Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda. Eliise Tähe

      TOIMETAJA: Helle Raidla

      KUJUNDAJA: Linda Liblikas

      Kõik õigused kaitstud

      AUTORIÕIGUS: OÜ Hea Lugu ja Eliise Tähe, 2018

      ISBN 978-9949-634-32-3

      ISBN 978-9949-634-42-2 (epub)

      TRÜKITUD Tallinna Raamatutrükikojas

      Kuidas see raamat sündis?

      Umbes kaks kuud pärast taastusravikeskusest välja saamist vaatasin filmi „Hingelt surfaja” („Soul Surfer“ (2011), R: Sean McNamara, O: Anna Sophia Robb, Dennis Quaid, Helen Hunt jt.). See on lugu surfamisega tegelevast neiust, kellel hai rebib ära käe ja kes jätkab oma puude kiuste surfamisega. Tegemist on ilusa looga, mis peaks vaatajas tekitama positiivset inspiratsiooni.

      Minu hinnangul oli see film hollywoodlikult pealiskaudne.

      „See ei ole ju nii! See ei ole nii lihtne,“ protesteeris miski minu sisemuses. Inimene, kes kaotab käe, ei ole lihtsalt natuke kurb ja tusane. Tema elu kukub kokku, ent film kujutab seda kui tühist seika inimese elus. Ometi nutsin seda filmi vaadates enesehaletsusest päris palju. See oli üks esimesi kordi, kui mu pisaranäärmed suutsid taas normaalselt pisaraid toota. Aga pisarate puudumisest tuleb juttu hiljem.

      Võib-olla just selle filmi pealiskaudsus pani mind otsustama oma lugu üles kirjutada. Teine põhjus oli asjaolu, et ühe mu parima sõbranna mees viibis väga raskes seisus haiglas ning seetõttu polnud mul „oma lugu” nagunii võimalik unustada. Loodan, et see raamat aitab ehk paremini mõista, mida võib inimene abitult haiglavoodis lamades tunda ja mõelda. Tunda ja mõelda siis, kui ta ei suuda liigutada ja hingab ainult niipalju, et püsib elus.

      Enamik inimesi eelistab lugeda nn rasketel teemadel kirjutatud raamatuid, mis süstivad positiivsust ja lootust. Selliseid raamatuid ja filme on palju. Aga mina tahtsin kirjutada ausalt. Raamatu, kus on kirjas küll palju ilusat, kuid edasi antud ka tõeline valu ja päris hirmud. Sest niisuguseid raamatuid on samuti vaja, neid aga on vähe või üldse mitte. Kui inimesed oma haigest lähedasest tõeliselt hoolivad, siis võiksid nad võtta vaevaks lugeda käesolevat raamatut, et aru saada, mis tegelikult toimub kriitilises seisus või kriitilisest seisust taastuva inimese peas. Samuti sisaldab käesolev raamat autentseid mõtteid minu lähedaste tunnetest, hirmudest ja läbielamistest. Mõned nendest on võetud meilidest, mis saadetud mulle või kellelegi teisele. Ülejäänud on materjal, mida olen selle raamatu kirjutamisel oma lähedastelt üle küsinud. Samuti on muutmatul kujul ära toodud telefonisõnumid, mida saatsin ajal, mil mu elu oli kõike muud kui tavapärane. Need napid tekstid on tõenduseks, et ma ei ole oma tundeid ja mõtteid hiljem genereerinud. Kõigis tekstides olen muutmata jätnud isegi kirjavead, vaid inimeste nimed on muudetud.

      Tegelikult tegid mitmed lähedased ettepanek juhtunust raamat kirjutada juba siis, kui peale teadvusele tulemist jõuetult voodis lamasin. Kuid olin siis veendunud, et seda ei tee, kuna:

      1. Ma ei oska;

      2. Haiglarutiinist on raske kirjutada;

      3. Pärast haiglat unustan kogu haiglas õpitud meditsiinilise sõnavara väga kiiresti (mis osutus tõeks);

      4. Maailmas on iga päev palju raskemaid haigeid ja imelisemaid paranemisi pärast traagilisi õnnetusi.

      Jah, kokkuvõttes ja kõrvaltvaatajana võib öelda, et mul läks ju suhteliselt hästi. Kuid inimesena, kes on ebaõnnestunud südameoperatsiooni, kunstliku kooma ning sellele järgnenud piinarikka taastumise läbi elanud, ei ole ma sellega kuidagi nõus. Iga päev, esimesest ärkvelolekuhetkest kuni uinumiseni on juhtunu mul meeles. Elu ei ole minu jaoks enam võimalusi täis maailm, vaid paljude piirangutega eksisteerimine.

      Ma kardan, et rahu on ajutine. Kas keegi võib mind kunagi veel armastada? Minu enda pärast? Ilma kaastunnet ja üleolekut tundmata? Iga õhtuvaikuses kõlav metalne südametukse tekitab hirmu. (Selgituseks: Mehaaniliste südameklappide tööga kaasneb kella tiksumisega sarnanev heli, millega harjumine võtab aega ja võib-olla ei harju sellega päriselt kunagi.)

