Takerdunud maa. Тобиас С. Бакелл

mind tahtmatult närvi.

      «Noh,» sõnas Pila. «Sa ju tahtsid meile näidata.»

      Minu usk lõi kõikuma. Üks asi oli töötoas väike katse läbi viia, aga väljas lageda taeva all? Minu tütre ja Pila silme ees? Ma needsin end oma uhkuse pärast. Oleksin pidanud balanthasti üksi katsetama, mitte nii, et kõiki mu läbikukkumisi saaks mõnitada või haletseda.

      «Noh?» küsis Pila.

      «Jah,» kohmasin ma. «Jah. Alustame.»

      Aga ma viivitasin ikka veel.

      Pila saatis mulle põlgusest tulvil pilgu ja asus pistrikupuust kolmjalga üles seadma. Ta oli aastate jooksul jultunuks muutunud, kui tema palka langetati, aga kohustusi juurde anti. Ta polnud enam see noor häbelik tüdruk, kes oli kunagi meie majja tulnud. Tal oli nüüd liiga palju mõjuvõimu ja ta oli muutunud liiga skeptiliseks. Mõnikord mõtlesin, et oleksin ilmselt oma katsetustele ammu käega löönud, kui Pila poleks mind jälginud ja minu üle vaikselt kohut mõistnud. Ennast on lihtne alt vedada, aga ebaõnnestuda inimese ees, kes on näinud, kuidas sa riskisid nii palju ja nii vapralt, vaatamata ebakindlale tulevikule... Ma poleks seda häbi taluda suutnud.

      «Muidugi,» pomisesin. «Loomulikult.»

      Sõlmisin balanthasti oma seljalt lahti ja toetasin selle pistrikupuust jalale. Pärast esimest tormakat õnnestumist taltsutasin ma balanthasti plahvatusjõudu, suunates selle väe mitmesse uude korstnaritta, mis suitsesid nagu pilvedraakoni sõõrmed. Balanthast püsis nüüd paigal, ei perutanud ega heitnud laskjat uimase ja sinikatest laigulisena teisele poole tuba. Kükitasin ja kontrollisin, et kolmjalg oleks mudases maapinnas kindlalt paigas.

      Ausalt öeldes võinuks kolmjala valmistada millest tahes ja kindlasti mõnest palju vähem ekstravagantsest materjalist, aga ma armastasin pistrikupuud. See puu oli nii kõva ja sitke, et ei hävinud isegi tules. Czandia põhjalased sepistasid pistrikupuust mõõku, mis olid terasrelvadest kergemad, kuid sama tugevad. See kolmjalg näitas mulle, et meil oli veel tulevikku, et kunagi võisime me jälle tugevaks saada ja iidsete aegade imelisi puid kasvatada.

      Pila aga pidas seda rumala mehe kallihinnaliseks kiindumuseks, ehkki ta aitas mul jässaka tugijala välja tahuda.

      Pakkisin ka balanthasti ülejäänud osad lahti. Pila ja Jiala aitasid mul arvukaid elemente kokku panna.

      «Ei,» sosistasin ma, aga siis märkasin seda ja köhatasin hääle puhtaks. «Jiala, aseta vaakumkamber nii, et ava jääks ette, suudme poole. Palun ole ettevaatlik. Mul pole piisavalt tuld, et uut kambrit valmistada.»

      «Ma olen alati ettevaatlik, papa.»

      Viimaks oli kõik valmis. Messingist kõhukamber ja kaarduvad vasktorud ja klaaspirnid särasid hõbedases kuuvalguses. Balanthast näis veider ja ebamaine.

      «See näeb välja nagu mõni Jhandpara aare,» ütles Pila. «Ühte esemesse on valatud nii palju peent käsitööd.»

      Seadsin balanthasti valmis süütepirni: neem, loorber, münt, videviku loralill ja okasväädiraag. Kaevasime tõrvikuvalguses augu, et leida mõni juurekobar. Neid oli ohtralt. Võtsin nahkkinnastes kätega pisut mulda, mis oli okasväätidele sängiks. Mara viljakas üsa. See vajalik koostisosa pidi alkeemilist reaktsiooni ohjes hoidma ja sügavale juurdunud okasväätidesse suunama, nagu Jiala juuksekarv oli reaktsiooni tema kehasoppidesse juhtinud. Valasin kõhukambrisse salpeetrit, väävlit ja sütt, mis pidid segu kohale toimetama. Lükkasin süütepirni kinni ja keerasin messingist kruvid pingule.

      Sihtmärk oli välja valitud ja ma surusin balanthasti kolm uut toru väädi kõrval maasse. Jiala kattis oma väikese käega suu, kui ma tiku süütasin. Oleksin peaaegu naeratanud. Hoidsin tikku süütepirni all ja koostisosad süttisid põlema. Segu helendas oma klaasist kambris nagu jaanimardikas. Leek hääbus aeglaselt. Vaatasime hinge kinni pidades. Siis kadus kogu hoolikalt ette valmistatud nutsakas nii äkitselt kõhukambrisse, nagu oleksid Mara Kolm Nägu korraga sisse hinganud. Kui koostisosad segunesid, pani vägi valmis seatud balanthasti värisema.

