Vihmavarblane. Линда Гуднайт

pani käe südamele ja hingas järsult välja. „Jumal tänatud. Viivuks mõtlesin juba, et… tormine öö, välk, müristamine, mõrv.“ Ta ajas selja sirgu ja laiutas käsi.

      „See on mul halb harjumus.“

      „Inimeste tapmine?“

      „See ka.“ Mees muigas. Naine oli armsake.

      „Oodake üks hetk.“ Carrie tõstis sõrme. „Mis te ütlesite oma nime olevat?“

      „Hayden Winters.“

      „Oeh, nüüd tunnen end lollina.“ Käed puusas, vangutas Carrie enesepõlglikult pead. „Hayden Winters. Romaanikirjanik. Meil on raamatukogus kõik teie teosed olemas – ja pean tunnistama, et need on väga populaarsed. Minu aju ei suutnud lihtsalt aduda, et üks menukite autor võiks Honey Ridge’i sattuda.“

      Hayden pani vaimu valmis ja ootas, millal naine hakkab õhkama ja lipitsema, millele järgneb tüütu küsimuste tiraad selle kohta, kuidas teoseid avaldada ja miks ta oli just põnevike kasuks otsustanud. Hayden polnudki seda teinud. Põnevikud valisid hoopis tema välja.

      Miks ta ei saanud ühegi naisega juttu ajada, ilma et see piinlikuks oleks kiskunud?

      „Nüüd, kui tean, et te mind ei tapa,“ jätkas Carrie, „avaldan teile ühe saladuse. Ma tean, kus Julia küpsiseid hoiab.“ Ta pani tassi kõlksuga köögikapile, tõusis kikivarvule ja avas pea kohal oleva kapi. „Kas tahate Oreosid või pekani-liivaküpsiseid?“

      Naise selg mõjus Haydenile intrigeerivalt ja viis ta segadusse. Kõik selle naise juures viis teda segadusse. Too polnudki Hayden Wintersist vaimustatud ja Hayden ei suutnud otsustada, kas see häirib teda või hoopis meeldib talle.

      Ta lasi silmadel rännata ja naist üksikasjalikult, kirjaniku kombel uurida. Ja ometi tärkas temas iseäralikult mehine tunne, kui ta jälgis Carrie Rileyt kõrgele küpsiste järele sirutamas. Ta võinuks naisele abi pakkuda, kuid eelistas lihtsalt vaadata.

      Naine polnud pikk – pigem keskmist kasvu ja lopsaka kehaehitusega, puusadel oli lopsakust ehk liigagi palju, kuid see mõjus… trööstivalt. Naise lühikesed juuksed olid röstitud pekanipähklite karva, pealt sassis ja külgedelt kõrva taha lükatud. Külgtukk langes otsaesisele. Ta nägi unesegasena hea välja, seljas klassikaline ja peaaegu läbipaistev roosa pidžaama.

      Ja tal olid väga ilusad jalalabad.

      Hayden kahtlustas, et magab ja näeb und, sest tal ei olnud jalafetišit. Ta ei pannud iialgi naiste jalalabasid tähele, kui need polnud just kõrge kontsaga kingades ja ülipikkade säärte küljes. Ent Carrie paljad jalad olid täiusliku kujuga, naiselikud ja siledad ning varbaküüned pärlmutterroosaks võõbatud. Vasaku pahkluu ümber oli õrn hõbekett, mis mõjus Haydenile eriti intrigeerivalt.

      Naine pööras pead ja kiikas üle õla tema poole. „Kumba?“

      Haydeni pilk peatus naise silmades. „Valige ise.“

      Carrie ulatas talle pekaniküpsised ja seejärel küünitas naeratades Oreode järele. „Kes ütles, et me ei tohi mõlemat võtta?“

      Plastpakend krabises, kui ta selle avas ja mehele esimest küpsist pakkus. Hayden jättis huvitava pahkluuketi sinnapaika ja võttis Oreo küpsise.

      „Julia eelistab ise küpsetada. Need on tema varud hädaolukordadeks.“

      „Kas meil on hädaolukord?“

      „Nii suure tormiga? Muidugi.“ Naine krõmpsutas suhkrust liivaküpsist, nii et puru pudises.

      Hayden vehkis Oreoga ja pidi möönma, et ootamatu hilisõhtune kohtumine on väga mõnusaks ja meeldivaks kujunenud. Sel naisel polnud aimugi, et ta oli päästnud mehe emaga vestlemise järgsest melanhooliahoost.

