged kontsad. Paraku oli ta isale külla tulles pannud jalga hallid püksid ja selga nööpidega pluusi, mis ei rõhutanud kuidagi tema figuuri, ja tõmmanud juuksed krunni. Tuli oli ta higistama ajanud ja ta tundis, et juuksesalgud ripuvad lahtiselt, nii et see polnud tema parim hetk.

      Ta tuletas endale siiski meelde, et tal on ükskõik. Tema elus oli pärast keskkooli, pärast Aidenit piisavalt mehi olnud. Ta polnud enam Aidenit jumaldav fänn.

      Sara üritas välja mõelda, mida öelda, midagi teravmeelset, nutikat, hoolimatut, aga miski ei tundunud õige. Tema elus oli olnud aeg, mil ta elas selle nimel, et Aidenit näha, ja aeg, mil ta soovis, et ei näeks meest enam kunagi, aga nüüd olid nad mõlemad siin ja ta ei osanud midagi öelda.

      Sara lükkas juuksed kõrva taha. „Nii...“

      „Nii,“ kordas mees. „Pole ammu näinud.“

      „Jah,“ nõustus Sara, olles oma kohmetuse peale pahane.

      „Kuidas sa köögi põlema panid?“

      „Mina ei teinud süüa,“ vastas Sara.

      Aiden vaatas teda kahtlevalt. „Sa väidad, et su isa tegi seda? Sinu isa, kes elab kindlate reeglite järgi ega astu kunagi ühtegi vale sammu? Mees, kes ei eksi kunagi ega talu ka teiste eksimusi?“

      „Jah. Tuleb välja, et ka tema on inimene,“ vastas Sara, üllatunud, et Aideni hinnang tema isale oli nii täpne. Mees oli kasvanud nende naabermajas ja Sara isa oli karjunud Callawayde poiste peale üsna tihti.

      „Kas sa elad nüüd siin?“ küsis Aiden.

      „Ei, tulin külla. Sina?“

      Üle mehe näo libises vari. „Ma ei tea veel, mida teen.“

      Enne, kui Sara jõudis teda pinnima hakata, astus üks tuletõrjuja nende juurde. „Callaway? Mida sa siin teed?“

      „Aitan,“ vastas Aiden lühidalt.

      Kahe mehe vahel lahvatas midagi pingelist ja raevukat. Sarale tundus, nagu oleks ta sattunud järjekordse tulekahju keskele. Aidenil oli alati olnud palju sõpru ja ta oli olnud kõigiga semu. Üllatav oli näha, et keegi teda vihkab.

      „Paras kangelane. Sa maandud alati jalgadele, mis?“ irvitas teine mees.

      „Kui sa nii ütled,“ vastas Aiden rahulikult.

      Teise mehe silmis sähvatas raev, siis võttis ta hoogu ja andis Aidenile rusikahoobi.

      Aiden vaarus tagurpidi ja surus käe paremale silmale.

      Sara ahmis õhku, ehmunud ootamatust rünnakust. „Mis lahti?“ küsis ta, aga keegi ei kuulanud.

      „See oli Kyle’i eest,“ lausus tuletõrjuja, „ja see...“

      Enne, kui ta jõudis lause lõpetada, sekkus veel üks tuletõrjuja, kes haaras kaaslasel käest kinni. „Aitab, Hawkins. Mine autosse.“

      Hawkins tahtis vastu vaielda, aga heitnud Aidenile põletava pilgu, täitis vastumeelselt käsku.

      „Mis siin juhtus?“ küsis Sara.

      Kumbki mees ei vastanud. Tuletõrjuja vahetas Aideniga pilgu ja pöördus siis Sara poole. „Inspektor saabus just. Ta annab teada, kui suur on kahju ja millal te tohite sisse minna.“

      „Aitäh,“ lausus naine.

      Tuletõrjuja vaatas Aidenit rangelt ja läks siis auto poole.

      „Olgu, mida see tähendas?“ küsis Sara Aidenilt.

      Mees hõõrus kiiresti ülespaistetavat põske. „Ei midagi.“

      „See mees ei löönud sind põhjuseta, Aiden. Ta ütles, et see oli Kyle’i eest. Kas ta rääkis Kyle Dunne’ist?“

      „Jäta see asi rahule, Sara.“

      „Mis Kyle’iga juhtus?“

      Aideni näkku tekkis pinge. „Ta hukkus ja see oli minu süü.“

      Mehe sõnad vapustasid Sarat hingepõhjani. Kyle Dunne oli olnud sama vana kui Aiden. Nad olid lasteaiast saadik sõbrad olnud. Ja nüüd oli Kyle surnud? Miks? Kuidas?

      Oli selge, et Aiden ei kavatsenud selgitada – ta läks juba eemale.

      „Aiden, oota,“ hüüdis Sara, aga mees ei pööranud pead.

      Ta kõndis oma auto poole ja Sara märkas, et ta lonkab. Mees oli vigastada saanud. Kas samas õnnetuses, kus Kyle hukkus?

      Miks süüdistas keegi Aidenit tema parima sõbra surmas? Aiden poleks mingil juhul lasknud Kyle’il hukkuda, proovimata teda päästa. Aiden oli sündinud kaitsja. Sara oli näinud teda äsja oma isa päästmas, päästmas meest, kes Aidenile ei meeldinud. Kyle’i pärast oleks Aiden oma elu ohtu seadnud.

      Sara vaimusilma ette kerkisid mälestused Aidenist ja Kyle’ist. Ta nägi neid õhtupimeduses tänaval mängimas, keskkooli ajal sõpradele garaaži peal olevas toas pokkeriõhtuid korraldamas, koolilõpupeoks ülikondi selga sättimas. Kyle oli surnud? Ta oli alati olnud vaimukas, naljamees ja tembutaja. Kyle ja Aiden olid koos palju pahandust teinud ja nad olid olnud lähedasemad kui vennad. Aiden pidi olema endast väljas. Mõni ime siis, et Lynda pilgus oli Aidenit mainides nii palju muret.

      Aiden tõstis autost kotte välja ning Sara ei teadnud, kas esitada veel küsimusi või hoida mehest eemale.

      Ta ei olnud suutnud seda meest unustada ja Aiden kummitas teda ikka veel unenägudes. Ta ei tahtnud mehega rääkida. Tal oli endalgi probleeme. Sara keeras Aidenile selja ja läks üle muru, et rääkida tuletõrjeinspektoriga.

      Kolm

      Aiden tundis kergendust, et pääses Sara tungiva pilgu alt oma auto juurde. Kui ta oli otsustanud San Franciscosse tagasi tulla, polnud ta arvanud, et kohtub siin selle naisega. Sara tähendas probleeme, mida ta ei vajanud.

      Aga pagan, kui kena ta on. Aiden vaatas üle muru minevat naist vargsi ja sisemus tõmbus kokku. Sara oli naabritüdruku kombel armas olnud, aga nüüd oli temast saanud kaunis naine. Aidenile meeldis, kuidas naise