Essexi Siug. Sarah Perry

inimeste puhul – minu puhul kindlasti – väärib see, mis on naha all, rohkem vaatamist kui välispidine. Pööra mind pahupidi – ja ma olen täitsa kena inimene!“ Garrett asetas slaidi pappkarpi, mille ta paelaga kinni sidus ja rinnataskusse pani, ise harras nagu preester. „Ma viin selle peentisleri juurde ja lasen eebenipuusse raamida. Kas eeben on kallis? Mänd, või siis tamm … ma loodan kogu hingest, et kunagi õpin tundma kedagi, kes peab seda sama ilusaks kui mina. Kas teeme ühed joogid?“

      Spencer oli vaadanud õpikuid, mille ta oli kaasa võtnud, ja siis jälle Luke’i. Spencer taipas esimest korda, et too on hoopis häbelik ja küllap ka üksildane. „Miks mitte,“ ütles ta. „Kui ma juba pean eksamil läbi kukkuma, siis pole mõtet selle pärast muretseda.“

      Garrett oli seepeale muianud. „Loodetavasti on sul natuke raha, sest ma pole eilsest saadik söönud.“ Siis kalpsas ta koridori mööda minema, naerdes enda üle, või Spenceri üle, või mingi vana, äsja meenunud nalja üle.

      Oli näha, et Garrett ei olnud leidnud inimest, kes mõistnuks tema kätetööd hinnata, sest nüüdki, aastaid hiljem, oli too klaasslaid sessamas karbis kaminasimsil aukohal, valge papp servast tumedaks tõmbunud. Spencer keerutas sigaretti sõrmede vahel ja küsis: „Kas ta on ära läinud?“

      Garrett teeskles pilku tõstes arusaamatust, aga teadis, et teda on läbi nähtud. „Cora? Ta läks eelmisel nädalal. Foulis Streetil on aknakatted ees ja mööbel tolmulinadega kinni kaetud. Ma tean, sest ma ise nägin.“ Ta kortsutas kulmu. „Ta oli läinud, kui ma sinna jõudsin. See vana nõid Martha oli seal ega lubanud midagi edasi öelda – ütles, et Cora vajab puhkust ja vaikust ja ma kuulen temast siis, kui see talle endale sobib.“

      „Martha on sust aastakese vanem,“ ütles Spencer leebelt. „Ja tunnista, Garrett: rahu ja vaikus on omadused, mida sinuga kuigi tihti ei seostata.“

      „Ma olen ta sõber!“

      „Jah, aga mitte rahumeelne ega tasane. Kuhu ta läks?“

      „Colchesteri. Colchesteri! Mis seal Colchesteris on? Varemed ja jõgi, ja talumatsid, lestad varvaste asemel, ja savi.“

      „Seal rannal leitakse fossiile, ma lugesin sellest. Peened naised kannavad hõbedasi haihammastega kaelakeesid. Cora on seal põlvini savis olles õnnelik nagu koolipoiss. Sa näed teda varsti.“

      „Mida see varsti aitab? Mida see Colchester aitab? Mida need fossiilid aitavad? Kuud aegagi pole möödas. Ta peaks veel leinama.“ (Siinjuures ei vaadanud kumbki teisele otsa.) „Ta peaks olema inimestega, kes teda armastavad.“

      „Ta on Marthaga, ja keegi pole teda kunagi rohkem armastanud.“ Spencer ei maininud Francist, kes oli teda males mitu korda võitnud: miskipärast ei tundunud mõeldav väita, et see poiss oma ema armastab. Ta kella tiks kõlas valjemini ja ta nägi, kuidas Garrettis podiseb allasurutud raev. Mõeldes ees ootavale lõunasöögile ja veinile ning soojale paksude vaipadega majale, ütles ta – otsekui oleks see mõte talle nüüdsama pähe turgatanud: „Ma tahtsin küsida, kuidas su artikkel edeneb.“ Garrettit akadeemilise tunnustuse väljavaatega meelitades võis saavutada umbes sama mõju nagu koerale konti näidates, ning viimasel ajal polnud miski muu tema mõtteid Cora Seaborne’ilt eemale juhtinud.

      „Artikkel?“ See sõna lupsas ta suust välja nagu vastik toidupala. Seejärel pisut leebunult: „Aordiklapi asendamise võimalikkusest? Jah, õige küll,“ – peagu pilkugi heitmata tõmbas ta ühe kaustikuvirna keskelt vilunult viis-kuus tihedas mustas kirjas lehte – „pühapäev on tähtaeg. Peaksingi sellega edasi ragistama. Lase nüüd jalga, eks.“ Ta pööras ümber, kummardus laua kohale ja asus habemenoaga pliiatsit teritama. Ta voltis lahti suure paberilehe, millel oli inimsüdame tublisti suurendatud ristlõige ühes musta tindiga tehtud salapäraste märkidega ning läbikriipsutatud, rohkete hüüumärkidega varustatud tekstilõigud. Miski kõrvalmärkuste juures äratas ta tähelepanu, see erutas või ärritas teda – ta vandus ja asus kritseldama. Spencer tõmbas taskust rahatähe, poetas selle vaikselt põrandale, nõnda et sõber võiks seda nähes arvata, et ta on selle ise pillanud ja unustanud, ning sulges enda järel ukse.

