Naine aknal. A. J. Finn

et saaksin sinu jaoks kõrvitsa välja valida. Ütle issile, et ta tooks sulle ühe.” Ma rüüpan, neelan. „Ütle talle, et ta tooks kaks tükki, ühe sulle ja teise mulle.”

      „Okei.”

      Näen end vilksamisi istevanni tumedas seinapeeglis. „Kas sa oled õnnelik, kullake?”

      „Jaa.”

      „Üksildust ei tunne?” Tal pole New Yorgis kunagi tõelisi sõpru olnud – ta oli liiga väike, liiga häbelik.

      „Eip.”

      Piilun trepimademe kohal lasuvasse pimedusse, läbitungimatusse süngusse. Päevaajal laskuvad pea kohal olevast kuppeljast katuseaknast alla päikesekiired, õhtuti on see pärani silm, mis trepikäigu sügavikku jõllitab. „Kas sa igatsed Punchi taga?”

      „Eip.” Ta ei saanud kassiga läbi. Kõuts küünistas teda ühel jõuluhommikul, välgutas küüned üle ta randme, kaks kiiret rehatriipu põhjast lõunasse ja idast läände; erkpunane verevõrestik immitses nahale, trips-traps-trull, ja Ed oleks kassi peaaegu aknast välja visanud. Vaatan otsivalt ringi, kus ta praegu on, ja näen teda raamatukogu diivanil keras, mind piidlemas.

      „Las ma räägin issiga, musike.” Tõusen veel ühest trepijärgust üles, trepivaip taldade all kare. Rotang. Mida me küll mõtlesime? See määrdub nii kergesti.

      „Terekest, laiskvorst,” tervitab ta mind. „Uued naabrid?”

      „Jah.”

      „Kas sa mitte just äsja ei saanud uusi naabreid?”

      „See oli kaks kuud tagasi. Kaks kaksteist. Millerid.” Ma pöördun ringi, laskun astmetest alla.

      „Kus need teised siis on?”

      „207. Risti üle pargi.”

      „Naabruskond vahetub.”

      Jõuan mademele, keeran. „Nad ei toonud kuigi palju asju kaasa. Ainult autotäis.”

      „Noh, eks kolijad tulevad vist hiljem.”

      „Vist küll.”

      Vaikus. Lonksan klaasist.

      Nüüd olen jälle elutoas, kamina juures, nurgad varjudest küllastunud. „Kuule …” alustab Ed.

      „Neil on poeg.”

      „Mida?”

      „Neil seal on poeg,” kordan ma, surudes lauba vastu külma aknaklaasi. Naatriumlambid pole siia Harlemi pärapõrgusse veel jõudnud ja tänavat valgustab ainult kuu poolik sidrunilõik, aga ma näen nende siluette ikkagi: mees, naine ja pikka kasvu poiss, kes kaste välisukse juurde tassib. „Teismeline,” lisan ma.

      „Rahu, panter.”

      Enne kui ma end peatada suudan: „Soovin, et te siin oleksite.”

      See tabab mind ootamatult. Jääb mulje, et Edi samuti. Telefonis on vaikus.

      „Sul on rohkem aega vaja,” ütleb ta.

      Ma olen vait.

      „Arstid ütlevad, et liiga palju suhtlemist ei ole tervisele hea.”

      „Mina olen arst, kes seda ütles.”

      „Sa oled üks neist.”

      Terav praksatus mu selja taga – säde kaminas. Leegid rahunevad, pobisevad võre taga.

      „Miks sa ei võiks neid uusi inimesi enda poole kutsuda?” küsib ta.

      Kummutan klaasipära suhu. „Arvan, et täna õhtuks on nüüd küllalt.”

      „Anna.”

      „Ed.”

      Ma peaaegu kuulen teda hingamas. „Mul on kahju, et me koos sinuga seal ei ole.”

      Ma peaaegu kuulen oma südant pekslemas. „Minul ka.”

      Punch on mulle alumisele korrusele järele loivanud. Roobitsen ta ühe käega üles, taandun kööki. Asetan telefoni köögiletile. Veel üks klaas enne und.

      Kaelapidi pudelit haarates pöördun akna poole, kolme kõnniteel seisva kummitusliku kuju poole ning tõstan pudeli toostiks.

