Hea ment. Rauno Võsaste

Raul pisukese üleolekuga. „Meie poolt oled hästi kaetud, ära ise komista. Eks tšurkad üritavad ikka veidi toimetada ja mingid raamimised võivad tulla, et teada saada, kes ja mis.”

      „Kui minu nimi välja ujub… Tegelikult piisab, kui mingid namjokid^[2.] minu kohta tulevad, siis on mul kindel kasti minek, need tšurkad ei jäta!” Toodu hääles on värin. „Eelmisel korral, kui „vana must” srokki lükkas, saatis ta vanglast ühele naisele kaastundeavalduse postkaardina, kuhu oli joonistatud kits kirstus. Saad aru, joonistatud kits, metsloom, kirstus! Selle naise elukaaslast kahtlustasid mustad mentidele infi andmises.”

      „Kus sa tead, et metskits, võib-olla oli kodukits?” viskab Raul nalja. „Kuidas sa täna nii vedel oled? Nahhui, käitu normaalselt ja ela edasi. Kui hakkad tõmblema ja väristama, siis äratadki Udaverdijevi vendade tähelepanu. Sinu kogemuste juures ei tohiks see ju nii raske olla!”

      „Okei, ma proovin. Aga arvesta, kui miskit on, võtan kohe ühendust ja annan märku. Türa, loodetavasti annad mulle seekord nii palju pappi, et see katab ka minu närvirakkude taastumise kulud.”

      „Pappi saad niipalju, kui kokku leppisime. Närvirakkudele oleks pidanud enne mõtlema, kui pätiks hakkasid. Vähem tuleb tsoonis istuda ja rohkem väljas olla, et närvid korras püsiks,” ütleb Raul kergelt osatavalt.

      „Kui ma kogu aeg väljas olen ja korralikuks hakkan, siis pole mul sulle varsti midagi rääkida.”

      „Mulle tundub, et kui sa ka tänasest kuni elu lõpuni enam ühtegi pättust ei teeks, jätkuks sul meid huvitavaid teemasid ikkagi veel niikauaks, kuni sulle või mulle kirstukaas peale pannakse,” õrritab Raul.

      „Tegelt jah, kui ma saaks karistuse kõige eest, mis ma olen toime pannud ja mida mendid seni ei tea, siis peaksin elama nagu kilpkonn kolmesaja-aastaseks, et jõuaksin sroki ära istuda,” hoopleb Toodu. „Kirstukaante pealepanekuga ei maksa kiirustada, nende teemade üle ei naljatata…”

      „Tõmba nüüd jehhat,” annab Raul Toodule korralduse ja ulatab talle kokkulepitud rahasumma, „mul pole rohkem aega su filosoofilist möla kuulata. Allkirjad vormistame kuu lõpus, nagu alati.”

      Toodu noogutab ja viipab hüvastijätuks käega.

      Allkirja vormistamine tähendab salajase kaastöötaja kirjalikku kinnitust selle kohta, et ta on jälitaja käest raha kätte saanud. Hiljem vormistab jälitaja salajase kaastöötaja poolt kirjutatud paberi juurde omapoolse ettekande: kui palju maksis ja millise info eest. Produktiivsete kaastöötajatega on üsna tavapärane, et kohtutakse mitmeid kordi nädalas, teinekord on üleantavad rahasummad väikesed, iga kord koheselt dokumenti ei vormistatagi, eriti kui kohtumine leiab aset öösel autos või mõnes avalikus kohas. Üleantud rahasummade üle peetakse aga täpset arvestust ning kõik vajalikud dokumendid vormistatakse hiljemalt kuu lõpus.

      Toodu on olnud Rauli produktiivseim infoallikas juba viis aastat. Tegemist on korduvalt kinni istunud ja Tartu pättide ringkondades tugevat pidamist omava tegelasega. Mees on kõigest keskkooliharidusega, kuid kuritegeliku maailma mõõdupuud aluseks võttes võib teda pidada üsna teravaks pliiatsiks. Aga kuritegelikus hierarhias polegi rumalal võimalik tõusta – loll jääb lihtsalt kohe vahele, samuti ei suuda ta kohaneda muutustega. Minna täna katust pakkuma sarnaselt 90-ndatega oleks lihtsalt naeruväärne. Samas poleks kuritegelikud autoriteedid 90-ndatel ilmselt suutnud ette kujutada, et teenivad kahekümne aasta pärast raha käibemaksu või eurotoetuste väljapetmistega, küberkuritegude või muu sarnasega.

      Toodu on suutnud ajaga kaasas käia nii kurjategijate kui ka kriminaalpolitseinikega suheldes. Loomingulist mõtlemist, olukordades kiiret orienteerumist ja reageerimist nõuavad ühtviisi nii kriminaalpolitsei töö kui politsei salajase informaatorina tegutsemine. Seni on Toodu hästi hakkama saanud.

