Kreeka magnaadi kokkulepe laste nimel. Шэрон Кендрик

midagi? Loomulikult. Aga mõne teise mehega ei läheks see talle üldse korda!

      „Oleksid võinud helistada.“

      Valitses hetkeline paus. „Jah, oleksin tõesti võinud seda teha,“ nõustus mees rahulikult ja tundis oimukohal tuksatust. Ole ettevaatlik, agape mou, mõtles ta. Ole äärmiselt ettevaatlik.

      „Ja sa pole ikka veel valmis.“

      Mehe silmad tõmbusid pilukile. Kas ta tajus kriitikat? Kriitikat enda suhtes? Kas Rebecca ei teadnud, et Xandros ei talu enda arvustamist. Et ükski naine pole seda kunagi teinud ega hakka ka tulevikus tegema? Ja kas ta ei teadnud tõesti, et valitses oht, et see kõik läheb mööda tavalist etteaimatavat rada – rada, mida mööda nii paljud naised olid enne teda sammunud. See oli teekond, millel on ainult üks sihtpunkt.

      Nõjatudes toolil veidi tahapoole, tõstis Xandros jala üle põlve ning jälgis naise pilku, milles peitus varjatud kirg. Kas ta peaks naise kohe võtma, mõtles mees laisalt. Kas ta viitsiks tõesti veeta õhtu restoranis, rääkides tühjast-tähjast, kui tahtis tegelikult end vaid naise magusasse kehasse ära kaotada.

      „Jah, ma pole tõesti veel valmis,“ nõustus ta õrnalt, jälgides, kuidas Rebecca pilk liigub tema paljastele jalgadele, mis meenutavad talle uskumatult koosveedetud aega… „Aga seda viga saab kergesti parandada,“ ütles mees. „Lähen magamistuppa ja panen end kohe riidesse.“

      „Olgu,“ lausus naine ebakindalt, miski ütles talle, et mees mängib temaga.

      „Või…“ Xandrose suul väreles pilkav muie. „Või tuled siia ja ütled mulle korralikult tere.“

      Oli see kerge salvav märkus? Rebecca tundis nende kohal õhus hõljumas mingit tundmatut emotsiooni, midagi sõnulseletamatut ja ohtlikku. Naise vaist ütles talle, et mehe hilinemise üle vingumine on nagu tulega mängimine.

      Ja veelgi tugevam instinkt tekitas temas vastupandamatu soovi meest suudelda.

      Lastes käekotil põrandale kukkuda, kõndis Rebecca toa teise otsa, kummarus ning andis mehe huultele kerge suudluse. Üks suudlus võib kõik halvad asjad minema pühkida, mõtles naine igatsevalt, tema käed liikusid mehe õlgadele. Oh, Xandros.

      „Mõnus,“ sosistas mees. „Oreos. Tee seda veel.“

      Naine suudles teda uuesti. Ja siis uuesti – ainult et seekord sügavamalt ja pingestatumalt –, kuni mees oigas ja end tema poole välja sirutas ning naise endale sülle tõmbas. „Xandros!“

      „Puuduta mind,“ ergutas mees, suu vastu naise kõrva. Ta tundis naise kerget lillelõhna ja siidjaid juukseid oma naha vastas.

      „Kust?“

      „Kust iganes sa tahad, agape mou.“

      Oo, see valik oli muljetavaldav. Kust alustada? Mehe näost – kõik need varjulised kontuurid, kontrastsed kurrud ja kumerused? Rebecca lasi oma sõrmedel mehe põski hellitada, libistades neid mööda kuldselt säravat nahka, justkui mõõtes mehe põsesarnade kõrgemaid punkte, kuni kohtub lõuajoonel kraapiva habemega.

      „Sa pole täna habet ajanud,“ sosistas Rebecca.

      „Olen küll.“

      „Aa.“

      „Kas sa siis ei tea, mida räägitakse meeste kohta, kes peavad tihti habet ajama?“

      „Ei. Mida siis nende kohta räägitakse?“

      „Mis sa arvad, mida neist räägitakse?“ õrritas Xandros. „Öeldakse, et siis on tegemist tõelise mehega. Kas tõestan seda sulle?“ Ta võttis naise käe ja juhtis selle oma jalge vahele. Rebecca tundis põskedele puna tekkimas, kui ta tundis elegantsete pükste all midagi kõva. „Ne,“ lausus mees. „Puuduta mind. Just siit.”

      „Nii?“ sosistas naine temast kinni haarates.

