Päev peale ärkamist. Andrues Vana

      Päev Peale Ärkamist

      Andrues Vana

      Autoriõigus: Andrues Vana, 2018

      Väljaandja: Kerge Sulg OÜ

      Toimetaja: Marianne Liiv

      Korrektuur: Signe Kollom

      www.andruesvana.com

      ISBN 978-9949-88-556-5

      Sissejuhatus

      Mis on spirituaalne ärkamine?

      See on märkamine, et hetkel, mil sinus ei ole ühtegi mõtet ja sinu pea on tühi, on olemas miski, mis vaatab maailma läbi sinu. See on ärkamine teadmisse, et sa oled midagi muud ka, kui ainult see, kes sa arvasid end mõttes olevat. Spirituaalne ärkamine on see esimene hetk, mil sa märkad, et oled suur ja lõputu, see, kes on praegu ja nüüd. See on esimene hetk, kui sa jääd justkui seisma ning märkad või vaatad küsivalt, et koos mõtte lõppemisega sinus ei lõppenud sina. Ja sealt edasi algab sinu teekond endasse. Sealt edasi hakkad sa teadlikult uurima, kes sa siis oled.

      Mis see kõik tähendab sinu kui inimese jaoks?

      Sa avastad, et sa ei ole millestki eraldi. Sa tajud, et sa oled osa elust. Sa märkad, et sinust saab kõik sinu kogemus alguse. Sinu elust kaob pingeid tekitav tõsidus ja draama. See asendub positiivses mõttes põneva seiklusega.

      Spirituaalne ärkamine on see hetk, kui sinus tekib esimest korda küsimus, mis ma olen. See küsimus võib olla sõnastatud kõigil erinevalt, kuid selle sisu on sama. Sa märkad, et sa ei ole lõpp, vaid pigem millegi algus. Sa ei ole roll või nimetus või… vaid sa oled teekond.

      Vaata seda nii, vaata lõpmatuse sümbolit. Kui sa ärkad teadmisse, et sa oled midagi enamat, kui sa seni end arvasid olevat, paned sa ennast justkui lõpmatuse sümboli keskele, kohta, kus kaks joont ristuvad. Sa justkui alustad lõputut teekonda. Kuid seekord mitte nii, et sa lohised eluga kaasas kui midagi, mis on elust eraldi, vaid nii, et sina otsustad, kuhu suunas minna.

      Esimese asjana hakkad sa uurima, mis sa siis oled, kui sa ei ole ainult see, kes sa arvasid end olevat. Sa lähed endast eemale ja mõistad, et oled midagi palju suuremat ja avaramat. Selles teadmises või avastuses on jõudu ja valgust. Sa justkui saaksid endale tohutult võimsa taskulambi. Peale seda pöördud sa endasse. Sa käisid endast eemal, said midagi teada, ja nüüd, selle teadmise valgusega, pöördud sa endasse, oma pimedatesse soppidesse uurima, kes sa selline inimesena oled. Sa vaatad endas uurivalt ringi ja avastad, et sinus on väga imelikke uskumisi ja reegleid maailma ning sinu enda kohta, millest ükski ei ole sinu uues maailma mõistmises tõsi. Sa uurid natuke endas ringi ja vabaned enda seatud piirangutest. Siis lähed sa uuesti enda seest välja, seekord juba natuke kaugemale, veel sügavama niinimetatud tõe suunas. Sa saad sealt veel rohkem kinnitust, et sa oled igavene ja lõputu ning sinuga ei juhtu mitte midagi ja et sinust saab maailm alguse ja… ja selle veel võimsama taskulambiga, tuled sa jälle endasse, veel sügavamale vaatama, mis sinus on. Niimoodi lõputult ja pidevalt avastad sa kogu aeg midagi uut ja suuremat endast väljaspool ja siis jälle sügavamalt endas ja uuesti väljaspool ja siis jälle endas jne.

      Käesolev raamat on sulle teejuht sinu teel. Toeks sinu esimeste sammude tegemisel, et elu ja endaga tutvuda. See kõik kordub kõigi puhul, kuid kõigil toimub see erinevalt. Teekond on kõigil sama. Universumi toimimine on sama. Kuid kogemus sellest teest on kõigil alati erinev. See raamat ei ole niivõrd juhend, kuidas midagi saada või teha, vaid pigem on see meeldetuletav teeviit sinu teel. Sest kallis, kõik sulle vajalik informatsioon ja vastused on sinus alati olemas.

      See raamat on nagu pehme rätik, mille me sulle ulatame, kui sa lõpuks oled elujões vastuvoolu ujumisest väsinud, korraks kaldale ronid ning küsid: kas see kõik peab nii raske olema?

      Ja vastus on: ei kallis, see kõik on palju lihtsam ja kergem. Lihtsalt luba me tuletame sulle selle meelde.

      Minu ärkamine

      See oli väga järsk ja selgelt eristuv. Imeilusal sooja suve alguse päeval läksime perega noorema tütre klassi lõpetamist tähistama. Minu perspektiivist oli sel päeval aga üks ebaõnnestumine teise järel. Aeg venis, palav oli, linnud lärmasid, liiklus koosnes ummikutest ja kui me lõpuks selle kohviku ette jõudsime, kuhu me tahtsime sööma minna, oli see loomulikult reserveeritud. Ma mäletan selgelt autoga kodu poole sõites seda hetke, kui ma tundsin, et olen nii vihane, et suudaks soovi korral mõtte jõuga omal ribikondi pooleks murda. Ja siis andsin ma alla. Ma ütlesin endamisi, et kuradile, las siis olla kõik selline, kui see kõik tahab selline olla, mina annan alla. Ma lubasin kõigel halvasti olla… ning kui ma järgmisel hommikul ärkasin, oli kõik muutunud.

