Vihmavarblane. Линда Гуднайт

külaskäik tundus täiskasvanud naisele tobedana, kuid eelmise päeva valguses, enne tormi, oli talle paistnud, et õdede ja sõpradega veedetud aeg on ideaalne puhkus. Tema ja ta kaks õde, võõrastemajaomanikest õdede Valery Griffini ja Julia Presley eluaegsed sõbrad, olid otsustanud mõnusa nädalavahetuse veeta, et sõprussidemeid värskendada ja lõbutseda. Julia andis endast parima, et vanu sõpru tagasi võita ja eluga edasi minna pärast seda, kui tema poeg kuus aastat tagasi hirmsa inimröövi ohvriks langes. Carriel oli hea meel sõbratari toibumisest osa saada.

      Nad olid mõnusasti aega veetnud, lobisenud, Moscatot juues liigagi palju itsitanud, varbaküüsi lakkinud ja arutanud Julia kihlust Eli Donovaniga Knoxville’i Donovanide klannist, innustades teda sealsamas Virsikuaia võõrastemajas suurt ja uhket pulmapidu korraldama.

      Nüüd magasid kõik teised nagu fossiilid, samal ajal kui Carrie värises tormi kartuses ja vaevles kerge peavalu käes. Vein lihtsalt mõjus niiviisi vanale lihtsale ja igavale Carriele, kes jõi harva midagi kangemat kui ühekordne kogus espressot. Ta ei talunud isegi topeltespressot. Hädapätakas.

      Jõudnud alumisele trepimademele, märkas ta köögis valgust. Uudishimulik ja seltsi otsiv Carrie tõttas värisevi põlvi üle jaheda puitpõranda, ent pidurdas järsult lävel, kui märkas meest. Sest köögis viibiv isik oli kahtlemata meessoost. Sale, sihvakas ja mehelik.

      Oli näha, et mees pole veel voodisse jõudnud. Tal olid jalas kallihinnalised teksad, mille Carrie üksnes tagataskul oleva sildi järgi ära tundis, käes mobiiltelefon ja seljas pikkade käistega tumesinine pullover, käised üles kääritud. Mees oli ukse poole seljaga ja solgutas portselantassis teepakikest üles-alla. Tema laiad õlad ja käsivarred olid lihaselised, käed pikad ja jõulised, justkui olnuks tegemist kellegagi, kes töötab välitingimustes. Kuid mitte neis teksades. Ega sellise soenguga.

      See oli jõuka mehe soeng. Carrie teadis seda tänu asjaolule, et tema õde Nikki oli Honey Ridge’i kõige moeteadlikum naine. Boutique’i omanik Nikki tundis moodi, soenguid ja kõike hinnalist erinevalt Carriest, kes ei teinud vahet isegi Guccil ja kartulikotil, sest tal oli ükspuha. Mehe sirged pruunid juuksed olid laubalt kõrvale lükatud ja moodustasid vaba seksika sasipea, mida oli kindlasti väga kallis hooldada.

      Carrie ei suutnud otsustada, kas kõnetada köögisolijat või oodata, millal too teda märkab. Tema puhul võis see juhtuda alles viiekümne aasta pärast. Mehed ei pannud Carrie Rileyt tähele. Kui nad just ei tahtnud raamatut laenata.

      Väljas kõlas erakordselt vali piksekärgatus, vähemalt Carrie meelest, mis raputas tervet maad. Maja värises. Järgnes veel välgusähvatusi ja pimestav valgusplahvatus pani õhu ragisema.

      Carrie võpatas, tõstis rusikad ja piiksatas.

      Lusikas kukkus kolinal köögikapile. Mees tardus ja pööras aeglaselt pead. Ta oli pagana nägus. Romantilise välimusega nagu luuletajad, kelle loomingut Carrie lakkamatult luges, süda tulvil igatsust, et seesugune armastus temagi koju tee leiaks. Aga praegu oli ta üks mõmisev ja kogelev sasipundar ning seda mitte üksnes tormi pärast.

      „Vabandust, ma ei tahtnud teid ehmatada.“ Carrie põimis käed rinnale vaheliti.

      Mehe kaunid täidlased huuled kõverdusid ülespoole. Tema udu-, suitsu- ja saladuste karva silmad jäid tähelepanelikult vaatama. „Te piiksusite.“

      Nagu hiir. Nõme. Nõme.

      „Torm ajab mulle hirmu nahka. Tahtsin ilmateadet vaadata.“

      „Väljas sajab.“

      Carrie pööritas silmi ja pidi äärepealt naeratama, kuid värises ikka veel. „Aga mis saab juhul, kui peaks tornaado tulema?“

      Mees raputas pead. „Seda ei juhtu.“

      Sundimatu viis, kuidas mees tornaadomõtet eitas, mõjus ka Carriele rahustavalt. Võib-olla oli tegemist meteoroloogiga.