      Raulil õnnestus Toodu värvata läbi juhuse. Tegelikult oli ta suhteliselt nõrgas sidemes ühel teisel kriminaalpolitseinikul, kellega Toodul koostöö kuidagi ei sujunud, eelkõige just usaldamatuse pärast. Raul oskas Toodule läheneda ja võita tema usalduse, vahel aitas ta mehel lahendada ka tööväliseid probleeme. Nende vahel kujunes välja väga usalduslik ja tulemuslik salajane koostöö.

      Raul on endalt tihti küsinud, miks Toodu seda kõike ikkagi teeb. Kindlasti on peamine ajend raha, sest Toodu antud info on väärtuslik ja võimaldab teenida arvestatavaid summasid. Teiseks on kindlasti Toodul kui mõtleval inimesel vaja kedagi, kes oleks teistsugune kui tema tavapärane ja igapäevane maailm ning tutvusringkond. Kedagi, kes seisaks väljaspool pätimaailma. Selleks aga et hoida suhet kriminaalpolitseinikuga ja eriti veel sellist suhet, kus on võimalik pöörduda ka olmelistes küsimustes, peab midagi vastu andma. Toodul pole pakkuda muud kui informatsiooni.

      Vahel võis isegi aimata, et Toodu edastab infot eesmärgiga kõrvaldada konkurente, kuid vaatamata sellele oli tema käest saadud informatsiooni alusel vahistatud isikuid, kellest teised ainult unistasid.

      Seegi on üheks OKT ebanormaalse kadeduse põhjustest. Loomulikult ei jäta Raul sobival hetkel võimalust kasutamata, et seda kiivatele kolleegidele nina alla hõõruda.

      Salajased kaastöötajad ehk rahvasuus koputajateks või kitsedeks kutsutud isikud on kriminaalpolitsei jaoks peaaegu samasugused töövahendid nagu relv või käerauad. Tänapäevased andmebaasid võimaldavad suurepärast andme- ja infoanalüüsi – eeldusel, et on andmeid ning informatsiooni, mida analüüsida. Inimallikatelt saadav info on alati väga väärtuslik ja kas täiendab või kinnitab tehnikavahenditest saadut. Või vastupidi. Ideaalse infolaekumise suhe võiks olla pool tehnikavahenditest ja pool inimallikatelt.

      Toodu puhul on niisiis tegemist väga väärtusliku tööriistaga.

      Samas tuleb alati arvestada, et sellistel inimestel on kalduvus müüa nii ennast kui infot – mistõttu ei saa kunagi päris kindel olla, kas nad ei müü maha ka sind, kui keegi pakub rohkem.

      1 Segadus, skandaal, asjade selgitamine. [ ↵ ]

      2 Vihjed. [ ↵ ]

      4. peatükk

      Politsei taasloomise aastapäeva aktus ja pidulik vastuvõtt toimuvad sel aastal Vanemuise väikeses majas.

      Kerge ärevusega hinges sammub Raul, Tiina käevangus, peopaiga poole. Sajab kerget lund, mõned miinuskraadid ja õhtuse Tartu tuledesära ainult lisavad peomeeleolule pidulikkust. Rauli ärevuse põhjuseks on kõlakad, et teda autasustatakse prefektuuri teeneteristiga.

      Nii noorena pole keegi veel teeneteristi saanud, ehk on lihtsalt kõlakas, mõtleb Raul, kuid sisimas loodab siiski.

      Politseipäev sügisel ja taasloomise aastapäev 1. märtsil on Rauli jaoks aasta tähtsaimad pidupäevad. See on olnud nii ajast, mil Raul politseiteenistusse astus.

      Majas sees on meeleolu ülev igas mõttes. Pidulikud vormid, juba kergelt nokastunud kõvemad kriminaalpolitseinikud, kohal on ka partnerid ja abilised. Pärast prefekti pidupäevakõnet tuleb lavale personalijuht ja loeb ette prefekti käskkirja: „Silmapaistvalt heade töötulemuste eest ja seoses politsei taasloomise aastapäevaga autasustada Tartu Politseiprefektuuri teeneteristiga järgmisi ametnikke…”

      Narkotalituse juhi Raul Jarini nimi on esimene, mis kõlab.

      Saali läbib kahin. Raulis tekitab see lava poole sammudes vastakaid tundeid. Kui palju oli selles kahinas poolehoidu, kui palju kadedust, kui palju parastamist?

      Pärast prefekti käepigistust ning ristikarbi vastuvõtmist keerab Raul end näoga saali poole ja lausub käsi külgedele asetades kõva ja selge häälega: „Teenin Eesti rahvast!”

      Nii näeb ette kord – ja seda Raul ka igapäevaselt teeb. Kogu hingest.

      „Noh, nüüd tuleb välja teha,” on esimesed sõnad, mida Raul oma üksuse poistelt kuuleb. Raul pole kade – on ju ka põhjust.

      Narkotalituse parimad jõud võtavad juhi teeneteristi „leotamist” väga tõsiselt! Autasude „leotamine” on nõukogude ajast pärit komme, mida vanemad olijad ka täna veel järgivad. Vene ajal kasutati seda küll rohkem auastmes ülendamise korral ja seda toimingut kirjeldati