TEISIPÄEV26. OKTOOBER

      KOLM

      Eelmisel aastal samal ajal plaanisime me maja müüa, olime koguni maakleri palganud. Olivia pidi järgmisest septembrist minema kesklinnakooli ja Ed oli leidnud meile Lenox Hillis renoveerimist vajava maja. „See saab olema lõbus,” lubas ta. „Ma panen sinna bidee, ainult sinu jaoks.” Patsutasin teda õlale.

      „Mis on bidee?” küsis Olivia.

      Aga siis läks Ed ära, ja Olivia koos temaga. Niisiis piitsutas see mu südant taas üdini, kui eelmisel õhtul meenutasin meie surnultsündinu tutvustuse algust: „Armastusega restaureeritud maamärk 19. sajandi Harlemi kalliskivi! Oivaline perekodu!” Maamärk ja kalliskivi poleemikaks avatud, arvan. Harlem vaieldamatu, samuti 19. sajand (1884). Armastusega restaureeritud, selle nimel võin vanduda, ja kallilt ka. Oivaline perekodu, tõsi.

      Minu domeen ja selle eelpostid:

      Kelder: või siis maisonette ehk eraldi sissekäiguga majaosa, nagu meie maakler väitis. Tänavapinnast allpool, terve korrus, eraldi uksega; köök, vann, magamistuba, tilluke kontor.

      Edi töökoht kaheksaks aastaks – ta tavatses rüütada laua ehitusplaanidesse, kinnitada alltöövõtjate lühiinfo rõhknaeltega seinale. Hetkel üürile antud.

      Aed: siseõu, päriselt ka, juurdepääsuga esimeselt korruselt. Ohtralt paekivi, paar vana käetugedega puust õuetooli; kaugemas nurgas konutab üksik saarepuu, kiitsakas ja üksildane nagu sõpradeta teismeline.

      Aeg-ajalt tekib mul igatsus seda kallistada.

      Esimene korrus: ground floor, kui oled britt, või premier étage, kui oled prantslane. (Ma pole kumbagi, kuid veetsin praktika kestel mõne aja Oxfordis – maisonette’is, tegelikult – ja hakkasin siis, eelmise aasta juulis, veebi kaudu français’d õppima.) Köök – avatud planeeringuga ja „elegantne” (taas maakler), kust viib tagauks aeda ja külguks parki. Paberikasest põrandad, praegu plekitatud Merlot’ loikudega. Fuajees väike buduaar – punane tuba, nagu ma seda nimetan. „Tomatipunane”, kui Benjamin Moore’i kataloogist lähtuda. Elutuba, varustatud väikese peatsiga sohva ja kohvilauaga ning sillutatud Pärsia vaibaga, mis on jalge all endiselt plüüsjas.

      Teine korrus: raamatukogu (Edi oma, tuubil riiulid, pragunenud raamatuseljad ja luitunud tolmukatted, kõik tihedalt rivis nagu hambad) ning kabinet (minu oma, napi mööbliga, õhurikas, IKEA laual Maci sülearvuti – minu veebis peetud malelahingute võitlustanner).

      Veel üks istevann, seekord ülistatud kui „taevalik õndsus”, mis on vetsupotiga ruumi jaoks ambitsioonikas iseloomustus. Ja avar panipaik, mille võiksin ühel päeval muuta pimikuks, kui peaksin eales digitaalselt üle minema päris filmile. Arvan, et hakkan huvi kaotama.

      Kolmas korrus: härraste (prouaste?) magamistuba ja vannituba. Olen sel aastal veetnud suure osa oma ajast voodis; seal on üks neist moodsatest reguleeritava pehmusega madratsitest, kumbki pool eraldi. Ed programmeeris oma poole peaaegu udusulgjalt pehmeks, minu pool on reguleeritud kõvaks. „Sa magad telliskivil,” ütles ta kord, sõrmedega tekil trummeldades. „Sina magad rünkpilvel,” kostsin vastu. Siis ta suudles mind, pikalt ja viivitledes.

      Kui nad ära olid läinud, suutsin end nende mustade, tühjust täis kuude jooksul vaevu linade vahelt üles kangutada. Mulle meeldis end aeglaselt voodis rullida … nagu kaldale voogav laine, ühest servast teise, voodiriideid enda ümber ja siis jälle lahti mähkides.

      Lisaks veel külalistetuba ja eraldi vannitoaga ühendatud magamistuba.

      Neljas korrus: kunagi teenijatubade päralt, praegu Olivia magamistuba ja veel üks varutuba. Mõnel ööl käin tema toas ringi nagu vaim.

      Mõnel päeval seisan uksel, vaatan tolmukübemete aeglast hõljumist