Päev peale ärkamist. Andrues Vana

näed ju, et mul on raske. Miks sa mulle neid asju ise ei ütle või ei õpeta, miks sa lased mul läbi valu neid meetodeid otsida?”

      Hääl vastas väga kiiresti ja selgelt: „Ahjaa, me unustasime sulle öelda. Sa pead kõik need asjad „ise välja mõtlema”, sest sa hakkad nendest teistele rääkima. Ja sa ei saa rääkida, kui sa ei ole omal nahal täpselt ja detailselt kogenud, et mis miski on. Sest kallis, inimesed, kes sinu poole pöörduvad, on kõik erinevates kohtades oma teel ja arengus ja sa ei saa neile ühte ainsat lahendust pakkuda. Kui keegi tuleb sinu juurde küsimusega, kuidas suppi süüa, sina aga ulatad talle noa ja kahvli, sest mingi guru kusagil puu najal ütles sulle nii, ei ole sinust küsijale mingit kasu. Sa pead kõik supid ja praed ise ära sööma ja söögiriistad sinna juurde leiutama, sest nii saad sa sekundiga küsijale tema vastuse anda.”

      Nojah, ja nüüd ma siis siin olen. Räägin ja kirjutan sulle neid jutte. Tegelikult kui nüüd päriselt aus olla, siis ma kanaldan neid jutte sulle. See, kes minuga räägib, on minu kõrgem mina. Tema kasutab mind kui kirjutusvahendit või kui häälepaela. Mina, Andrues, olen tavaline lõbus poiss, kellel on oma asjad siin maailmas toimetada. Ma lihtsalt suudan oma tee pealt oma mõistusega eest ära tulla. Ma saan oma mõistuse kinni panna, korraks inimese rollimängud lahti lasta ja minu kõrgem mina saab siis sulle neid asju edasi anda. Ja siit jõuame me selleni, et miks see jutt siin on meie vormis. Miks ma räägin sulle kui meie, mitte mina. Jah, see peatükk, mida sa praegu loed, see on kirjutatud minu kui Andruesi, kui inimese perspektiivist. Edasi aga panen ma ennast kõrvale ja lasen tekstil läbi minu siia voolata. Ja kui räägib minu kõrgem mina, siis tema räägib endast kui meist. Tema on palju, ta on kõik korraga.

      Lase see raamat olla kui käegakatsutav lihtne teeviit sinu teekonnal enda avastamise suunas. Loe seda raamatut kohast, kust tundub, et pidid lugema ja võta endale ainult need laused, mis sulle helisevad. Ja kui sa oled selle korra kõik läbi lugenud, pane see raamat hetkeks käest ja siis võta jälle uuesti ette ning loe taas. See on selline teema, mis ei ole lihtne kuiv teooria või teave, see on kihiline, sügavustesse laskuv meeldetuletus. Sest ma ei ole sinust selles mõttes kuidagi erilisem või erinev. Sul on samuti sinu kõrgem mina. Sa ei ole lihtsalt temaga veel suhtlema hakanud. Sinus endas on kõik selle raamatu tarkused või asjad olemas, sa lihtsalt kasutad seda raamatut kui karkusid, et uuesti käima õppida. Käid ikkagi sina ja minu kõrgema mina jutud sulle on meeldetuletus, et sul on sinu käimise võime endas olemas. Sa ei pea seda ei otsima ega tooma, ei ostma ega lisama. Sa lihtsalt peatud, sa võtad teadlikult tähelepanu oma mõttelt ja paned selle oma tundele. Sa tajud, kuidas tunne sinus lahustub ning sellesse tühja kuid mõnusasse ja kergesse ruumi, sinna saavad siis tulla kõik sinu vastused ja lahendused.