      Carrie astus paar sammu köögis edasi. Ta ei tundnud seda meest, kuid võis alati karjuda, kui too peaks midagi üritama, ehkki tormi ajal ei kuuleks teda ükski selle maja asukas.

      Trööstiv mõte.

      „Kas soovite…“ Mees tõstis Julia õrna valge tassi, kergitas virilalt kulmu, rüüpas ja krimpsutas nägu. „… sidruni-taimeteed?“

      Sellistel hetkedel soovis Carrie, et oleks niisama seltskondlik kui Nikki, sama kaunis kui Bailey või kas või pisut pöörane ja meeste seltsis vabalt käituv nagu Valery. Aga ta ei olnud midagi seesugust. Ta oli tavaline Carrie, raamatukoguhoidja, kes soovis, et oskaks midagi vaimukat ja tabavat öelda.

      „Kui teile ei maitse sidruni-taimetee, siis võtke midagi muud.“ Väga tabav ja vaimukas. Polnud ime, et ta oli kolmekümnendates eluaastates ja endiselt vallaline.

      „Ma tahtsin kofeiini,“ teatas mees õlakehitusega.

      „Sidruni-taimetees seda pole. Tehke parem kohvi.“

      „Teeksingi, kui teaksin, kust masinat leida.“

      Carrie tõstis sõrme. „Sellega saan ma teid aidata.“

      Mees ajas pea selga. „Olgu õnnistatud pühakud ja kohvitootjad!“

      Paljad jalad jahedal kivipõrandal põntsumas, suundus Carrie sahvrisse ja tõi sealt Julia hõbedase presskannu. „Me peame ube jahvatama. Julia on paras kohvisnoob.“

      „Kas see lärm ei sega teisi?“

      Pikne raputas jälle maja. Carrie nookas pimeda ja märja akna poole. „Mis tähtsust sel on?“

      „Tõsi. Te olete elupäästja. Mis teie nimi on?“

      „Carrie Riley.“ Carrie lasi kätel tegutseda ja vaatas mujale. Asjaolu, et ta oli luuletaja näoga võõrast naiselikul kombel teadlik, pani tema sisemuse naljakalt kihelema. Ta tundis harva kihelust ega flirtinud kunagi. Ta ei osanud sääraseid asju. Kahtleja võinuks tema õdedelt üle küsida. „Ja teie oma?“

      „Hayden Winters.“

      „Meeldiv tutvuda, Hayden.“ Carrie kergitas kohvipurki. „Kange?“

      „Kui vaja, siis olen.“

      Carrie puhkes naerma ja oli jahmunud, et see nägus mees tundus temaga pisut flirtivat. Ehkki tema ise kindlasti ei flirtinud. „Siis saate kanget kohvi.“

      Nagu ta oligi arvanud, summutas tormimühin jahvatamismüra ja juba vähem kui kümne minuti pärast vajutas ta presskannu kaane alla, et kohv välja valada. Tugev ja kange aroom täitis köögi ning mõjus vihmast rõskes toas meeldivalt soojana.

      Hayden Winters tegi viisaka žesti ja pakkus esimest tassi Carriele, mis äratas naises kohe sümpaatiat, seejärel asus enda tassist rüüpama. „Te oskate kanget kohvi valmistada.“

      „Olen endine Starbucksi baaridaam, kes armastab kohvi.“

      „Minu hingesugulane. Ma elan kohvi najal, iseäranis tööperioodidel, tegelikult peaksin praegugi töötama.“

      Carrie ei tahtnud, et mees ära läheks. Mitte sellepärast, et too oli kobe tükk – tõsi, seda ka muidugi –, vaid sellepärast, et ta ei tahtnud tormiga üksi olla ja kedagi teist polnud ärkvel. „Te töötate öösiti?“

      „Tormised ööd on mu lemmikud.“

      See tähendas Carrie silmis, et mees on kiiksuga. „Mis tööd te teete?“

      Võõras takseeris Carriet viivu ning sõnas siis vaikselt ja asjalikult, näol veider segu huumorist ja pahelisusest: „Ma tapan inimesi.“

      3

      Hayden ei teadnud, mis oli sundinud teda säärast asja ütlema, ehkki see kena naine oli juba niigi närvis ja oli päästnud tema öö ülimaitsva kohviga. See oli lihtsalt Haydeni stampvastus, kui keegi tema ameti vastu huvi tundis. Meedia paistis seda armastavat. Ent Carrie mitte eriti.

      Naine piiksatas jälle. Armsalt. Hiirelikult. Tema espressokarva silmad läksid hiigelsuureks. Haydenile turgatas pähe mõte, et nende malbete silmadega võiks betooni sulatada.

      Ta pani tassi käest ja astus naisele