      „Ne, veel. Tee seda veel.“

      Naine silitas teda õrritavalt ja mehe oie muutus kannatamatuks. Tema eebenipuukarva silmad särasid tõelisest kirest, tema hääl oli naise nahka silitades ebaühtlane. „Ma pole seda kleiti varem näinud.“

      „Kas see meeldib sulle?“

      „Ei. Tahan seda sult seljast rebida.“

      „Ära tee seda, Xandros, see on uus.“

      „Aga võta see siis ise seljast ära.“

      Äkitselt tundis naine end häbelikuna. Kahtlused, mis olid teda päev otsa rünnanud, kummitasid teda taas. Kas see, et mees teda nii kohtleb, on vastuvõetav? Et ta tunneb end mehega koos ebakindlalt ja et Xandros palub tal striptiisi teha, istudes ise alles töölaua taga.

      „Kas me ei peaks magamistuppa minema?“

      Xandros naeris põgusalt, aga ta tahtis naist nii hirmsasti, et kahtles, kas jõuab magamistoa ukseni. See sensuaalne tõmme, mis näis naisest alati kiirgavat, tekitas temas tahtmise enesekontrollist loobuda. „Kas meie tutvus pole veel mitte liiga noor, et lasta viisipärasusel endi üle valitseda?“

      Rebecca tardus paigale. Tutvus. Mis sõna see veel oli?

      Mees nägi tema suud värisemas, ta puudutas seda oma keelega, et värinaid peatada. Xandrose käed libisesid naise piha ümber, ta ajas sõrmed naise puusadel laiali. „Võta see ära.“

      Rebecca tahtis öelda, et ei saa, aga siis küsiks mees talt selle põhjust ja sellele ei suudaks ta kuidagi vastata.

      Öelda talle, et tahab mehelt rohkem austust ja et ta ei taha, et teda kõigest seksobjektina koheldakse – see võiks kõlada emotsionaalse väljapressimisena. Austus tuli välja teenida, seda ei saanud lihtsalt nõudmistega. Ja pealegi võib-olla olidki miljardäride armulood sellised.

      Kas mitte see osa ei paljastanud Rebeccale tema võimet meest mõjutada, muuta tema keha abitu kirega jäigaks, mustad silmad pingest läbipaismatuks? Kas see polnud mitte ainus kord, mil ta tundis, et tal on selles suhtes mõjuvõimu – sellel emotsionaalselt ja füüsiliselt laetud ajal vahetult enne seksi?

      Naine tõusis, kergitas oma juukseid ning lasi neil siis õlgadele langeda, jälgides samal ajal mehe musti silmi, mis toimuvat peaaegu hüpnotiseeritult vaatasid. Ta teadis, et Xandrosele meeldisid tema juuksed hullupööra. Mees oli seda talle nende esimesel kohumisel öelnud. Ta oli öelnud, et Rebecca juuste toon on nagu loojuv päike, enne kui öötaevas selle alla neelab. Seda öeldes tundus, nagu tahaks Xandros naist alla neelata.

      Rebeccat relvituks tehes oli mehe sõnade poeesia mänginud sama tähtsat rolli nagu tema tõmmu ja nägus välimus ning tugev ja paindlik keha. Xandros võib olla tõeline mehelikkuse kehastus, kes ei karda samas end väljendada sellisel viisil, mis sulataks üles iga naise.

      Aga ehk oli see lihtsalt osa tema hästi läbimängitud võrgutamistehnikast? Kui kaua oli juba möödunud ajast, mil mees ütles talle, et tema silmad on nagu lillakassinised lilled, mis olid puistatud üle põuast vaevatud kivide ning õitsesid kevadel Kreekas? Või et ta tahab tema nahka maitsta, sest see on nagu tõeline kreem.

      Naine värises. Uhkus ütles talle, et ta ei tohiks mehe ees lahti riietuda, aga samas teadis ta, et keeldumine ja mängude mängimine oleks õhtule halb algus.

      Koorinud kleidi aeglaselt seljast, heitis ta selle kiire liigutusega mehe lauale, otse keset tema paberitööd. See oli väljakutse – Rebecca tahtis, et mees hakkaks talle vastu. Tahtis panna seda võimsat meest tundma end sama abitult, nagu tema end tundis. „Loodan, et see ei sega sinu tööd,“ lausus naine, kuigi ta ei mõelnud seda tõsiselt.

      „Rebecca,“ lausus mees ebaühtlaselt.

      „Jah, Xandros?“

      „Pööra end ringi,“ ütles ta kähedal häälel. „Pööra end ringi ja lase mul end vaadata.“

      Naine pani ta ootama. See oli ainus kord, kui ta seda teha sai – siis hakkas ta aeglaselt ümber laua kõndima.

      „Rebecca?“

      „Kas nii, Xandros? Kas