Kreeka magnaadi kokkulepe laste nimel. Шэрон Кендрик

armastas tema tagumikku, just nagu tema juukseidki. Ta oli seda naisele öelnud ning nõudnud tungivalt, et seda prinki kehaosa kataks ainult pits. Xandros oli tahtnud osta talle erinevaid pesukomplekte Londoni kõige eksklusiivsematest poodidest, aga Rebecca oli keeldunud. Teda ei saa ära osta, hoolimata sellest, et mõnikord tekitas mees temas omandi tunde – et on täpselt nagu mõni tema elegantne auto või peen korter.

      Rebecca hakkas püksikuid värisevate kätega jalast libistama, ta astus neist välja, pööras end ringi, surus need vihaselt peopessa ning viskas mehe poole.

      Xandros püüdis need kerge vaevaga kinni, kergitas oma tumedaid kulme ja tõstis need siis – vägagi rõhutatult – näo juurde, sulges silmad ning hingas nende lõhna sisse.

      Rebeccat läbis nõrkusehoog. Mida mees küll temaga tegi? Mis võim oli Xandrosel tema üle? Ta pani naise oma läheduses end tundma nii hüljatuna ja kombelõdvana – ning lahkudes jätab ta naise hoopis teistsuguse hüljatuse tundega.

      „Imeline,“ sosistas mees. „Nüüd rinnahoidja. Võta see ära“

      „Võta ise.“

      „Aga ma ei ulata.“

      „Siis liiguta end.“

      „Kas sa kamandad mind, agape mou?“

      „Võid selle peale kihla vedada.“

      Kergelt naerdes tõusis Xandros jalule ning kõndis kiskjalikult hiilides naise poole. Ilma hoiatuseta libistas ta käed naise ümber, tõmbas ta oma embusesse ning suudles teda nii tugevalt – peaaegu jõhkralt – sellise kirega, mis pani Rebecca tasakaalu kaotama.

      Aga Xandros hoidis teda kindlalt oma käte vahel ning jätkas tema suudlemist, mõnuledes naise pehme keha vastas, nautides väikseid karjatusi, mida Rebecca kuuldavale lasi. Naise kohta, kes oli sundinud teda kauem ootama kui keegi teine, oli tema võit peaaegu täiuslik.

      „Tahad sa ikka veel voodisse minna?“ narritas mees suud naise omalt eemale tõmmates. „Või pidasid mõnd muud kohta silmas?“

      Rebecca ei hoolinud enam sellest, aga ta ei kavatsenudki seda Xandrosele öelda. Või talle taas kord järele anda. Mees tahtis teda kohe ja siinsamas, aga neetud, ta võib oodata samamoodi, nagu Rebecca oli täna teda oodanud.

      „V-voodi,“ suutis naine välja öelda. Olgu ta neetud, olgu ta neetu, olgu ta neetud! Temaga oli iga pisisasi tõeline lahing – kuid praeguse kavatses Rebecca võita. Teda ei huvitanud see, et magamistuppa minek on viisipärane, vähemalt pole see solvavalt mugav nagu siin ja praegu kõval põrandal nagu paljudel varasematelgi kordadel.

      Kuid siis võttis Xandros naise sülle, nagu viimane oli lootnud, ning kõik vihased mõtted haihtusid, sest see oli tükike unistusest, mis oli just täide läinud. Naise tõmmu ja mehine armuke viib oma rahuloleva vangi nautima oma kehamõnusid. Kas see polnud mitte iga naise salajane unistus – olla valitsetud niivõrd võimuka mehe poolt?

      Rebecca suudles mehe kaela, kui too teda mööda koridori magamistoa poole kandis. Nad olid sviidis, kus Xandros Londonis viibides alati peatus. See hõlmas Park Lane’i hotelli tervet viimast korrust. Naisele meenus esimene kord, mil ta siin magamistoas käis. See oli ta lausa sõnatuks võtnud.

      Fotoseeriad läikivatel ajakirjaveergudel loovad kerge vaevaga pildi luksusest, aga Rebecca ei kujutanud ettegi, et üksainus tuba võib olla nii avar. Siinne voodi oli kõigest veidi väiksem kui terve tema kodune magamistuba ning tundus, et kõike sai kontrollida vaid ühe nupuvajutusega.

      Seinal ilutses hiiglaslik teleriekraan, toas oli ka väike külmkapp šampanja ja peente šokolaadidega ning ka lillevaasid, mis olid toa lõhnastamiseks paigutatud strateegilistesse kohtadesse. Seal oli ka väike raamatukapp ja riiul, kus leidus kõiki suuremaid rahvusvahelisi ajalehti. Samas aga harrastasid tema ja Xandros selle toa uksepakust üle astudes alati vaid ühte tegevust…

      Xandros asetas ta voodile ning hakkas oma vööaasa avama, vaadates samal ajal naise silmi ning nägi neid ootusärevusest tumedamaks muutumas, nii nagu alati. „Kas tahad, et teen nüüd sulle striptiisi?“ küsis ta naiselt õrnalt.