      Ma ärkasin samas kohas, kuid ma nägin kõike justkui uuena. Kõik oli täis sära ja ilu. Isegi tolmune aknalaud oli midagi ilusamat, kui ma eales olin näinud. Minus oli rahu ja vaikus ning täielik kohalolek. Ma olin põhjendamatult õnnelik ning minus ei olnud ei muret ega pinget. Ma lihtsalt olin ja vaatasin maailma nagu esimest korda. Ja niimoodi kaks nädalat järjest. Nii tore oli vaadata oma peret ja vanemaid. Nende jaoks olin ma täiesti katki läinud. Neile lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas saab keegi ilma põhjuseta õnnelik olla. Mis tähendab, et ta ei vaidle ja ei muretse enam, ei avalda iga asja kohta arvamust ega huvitu uudistest. See ei olnud lihtsalt neile loogiline ning ma nägin nende silmadest, et nad tahtsid mind kuidagi ravida. Nad küsisid minu käest, kas kõik on korras. Sest nende perspektiivist ei ole õnneliku inimesega kõik hästi. Mina aga hõljusin pilvedes. Niimoodi kestis kaks nädalat enne kuni ärkas minu mõistus öeldes, et mis siis nüüd, oleme siin kaks nädalat ilma minuta toimetanud ei, nii küll see asi ei lähe.

      Aga mina olin juba pöördumatult muutunud. Ma teadsin nüüd väga selgelt, et ma ei ole ainult see, kes ma olen oma mõistuses. Ma olen midagi muud ka. Selle teadmisega kaasneb mis? Sellega kaasneb sinu perspektiivi nihkumine natuke üldisemasse. Kui sa inimesena vaatad maailma kogu aeg ainult läbi oma mõistuse filtri, siis peale ärkamist hakkad sa selgelt nägema, et on sina ja sinu mõistus ja siis see, kes on kõige selle taustal. Sa näed ennast eraldi vaadeldavate osadena. Tore lugu küll, kuid nüüd näed sa kõrvalt seda, mis sinu peas toimub. Sa lihtsalt vaatad ja kannatad, kuidas sinu peas on lõputu lärm. Nagu mootorsaag, mis tõmmatakse hommikul täistuuridel käima ning mis ei vaiki enne, kui sa magama jääd. Sa näed seda kõrvalt, sa oled selle lärmi vahetu kuulaja, sa kannatad, kuid seda mootorsaagi käest panna sa ei oska. Vähemalt minul oli see nii.

      Nii ma siis olin. Ma teadsin selgelt, et see valu ja lärm on minu peas. Kuid miks ta seal on või mis sellega peale hakata polnud mul aimugi. Lisaks sellele ei saanud ma aru, mis minuga üldse juhtunud oli.

      Edasi hakkasin ma teadlikult leiutama võimalusi, kuidas see lärm minus vaikiks. Ma avastasin, et saan hetkel, mil kisa mu peas pimestavalt valjuks läheb, oma tähelepanu mingitele detailidele panna. Näiteks puulehed. Ma „mõtlesin välja”, et kui ma vaatan lehti puu otsas, siis samal ajal on minu peas vaikus. Ma leiutasin selle, et mul on võimalik korraga ainult ühele asjale keskenduda. Ja kui ma ei taha valu taluda, võin ma oma tähelepanu millelegi muule panna, millelegi, mis ei tee mulle valu, ei tee mulle halba tunnet. Ning hetk peale seda, kui ma olin selle endale lahti sõnastanud, tuli ülevalt hääl mis ütles:

      „See on meditatsioon. See on meil olnud kolmkümmend kaheksa tuhat aastat ning see tähendab just täpselt seda. Sa oled singulaarse tähelepanuvõimega ning kui on miski, mis sulle ei meeldi, võid sa lihtsalt oma tähelepanu millelegi meeldivale tõsta. Ja läbi selle saad sa kergendust oma olemisse. Sinu sagedus tõuseb ja me saame sulle järgmise suuna anda.”

      „Mis pagan see nüüd oli?” küsisin enda käest. Kuna aga rohkem juttu ei tulnud, toimetasin oma asju edasi. Ja niimoodi oli päris mitu korda. Kohe, kui ma olin mingi tegevuse või niinimetatud süsteemi välja mõelnud, kuidas kergus ise oma ellu luua, tuli minusse hääl, mis seletas, et see on see ja see on see. Kui siis hetkeni, mil ma olin just vannis toreda lõdvestumise meetodi avastanud. Ma avastasin, et kui ma olen vee all, hoian nina kinni ning ütlen vee all „Uuuuu”, siis see heli masseerib õrnalt mu keha. Sest vee all olles on heli ehk vee võnkumine sul terve kehaga tunda. Kohe, kui ma olin selle endale selgeks mõelnud, et nii on, tuli jälle see hääl ja ütles: „See on