      Hayden tahtis juba kirjanikule omase uudishimuga Carriele isiklikke küsimusi esitama hakata, kuid kuulis õuest mingisugust häält.

      Ta keeras pea viltu. „Kas kuulsite midagi?“

      Naise espressokarva silmad läksid veelgi suuremaks. „Ei, aga teie?“

      „Kolinat. Verandal. Nagu oleks tool ümber kukkunud.“

      Väljas müristas ja vihm pahises vastu majaseina valjusti nagu Niagara juga. „Kas säärase tormiga on üldse midagi muud kuulda?“

      Mees kehitas õlgu. „Ilmselt mitte.“

      „See on teie mõrvarlik kirjaniku fantaasia.“

      Selles naine ei eksinud, kuid Hayden kõndis akna juurde ja kiikas välja.

      „Pime nagu maa-alune söekaevandus.“ Ta tahtis juba kohvijoomist ja küpsisesöömist jätkata, kui märkas mingisugust hämarat kogu.

      „Mis see…“ Ta läks pingule ja tõmbas silmad vidukile. „Kustutage tuli ära.“

      „Mis on? Mida te näete?“

      „Kustutage tuli ära, siis näen paremini.“

      „Te ajate mulle hirmu nahka.“

      „See on arvatavasti mõni vaene loomake, kes üritab tormi eest varju leida.“

      „Mägilõvi. Või karu.“

      Hayden muigas. „Teil on elav kujutlusvõime.“

      „Ja seda ütleb Hayden Winters.“ Carrie kustutas tule. „Ärge tehke midagi lapsikut ega ehmatage mind. Hakkan karjuma ja ajan kogu maja üles.“

      Ent Haydeni tähelepanu oli koondunud tumedale kogule verandaseina najal. „Verandal on keegi.“

      „Ei saa olla.“ Carrie pani tule põlema. „Sellise ilmaga ei ole väljas kedagi.“

      „Vähemalt ei tohiks olla.“ Hayden läks verandaukse juurde, pani õues tule põlema ja avas ukse.

      Vihm ja tuul piitsutasid piirdeäärseid lilli ja pritsisid ust. Hayden tundis selja taga Carrie soojust ja seda, kuidas naine värises.

      Nad ahmisid koos õhku.

      „Oh sa raks!“ sosistas naine.

      Hayden astus tormi trotsides uksest välja. Tuul paiskas talle vihmapiisku näkku ja külm näpistas käsivarsi.

      Seina najal kössitas läbiligunenud ja värisev poiss, juuksed vettinud ja nahk kahvatu.

      „Mida sa siin teed?“ tahtis Hayden teada.

      Poisi hambad plagisesid. „Ma… ma eksisin ära.“

      „Sellisel ööl?“

      Poiss noogutas õnnetult, ent pööras pilgu mujale – ta kas valetas või oli liiga külmunud, et silmsidet hoida. Ükski laps ei viibinud mõjuva põhjuseta üksi tormi käes.

      Hayden kahmas poisil käsivarrest ja ütles: „Tule sisse.“

      Poiss kuuletus meelsasti ja jäi tilkuvana lävel seisma. Ta värises nagu märg chihuahua.

      Hayden tõmbas ukse kinni, et jäine märg õhk tuppa ei pääseks.

      „Meil on rätikuid vaja.“ Carrie tõttas kuhugi.

      Samal ajal takseeris Hayden vaikides poisikese välimust. Poiss oli sale, peaaegu kiitsakas, südamekujulise näo ja pruunikate tedretähtedega. Ta oli nagu Huckleberry Finn, kes vaatas igale poole mujale, kuid mitte Haydenile silma. Poisis oli midagi hirmuäratavalt tuttavlikku, mis pani Haydeni leebuma.

      Ta lausus kannatlikul toonil: „Mina olen Hayden. Kes sina oled?“

      „Brody.“ Poiss äigas vettinud käega üle märgade silmade. Tema vihmast tumenenud ripsmed moodustasid kahvatute põskedega kontrasti.

      „Sa eksisid ära?“

      Poiss põrnitses põrandat, kuhu kogunes aina suurem veelomp. „Ee… jah.“

      Haydenil oli raske uskuda, et poiss oli eksinud. Ta oli kindel, et laps varjab midagi. Küsimus oli ainult selles, mispärast.

      „Mida sa sellise ilmaga väljas tegid?“ Köögist kostis