      Reaktsioon oli nii äkiline, et me ei jõudnudki end selleks ette valmistada. Kõikuma löönud maapind kadus jalge alt. Meie peade kohale tõusis teravalõhnaline kollane suitsupilv. Kusagilt kostsid mingi looma meeleheitlikud karjed, nagu veristaksid lihunikunaised laudas tervet seakarja, mitte ainult üht elajat. Ajasime end jalule ja jooksime köhides ning mudamätastel komistades eemale, silmad pisarais. Jiala seis oli kõige hullem. Tema köha ragises sügaval kopsudes ja ma kartsin, et pean enne hommikut veel kord raviloitsu kasutama.

      Suits hajus aegamööda ja paljastas meie kätetöö. Balanthast värises oma kolmjalal ikka veel seal, kuhu me olime ta maasse surunud, aga kõikjal ümberringi visklesid suitsevad okasväädiraod. Väädid sisisesid ja põlesid, neilt langes tuhahelmeid nagu draakonilt soomuseid. Maad läbis veel üks värin, kui sügavale ulatuvad juured väänlesid ja ülespoole tungisid. Siis langesid kõik väädid korraga kokku ja muutusid tahmaks, jättes järele sileda maa.

      Me lähenesime ettevaatlikult. Balanthast polnud tapnud ainult minu valitud juurt, vaid hävitanud ka igas suunas veel hobusepikkuse jagu vääte. Töölistel oleks nii suure maalapi puhastamine mitu tundi aega võtnud. Tõstsin tõrviku kõrgemale ja vahtisin avanevat vaatepilti. Isegi balanthasti hävitussõõri serval rippusid okasväädid lõdvalt nagu kaltsud. Astusin ettevaatlikult lähemale. Katsusin üht kahjustada saanud taime kinnastatud käega. Väädid särisesid, kui mahl neist välja tungis, ja langesid siis kokku.

      Pöörasin kannal ringi ja suunasin pilgu maha. «Kas te näete seemneid?»

      Liigutasime tõrvikuid maapinna kohal ja pingutasime silmi, et märgata seemnekaunu, mis oleksid pidanud tule kuumuses lõhkema.

      Jiala kükitas külmale niiskele maapinnale ja kammis oma väikeste kinnastatud sõrmedega mulda.

      «Noh? On seal midagi?»

      Jiala vaatas hämmastades üles minu poole. «Ei, papa.»

      «Pila?» sosistasin ma. «Kas sa näed seemneid?»

      «Ei.» Tema hääles kõlas üllatus. «Ei ühtegi. Mitte ainsatki.»

      Jätkasime üheskoos otsinguid. Mitte midagi. Mitte ühestki kaunast polnud pääsenud ainsatki seemet. Okasväät oli surnud, jätmata järele midagi, mis oleks võinud meid hiljem kimbutama tulla.

      «See on võlukunst,» sosistas Pila. «Tõeline võlukunst.»

      Ma naersin selle peale. «Parem kui võlukunst. See on alkeemia!»

      4

      Vaatamata tegusale ööle ärkasime järgmisel hommikul koos kuke ja koiduga. Ma puhkesin naerma, kui nägin Pilat ja Jialat, kes olid juba töötoa akna juurde kogunenud ja piilusid luukide vahelt välja, oodates, et koidik meie töö lõpptulemusele piisavalt valgust heidaks.

      Niipea, kui päike üle silmapiiri tõusis, olime põldudel ja suundusime üle mudaste vagude okasväädimüüri poole. Esimesed okasväädirühmad olid juba kirveste ja pikkade raienugadega tööle asunud. Nad kandsid nahast põllesid, et end uinutavate rootsude eest kaitsta. Okasväätide põlemisest tekkinud must õline suits tõusis siuglevate madudena taeva poole. Räpased lapsed kõndisid oma labidate ja kõblastega hoolikalt ritta hoides üle põllu ning juurisid välja noori taimi. Kui koiduvalgus langes müüri juures askeldavale tööjõule, sarnanes see vaatepilt stseenile mõnest hiljutisest lahingust. Suits ja lootuse kaotanud näod. Kui me balanthastilaskmise paigale lähenesime, nägime seal väikest tööliste punti.

      Lipsasime lähemale.

      «Kas te tulite ka vaatama?» küsisid nemad.

      «Mida?» päris Pila.

      «Okasväädimetsas on auk.» Üks naine osutas käega. «Vaadake, kui sügavale see ulatub.»

      Maas kükitas mitu last. Üks neist vaatas üles.

      «Täiesti