      Ehk on sellest raamatust kellelegi kasu, sest kõige halva kõrval sündis palju headki. Ja ka seda tahan ma teiega jagada.

      Kõik sündmused siin raamatus on aset leidnud päriselt, kuid üksikud neist on juhtunud mõne teise raskes seisundis inimesega, mitte otseselt minuga. Osade tegelaste nimed on muudetud.

      Usun, et kirjapandu võiks olla huvipakkuv ka meditsiiniüliõpilaste jaoks. Ent peetagu meeles, et autor on meditsiinikauge inimene, seega kui terminoloogias ja faktides esineb vigu, siis… mhm… lihtsalt on nii.

      Loodan, et see raamat jõuab nendeni, kellel sellest abi on.

      Teadmiseks enne lugemist

      Nagu raamatu sünniloost võis juba aru saada, on tegemist tõsielul põhineva raamatuga, kuid mitte päevikuga. Sündmuste ajajoon ei vasta kõigis detailides tegelikkusele. Samuti on loosse sisse põimitud teiste inimestega juhtunud lugusid või seikasid.

      Minu taustast

      Nagu tõenäoliselt paljudel inimestel, oli minugi täiskasvanuelus olnud paar pöördelist momenti. Vahetult enne raamatus kirjeldatud elupööret olin doktorant ning nautisin ülikooli ja teaduseluga seotud raskusi ja hüvesid. Ma teadsin (just nimelt teadsin, mitte ei arvanud), et ma ei ole iludus. Jah, ma olin läänemaailma iluideaalile vastavalt sale, kenade juustega, harmooniliste näojoontega. Kuid see oli ka kõik. Ehkki iseloomult olin pigem introvert, polnud põhjust kurta tähelepanu puudumise üle. Mainin seda fakti üksnes seetõttu, et hiljem asetleidnu oleks arusaadavam.

      32-aastaselt hakkasin mediteerima. Ja umbes nädal enne 33-aastaseks saamist juhtus meditatsiooni käigus sündmus, mida pean üheks olulisimaks muutuseks oma elus. Alustasin meditatsiooni üsna kehvas tujus, mõeldes, et mis kasu on mediteerimisest, kui see toob kurvale või halvale tujule leevendust ainult meditatsiooni ajaks või natukeseks ajaks pärast seda. Ometi jätkasin oma nn vaikuse kuulamise meditatsiooniga, nagu ma ise seda nimetan. Ühel hetkel tundsin, kuidas minu sees justkui kerkib ülesse rõõm. Hetkelise vastupanu järel (mediteerimine on ju tõsine asi!) purskasin naerma. Naersin ja naersin. Mõistsin ühtäkki, kui naeruväärne on elu ja kui naeruväärsed ning absurdsed on probleemid elus.

      Meditatsiooniseansi lõppedes jäi kerge ja eriline tunne püsima. Elu näis järsku probleemivaba. Nädala-paari jooksul juhtus mitmel korral, et purskasin poodi minnes keset tänavat naerma, justkui mulle oleks midagi väga naljakat meenunud. Ka füüsilistes harjumustes toimusid väikesed muudatused. Minu pilk oli tänavatel või parkides jalutades suunatud ülespoole. Märkasin end vaatlemas puude latvu ning majade viimaseid korruseid ja katuseid – neid osasid puudest/majadest, mida varem polnud tähelegi pannud. Minu huuled ei olnud enam tihedalt kokku surutud. Ma ei oska niisuguste äkiliste muutuste kohta muud öelda, kui et need leidsid aset ja paar mu sõpragi märkas seda, ehkki enamik ei märganud midagi. Kuna mu argielus oli ikka probleeme, siis väliselt ei olnudki palju muutunud.

      Minu õnnetunne muutus aasta jooksul järk-järgult tugevamaks ning mured ja kompleksid kadusid. Võisin minna hommikul igasuguse plaanita välja ja avastada õhtuks, et olen päeva jooksul jõudnud jalutada ja avastada minu jaoks imeilusaid metsa- ja pargiradu, külastada näitusi või ujuda peaaegu ainsana tormises meres, usaldades elu.

      Järgnevad paar aastat tegelesin palju endaga: mediteerisin sageli mitu tundi, uurisin vaimset kirjandust ja vaatasin YouTube’i loenguid. Polnud päevagi, mil ma poleks mõelnud surmale, kuid ma ei kartnud seda enam.

      Olin surma õppinud kartma umbes seitse aastat tagasi, kui mul, seni supertervel inimesel, avastati südamehaigus nimega septiline endokardiit (südamesisekestapõletik, mis on tekkinud sepsise (veremürgistuse)tulemusena – toim). Sellele ei leitud esialgu sobivat antibiootikumi ning arst teavitas mind, et on võimalus, et ma võin surra või mulle peab tegema südameoperatsiooni. Kui arst lahkus, nutsin esimest korda täiskasvanuelus valju häälega. Ma polnud peaaegu kunagi teiste ees nutnud, kuid olin „surmaotsusest“ nii vapustatud, et ei suutnud oma kurbust varjata.

      Kaks vanemat naist, kes ei saanud voodist lahkuda, olid kogu jutuajamise ja minu meeleheite vaikivateks tunnistajateks. Tollal