      2

      Kamminud läbi jõekaldad, et näha jäälinde, ja lossi, kus ta otsis ronki, jalutas Cora Seaborne nüüd Martha käevangus läbi Colchesteri, hoides vihmavarju nende mõlema kohal. Nad ei olnud näinud ühtki jäälindu („Võib-olla saame neid jälgida Niiluse-reisil, Martha?“), kuid lossitorn oli tulvil morniilmelisi vareseid, kes seal oma hatustes pükstes ringi kõmpisid. „Päris toredad varemed,“ ütles Cora, „aga ma oleksin tahtnud näha võllapuud või mõnd tühjaks nokitud silmakoobastega kurikaela.“

      Martha – kes minevikku kuigivõrd ei talunud, vaid hoidis pilgu alati mingil helgel tulevikuhetkel – ütles: „Seal näed kannatusi, kui sa oled otsustanud neid otsida“ ja viipas ühe mehe poole, kelle jalad lõppesid allpool põlvi ja kes oli sättinud ennast kohviku ligi, et tal oleks kergem ennast täis puukinud turistides süütunnet äratada. Martha polnud teinud saladust, et linnakodust eemale kiskumine oli talle vastumeelt, sest ehkki ta nägi oma korraliku paksu juuksepalmiku ja tugevate käsivartega välja nagu meiereiemand, kes armastab koort, ei olnud ta iialgi Bishopsgate’ist kuigi kaugel ida pool käinud, ning tema meelest olid Essexi tammeväljad pahaendelised ja sealsed roosaks võõbatud majad mingite poolearuliste elupaigad. Tema hämmingut, et säherduses kolkas pakutakse kohvi, võis võrrelda üksnes tema jälkustundega selle rääsunud vedeliku vastu, mis talle toodi, ja kõigi poole, kellega nad kohtusid, pöördus ta liialdatud viisakusega, nagu kõneldakse rumala lapsega. Ometigi, kaks nädalat pärast Londonist lahkumist – Francis oli koolist tema õpetajate väljaütlemata, kuid silmanähtavaks rõõmuks ära võetud – oli Martha hakanud seda linna peagu armastama, sest see mõjus hästi tema sõbrannale, kes Londoni ainitiste pilkude alt pääsnuna oli loobunud kohusetruust leinamisest ja oli nüüd jälle sama lustlik kui kümme aastat tagasi. Ta arvas, et varem või hiljem küsib ta hiljukesi, kui kaua kavatseb Cora veel neis kahes High Streeti toas elada, tegemata muud peale selle, et jalutab end hingetuks ja pusib oma raamatute kallal, aga praegu oli ta rahul, et nägi Corat õnnelikuna.

      Pakkides kokku vihmavarju, mis ei olnud teinud muud, kui juhtinud õrna vihma neile otse krae vahele, vaatas Cora sinna, kuhu Martha väljasirutatud käsi osutas. Jalutu mees oli olnud neist palju nutikam ilma üle kavaldama ja otsustades rahuolu järgi, miska ta oma teisipidi pööratud kaabut uuris, oli kogunud korraliku päevanoosi. Ta istus millelgi, mida Cora oli esialgu pidanud kivipingiks, ent mis lähemal vaatlusel osutus ümberkukkunud müürijupiks. See oli vähemalt kolm jalga lai ja kaks jalga kõrge ning kerjuse köntidest vasakul paistsid mingi ladinakeelse fraasi jäänused. Kui ta nägi kaht korralikus mantlis naist teda teiselt poolt tänavat uurimas, omandas ta nägu otsemaid heitunud ja vaevatud ilme, selle läbinähtavust taibates aga manas kärmelt ette väärika kannataja oma, andes mõista, et ehkki ta peab oma ametit põlgusväärseks, ei saa teda sugugi süüdistada priileivasöömises. Cora, kes armastas teatrit, tõmbas ennast Martha käevangust lahti, kiirustas mööduva omnibussi tagant läbi ning astus väärikalt mehe ette madala varikatuse alla.

      „Ilusat pärastlõunat teile.“ Ta küünitas oma rahakotti otsima. Mees tõstis pilgu taevasse, kus just sel hetkel pilvekiht rebenes ja avanes hämmastavalt sinine võlv. „Ei ole ilusat midagi,“ teatas ta. „Aga võib veel minna, seda ma teile ütlen.“ Põgus heledusehetk valgustas tema taga olnud hoonet, mis paistis olevat plahvatuses purunenud, nagu Cora nüüd nägi. Temast vasakule jäi osa, mis oli säilinud enam-vähem nii, nagu arhitekt oli kavandanud – mitmekorruseline ehitis, mis võis kunagi olla uhke elumaja või raekoda –, ent paremal paiknenud osa oli minema pühitud ja mitme jala kõrgusesse hunnikusse vajunud. Postidest ja plankudest rinnatis takistas sel üle kõnnitee vajumast, aga see ei olnud põrmugi usaldusväärne, ja ta arvas üle vaikse liiklusmüra kuulvat, kuidas raud vastu kivi kriuksub ja täriseb. Martha ilmus ta kõrvale ja Cora võttis tal vaistlikult käest, teadmata, kas astuda eemale või tõsta mantlihõlm üles ja uurida asja lähemalt. Teda kihutas tagant seesama tung, mis sundis teda kive lõhkuma ja ammoniite otsima, kuni õhk oli lõhkeainest paks, ja nüüd nägi ta tuba, mis oli jäänud ühes kaminaga puutumata,