Takerdunud maa. Тобиас С. Бакелл

teie ekstsellentsile kindlasti meeldib. Ma usun.»

      Jiala minu kõrval köhis. Ma ei saanud aru, kas see tuli haigusest või närvilisusest. Scaczi pilk langes temale. Ta jäi vaatama. Mulle ei meeldinud, kuidas ta mu tütart põrnitses. Mulle ei meeldinud tema mõtlik ilme. Ma jätkasin.

      «See on balanthast.»

      Linnapea uuris seadeldist. «Näeb rohkem arkebuusi moodi välja.»

      Sundisin end naeratama. «Sugugi mitte. Ehkki mu leiutis kasutab põlemisreaktsiooni, on sellel tõeliselt tähelepanuväärseid omadusi.» Mu käed värisesid. Otsisin välja mündilehed, neemikoore ja loralille ning puistasin kõik kambrisse.

      Scacz jälgis mind teraselt. «Kas ma näen nõiakunsti, härra? Otse minu silme all ja ilma loata?»

      «E-ei.» Ma vappusin tema uuriva pilgu all. Katsusin balanthasti laadida.

      Jiala võttis selle oma kätte. «Las ma ise, papa.»

      «J-jah. Väga hea. Aitäh, laps.» Hingasin sügavalt sisse. «Vaadake, balanthast hävitab okasvääte. Ja mitte ainult natuke. Balanthast ulatub okasväädi juurteni ja mürgitab kogu taime. Asetage see juurekobarast meetri kaugusele ja see hävitab rohkem vääte kui terve okasväädirühm poole päeva jooksul.»

      Linnapea nõjatus lähemale. «Saate te seda tõestada?»

      «Jah, muidugi. Andke andeks.» Tõmbasin kotist välja väikese lõuendisse mässitud savipoti ja panin enne lahti pakkimist nahkkindad kätte.

      «Okasväät,» lisasin seletuseks.

      Mõlemal jäi potitaime nähes hing kinni. Vaatasin nende murelike nägude poole. «Me kasutame kindaid.»

      «Te toote okasvääte linna sisse?» päris Linnapea. «Tahtlikult?»

      Ma kõhklesin. Viimaks laususin: «See oli katsete jaoks vajalik. Alkeemia nõuab katse-eksituse meetodit.»

      Nende ilmed olid ranged ja hukkamõistvad. Süütasin tiku ja lähendasin selle klaaspirnile. Sulgesin pirni.

      «Hoia hinge kinni, Jiala.» Vaatasin vabandavalt Linnapea poole. «Suits on üsna kibeda lõhnaga.»

      Ka Linnapea ja Majister tõmbasid kopsud õhku täis. Balanthast värises, energia eraldus. Mulda läbis surmavärin. Pott pragunes, kui okasväät närbus ja hukka sai.

      «Võlukunst!» hüüdis Scacz lähemale sööstes. «Mis võlukunst see on?»

      «Ei, Majister! See on alkeemia. Võlukunst pole kunagi okasväädi peale hakanud. Maagia ei kuivata okasväädi mürki, ei tapa seemneid ega põleta oksi. See on midagi uut.»

      Scacz sirutas käe, et balanthasti krabada. «Ma pean seda nägema.»

      «See pole võlukunst.» Tõmbasin balanthasti eemale, kartes, et ta võib selle kiirustades katki teha. «Seadeldis kasutab neemi looduslikke omadusi,» seletasin. «See on küll eriline liik ja majistrite poolt armastatud, aga ma vaid rakendan loodusseadusi. Neem aurustatakse koos veel mõne koostisosaga, aur surutakse läbi torude ja segu essents paisatakse väävli, salpeetri ning kivisöe abiga maasse. Isegi väike annus teeb imet. Neemiessents ühineb okasväädijuurtega, ja nagu näete, mõjub see surmavalt. Okasväät tõmbab neemi ligi nagu mesi kärbseid.»

      «Ja miks neem okasvääti otsib?»

      Kehitasin õlgu. «Raske öelda. Võib-olla on taimel mingi maagiline koostisosa või aura. Enne neemi katsetasin ma tuhandete erinevate ainetega. Ainult neemikoor on nii tõhus.»