Salalikud südamed. Kolmas raamat. Шарон Сала

amed

      Kunagi pole liiga hilja oma eksimuste eest lepitust otsida. Sa ei saa oma tegude tagajärgi olematuks muuta, kuid kui tunnistad oma vigu, on see esimene samm paranemise poole.

      Pühendan selle raamatu neile, kes on õppinud oma eksimustel minna laskma. See nimekiri on kindlasti pikk ja kuna paljud inimesed ei söanda esimesena üles astuda, teen ise otsa lahti.

      Minu nimi on Sharon.

      Olen õppinud eksimustel minna laskma.

      Üks

      ATLANTAS kallas vihma nii kõvasti, et isegi konnadel mattis hinge – vesi pahises mööda tänavaid rentslisse, viies endaga kaasa pori ja prügi, ning voolas kanalisatsioonikaevudesse, nagu tõmbaks keegi pärast sital käimist peldikus vett peale.

      Sam Jakesil oli Atlanta all-linnas korter majas, kus elasid peamiselt rikkad rentnikud, kellel oli kallis maitse. Ta polnud seda kohta valinud mitte seetõttu, et ta armastanuks rikaste elustiili, vaid seepärast, et siin oli väga turvaline. Talle meeldis ka anonüümsus, mis oli siinsetele elanikele tagatud. Postkastidel polnud nimesid, vaid üksnes korterinumbrid, majas polnud kusagil elanike nimesid näha. Tal oli detektiivibürood Ranger Investigations juhtides vaenlasi tekkinud, sest ta oli pidanud paljastama teiste inimeste saladusi ja valesid. Ta ei tahtnud, et keegi talle koju järgneks.

      Sam polnud alati eraklik olnud. Üles kasvades oli ta olnud niisama tavaline ja lõbujanuline nagu iga teine poiss. Ta kondas Lääne-Virginias Mystici lähedal asuva perekonnatalu taga mäel ja püüdis järve ääres kala. Ta armastas jalgpalli mängida ja süüa grillitud sealiha ema tehtud koorekastmega ning kui ta vanemaks sai, hakkas ta kõige enam armastama Lainey Pickettit. Siis lendasid kaks lennukit Maailma Kaubanduskeskusesse ja see muutis ta elu. Kolledžisse mineku asemel astus ta sõjaväkke ja läks sõtta.

      Pärast teist missiooni sai temast minöör; ta õppis kahjutuks tegema kõike, mida vaenlane suutis luua, ja läks uuesti sõtta. Üheksa kuud hiljem tuli ta koju, pool keha põletushaavadega kaetud ja nii tugeva posttraumaatilise stresshäirega, et ta ei lülitanud oma mobiiltelefoni kolm kuud sisse. Kui ta suutis end lõpuks ilma karjumata liigutada, pani ta telefoni helinaks „Amazing Grace’i” avanoodid, ja kui ta haiglast välja sai, kolis ta korterisse ega öelnud kellelegi, kus ta on. Ta ei tahtnud, et perekond koguneks ta ukse taha, haletseks teda või kohtleks invaliidina.

      Läks peaaegu aasta, enne kui põletushaavad täielikult paranesid ja ta ise suutis nii palju liikuda, et ravile minna. Kulus veelgi kauem aega, enne kui ta suutis end omaks võtta. Kui ta andis perele oma asukohast teada, tulid nad teda korra vaatama, kuid ta keeldus koju minemast. Oma peas oli Lääne-Virginiast Mysticist pärit Sam Jakes surnud ja maetud Afganistani liiva alla, mis tähendas, et Lainey Pickett polnud enam osa tema elust. Ta jättis Lainey enne, kui naine sai teda jätta.

      Kümme aastat ja kolm psühhiaatrit hiljem oli Sami ja tema posttraumaatilise stresshäire vahel ajutine vaherahu ning ta keha katvad armid meenutasid sulanud plastmassi. Ta pere käis teda aeg-ajalt Atlantas vaatamas, kuid muul ajal suhtles ta nendega telefoni teel. Tema elus oli kõige tähtsamal kohal töö ja sinna mahtus vaid väga vähe lõbu. Sel päeval püüdis ta pärast kuuepäevast valvet end välja puhata.

      Ehkki juba üle kuue tunni oli lakkamatult vihma sadanud, magas Sam korteris 4B sügavalt, ihualasti oma laial voodil kõhuli, ühes käes mobiiltelefon ja teises revolver.

      Unes armatses ta Laineyga. Ta sõrmed olid naise näo ümber olevas punases juuksepahmakas, tal oli kivikõva ja ta oli nii sügaval naise sees, et suutis vaevu mõelda. Ta kuulis, kuidas naine õhku ahmis, kui ta end sügavamale naise sisse surus, ja tõukas kõvemini, kuni naine tõmbus tema all vibuna looka ja haaras jalgadega ta piha ümbert kinni. Sam tundis naist läbivaid orgasmilaineid ja oleks koos temaga tippu jõudnud, kuid kuulis korraga venda oma nime hüüdmas. Ta pööras pilgu Lainey poole, kuid naine oli kadunud. Siis Trey hääletoon muutus ja see oli täis õudu.