      „Jah. Ma lausa nõuan seda,“ lausus naine ebaühtlasel toonil, kuid tegelikult polnud see tema jaoks erutav, pigem tahtis ta näha Xandrost haavatavana – või vähemalt nii haavatavana, kui mees selleks võimeline oli.

      Aga Xandrose lahtiriietumises polnud grammigi haavatust. Esmalt tegi ta nööp nööbi haaval särgi lahti – Rebeccale tundus, nagu ei lõppekski need kunagi otsa.

      „Tahad, et teeksin kiiremini?“ küsis mees pilkavalt, nähes Rebeccat keelega kuivi huuli niisutamas.

      Naine raputas pead ning mees libistas riideeseme laiadelt õlgadelt maha ja lasi sel liueldes põrandale kukkuda, see oli kui alistumismärgiks lehviv valge lipp – ainult et Rebecca teadis, et mehe kehas pole ainsatki alistuvat rakku.

      Naine nägi Xandrost võpatamas, kui too tõmbas aeglaselt püksilukku lahti. Asjaolu, et ta hoolimata ilmselgest erutusest ei kiirustanud, ütles nii mõndagi tema enesevalitsuse ja raudse kontrolli kohta. Nüüd seisis ta paljajalu, ainus riideese tema kehal olid siidjad bokserid, mis andsid tema kehale lihaselise ja erakordselt heas vormis sportlase välimuse. Ta lükkas need alla ja lihtsalt seisis hetke naise ees – täiesti alasti ja erutatult – tema silmad särasid vastupandamatult, ülbelt ja väljakutsuvalt. Sel hetkel oli Xandroses midagi niivõrd heidutavat – peaaegu keelatud mehelikkust –, et Rebecca süda tuksatas äkitselt pigem hirmust kui kirest.

      „Kas tulen nüüd sinu juurde, agape mou?“ Tema hääl oli narritav, kuid samas õrn. „Kas tahad?“

      Naine tahtis paluda Xandrosel endale lubada, et mees ei murra tema südant. Rebecca tahtis teda rohkem, kui ta üldse kunagi midagi tahtnud on – rohkem kui hingata. Kas mees teadis seda? Või siis seda, et mõnikord muudab ta naise emotsionaalselt ülitundlikuks – nagu oleks keegi tema pindmise nahakihi maha koorinud, jättes ta mehe analüütilise pilgu eest õelalt kaitsetuks? Ja keda see pilk nägi? Kedagi sellist, kes elas tavalise noore naise elu, aga kurameeris mehega, kes on hoopis kõrgemast klassist.

      „Kuidas tahad,“ vastas Rebecca, nagu ei läheks see talle vähimalgi määral korda.

      Mees naeris madalal häälel ning ronis voodisse naise kõrvale. „Tule siia.“

      „Ei.“

      „Ah, Rebecca. Rebecca, mou.“ Xandros sirutas end tema poole ning tõmbas naise väriseva keha enda vastu, mehe pöial tegi mõtlikult tema nibul ringikesi, näis nagu suruks see end ise tungivalt pöidla vastu. „Oled ikka veel minu hilinemise pärast pahane?“

      Ütle talle! Ütle talle! „Oleksid võinud mulle märku anda. Ma ei taha, et mind lihtsalt iseenesestmõistetavalt võetaks, Xandros. Ma arvasin, et sa…“

      Mehe suudlus vaigistas Rebecca – see oli ju maailma kõige tõhusam naiste vaigistaja. Noo ja kui ta tahtis ainult viriseda iidvana teema üle, mis puudutas naiste õiget kohtlemist, siis… Mees oli seda kaebust kuulnud ilmselt loendamatult kordadel.

      Nii on parem. Just nii. Tunda tema nahka oma naha vastas, üha kuumemaks muutuv kirg muutis nende kehad veelgi lähedasemaks – nagu oleksid nad kokku liimitud. Mehe käte vahel oli Rebecca, kõik, mida mees ühelt armukeselt tahta võis – tõsi küll veidi kogenematu, aga see talle meeldiski. Xandrosel polnud aega naiste jaoks, kel oli palju nippe varuks, sest tema silmis polnud nad prostituutidest palju paremad. Talle meeldiski see, et suutis Rebeccat veidi üllatada, ja ükskõik kui kaua nende armulugu ka ei kestaks, naudib ta naisele kõigi oma teadmiste edasi andmist.

      Ta nautis seksi ajal vaimset lahingut. Talle meeldis enese proovilepanek – viia naine üha uuesti ja uuesti peaaegu naudingu tippu, kuid keelates seda endale nii kaua, kuni ta seda enam lihtsalt keelata ei suutnud.

      „Oh, Xandros,“ palus naine kerge naudingukarjatusega.

      „Mmm?“

      „Palun!“

      „Palud midagi, agape mou?“

      „Nüüd!“

      Kui