      Aita mind, Sam, aita mind!

      Ma olen siin, Trey, ma olen siin! Kus sa oled? Mis juhtus?

      Siis kuulis Sam muusikat. Keegi mängis „Amazing Grace’i”.

      Ja siis kuulis ta venda karjumas.

      Sam ärkas järsult, värisedes ja higiga kaetuna. Tal kulus mõni hetk, taipamaks, et ta oli und näinud ja et ta mobiiltelefon heliseb.

      Ta vaatas kella, keeras end selili ja võttis kõne vastu ilma helistaja nime vaatamata.

      „Jakes kuuleb.”

      „Sam, mina olen.”

      Sam kortsutas kulmu. Ta oli Treyd unes näinud ja nüüd helistaski Trey talle? Samile ei meeldinud kokkusattumused. Kuna ta hääl oli alles magamisest kähe ja ta oli ärevil, siis kõlas ta pahaselt.

      „Mis, pagan, lahti on?” päris ta.

      Trey hakkas nutma ja Sam tõusis järsult istukile ning lükkas jalad üle voodiserva põrandale.

      „Räägi minuga, vennas.”

      „Ema on surnud ja Trina raskelt vigastatud.”

      Sam urahtas. Tal oli tunne, nagu oleks keegi ta selja tagant pesapallikurikaga nokauti löönud. Kõrvus kohises ja tal mattis hinge. Vastik hääl ta alateadvuses sosistas: „Surnud. Surnud. Kõik on surnud.”

      Ta arvas, et tollelt veriselt ja liivaselt maalt lahkudes pääseb ta surevatest inimhulkadest eemale, kuid nüüd oli surm tulnud tema perekonda. Kuidas see võimalik oli? Tuba näis ringi keerlevat ja Sam toetas pea kätele, et mitte kukkuda.

      „Sam? Sam! Kas sa kuulsid?”

      Sam polnud kindel, kas ta suudab rääkida, ja kui ta seda lõpuks tegi, oli ta hääl kohutavast šokist ja leinast kähe.

      „Jah. Sa ütlesid, et ema on surnud. Ta ei saa surnud olla.”

      Treyl oli raske iseendagi tunnetega toime tulla, kuid tal oli uskumatult valus kuulda oma suure venna hääles sellist ahastust. „Aga ta on, vennas, ta on.”

      „Jumal küll.” Sam hakkas värisema. Ta pidi keskenduma. „Kas avarii?”

      Trey teadis, et see on viimane piisk venna karikasse, kuid see tuli välja öelda.

      „Ei, Sam, ta mõrvati. Me usume, et ta tapeti millegi pärast, mis juhtus siis, kui ta oli teismeline. Tule koju. Ma vajan sind. Selgitan kõike, kui sa siia jõuad.”

      Šokk Sami hääles asendus vihaga.

      „Teismeline? Nalja teed või?!”

      „Ei. Oleme peaaegu kindlad, et see on seotud tolle õhtuga, mil ta keskkooli lõpetas, aga kõik muu on vaid oletused.”

      „Kuidas sa saad kindel olla?” küsis Sam.

      „Kas mäletad juttu sellest, et ema sattus ööl pärast keskkooli lõpetamist avariisse?” küsis Trey.

      Sami kulm läks kipra. „Midagi vist jah. Miks sa küsid?”

      „Tolles avariis oli neli inimest ja kolm neist jäid ellu. Viimase kahe kuu jooksul on kaks neist ellujäänutest mõrvatud ja mõrvar püüdis mõlemal korral jätta muljet, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga. Kuni tänaseni oli ema ainus ellujäänu.”

      Sami käed hakkasid värisema. „Miks …”

      „Me ei tea ja nüüd, kui emast sai kolmas ohver, ei lasta mul seda juhtumit enam edasi uurida, ehkki üks neist mõrvadest toimus minu piirkonnas. Sellepärast ma vajangi sind,” ütles Trey.

      „Ma tulen,” kostis Sam ja pani telefoni ära, kuid ta oli ärritunud.

      Kolm ohvrit? Miks tema sellest midagi ei teadnud? Miks nad polnud talle helistanud?

      Ta haaras garderoobist kohvri ja viskas selle voodile ning kole reaalsus hakkas talle kohale jõudma. Miks nad oleksidki pidanud talle helistama? Oma tegudega oli ta ise neile mõista andnud, et ei taha Mysticiga mingit pistmist teha. Tal hakkas sees keerama, mõeldes, kuidas Trey oli teadnud ema ähvardavast hädaohust ega olnud osanud teda kaitsta. Veelgi hullem, ta ei suutnud ettegi kujutada, kui hirmul pidi ema olema, kui ta koolivendi järjest mõrvati.

      Siis meenusid talle paar hiljutist vastamata kõnet emalt. Ta polnud tagasi helistanud. Mõelda, kui tagasi helistamine oleks midagi muutnud ja ema oleks praegu elus? Sam ei teadnud, kuidas selle küsimusega edasi