Naine meie vahel. Sarah Pekkanen

ja mina olime joonud latet ja jaganud pühapäevast The New York Timesi, kõndisin mööda Richardi kontorist, kus ta firma pidas igal aastal detsembris pillavat jõulupidu, ning uitasin Central Parkis magnooliate ja sirelite vahel. Iga sammuga tundsin ennast järjest kehvemini. See oli olnud hull mõte; pole ime, et raamat vedeles allahinnatute riiulil.

      Pressisin muudkui edasi, kavatsedes lõpetada oma ringreisi klaasikesega restorani baaris, kus Richard ja mina olime tähistanud oma viimaseid pulma-aastapäevi. Seal ma neid nägingi.

      Võib-olla püüdis ka tema seda kohta tagasi võita.

      Kui oleksin kõndinud kas või natuke kiiremini, oleksime jõudnud sissepääsu juurde peaaegu samaaegselt. Mina põikasin aga poeesisele ja piilusin ümber nurga. Silmasin päevitunud jalasääri, võrgutavaid kurve ja põgusat naeratust, mille ta välgutas Richardi poole, kui see talle ukse avas.

      Otse loomulikult himustas mu mees teda. Milline mees seda ei teeks? See naine oli nauditav kui küps virsik.

      Hiilisin lähemale ja vahtisin pärani silmi läbi maast laeni akna, kuidas Richard tellis kallimale joogi – paistis, et too on vahuveinimaias – ning kuidas tüdruk rüüpas kuldset vedelikku kõrgest pokaalist.

      Ma ei võinud lubada, et Richard mind märkab; ta ei usuks, et see on lihtsalt kokkusattumus. Olin muidugi teda varemgi jälitanud. Või pigem jälitasin neid mõlemaid.

      Ent jalad lihtsalt ei hakanud liikuma. Ahnelt silmitsesin tüdrukut, kui ta pani oma jala üle põlve, nii et kleidilõhes vilksatas reis.

      Richard surus end talle lähemale ja kummardus ettepoole, et panna käsivars tüdruku tooli seljatoele. Ta juuksed olid nüüd pikemad ja puudutasid taga kraed, ent see sobis talle. Tal oli samasugune lõvi-ilme näol, kui siis, kui tal õnnestus kirjutada alla suurele ärilepingule, mida ta oli kuude viisi jahtinud.

      Tüdruk viskas pea selga ja naeris millegi üle, mida Richard oli öelnud.

      Mu küüned surusid end peopesa lihasesse, ma ei olnud enne Richardit kedagi teist armastanud. Sel silmapilgul sain äkki aru, et ma polnud ka kedagi vihanud.

      „Vanessa?”

      Hääl proovikabiini ukse taga äratab mu mõtisklustest. See briti hääldus kuulub mu ülemusele Lucille’ile, keda ei tunta just kannatlikkuse järgi.

      Kompan sõrmedega silmaaluseid, teades, et ripsmetušš on laiali läinud. „Kohendan siin pisut.” Mu hääl tundub kähe.

      „Üks klient vajab abi Stella McCartney väljapaneku juures. Kabiini võid ka hiljem koristada.”

      Ta ootab, kuni ma väljun. Mul ei jää enam aega nägu korrastada ega kurvastuse segaseid märke kustutada, ning pealegi on mu käekott personali puhkeruumis.

      Avan ukse ja ta astub sammu tagasi. „Oled sa haige?” Ta nii täiuslikud kulmukaared kerkivad üles.

      Haaran võimalusest kinni. „Ma ei ole kindel. Lihtsalt sees kõik keerab.”

      „Kas sa saad üldse jääda päeva lõpuni?” Lucille’i hääles pole kaastunnet ja mind huvitab ainult, kas see patustus jääb nüüd mu viimaseks. Ta vastab, enne kui jõuan ise seda teha: „Ei, see võib olla nakkav. Sa peaksid ära minema.”

      Noogutan ja kiirustan kotti võtma. Ma ei taha, et ta meelt muudaks.

      Sõidan liftiga peakorrusele ja uurin möödaminnes oma laastatud välimuse peegeldusi.

      Richard on kihlunud, sosistavad mu meeled.

      Kiirustan personaliuksest lahkuma, kärsides vaevalt peatuda, et valvur saaks mu käekoti läbi otsida, ning toetan siis selja vastu kaupluse seina, et tossud jalga tõmmata. Mõtlen juba taksole, ent see, mida rääkis Hillary, on tõsi. Richard sai endale meie maja Westchesteris ja Manhattani korteri, mida ta kasutas juba poissmehepõlves − selle, kus ta magas nendel öödel, kui tal oli hiliseid koosolekuid. Selle, kus ta ilmselt ka seda naist võõrustas. Ta sai autod, aktsiad ja säästud. Ma ei hakanud sellepärast isegi kaklema. Olin ju abiellu astunud, omamata mitte midagi. Ma ei töötanud. Ei olnud talle lapsi sünnitanud. Olin teda petnud.

      Ma ei olnud hea naine.

      Nüüd aga imestan, miks ma võtsin vastu selle väikese ühekordse hüvitise, mida Richard mulle pakkus. Tema uus mõrsja katab laua portselaniga, mille valisin mina. Ta surub end hellitlevalt vastu meest seemisnahksel kušetil, mille samuti valisin mina. Ta istub tema kõrval, ta käsi toetub mehe jalale ja ta toob kuuldavale oma sügava kurgunaeru, kui mees meie Mercedesel neljanda käigu sisse lükkab.

      Buss kolistab mööda ja sülitab välja kuuma heitgaasi. Mind ümbritseks nagu mingi hall udu. Eemaldun hoonest ja kõnnin edasi mööda Viiendat avenüüd. Kaks naist suurte poekottidega lükkavad mu kõnniteelt peaaegu maha. Keegi ärimees astub pikkade sammudega mööda, mobiil surutud vastu kõrva, näoilme pinev. Lähen üle tänava ja mind peaaegu riivates kihutab mööda jalgrattur. Ta hõikab midagi tagantjärele.

      Linn tõmbub mu ümber koomale, aga mina vajan ruumi. Ületan Viiekümne üheksanda tänava ja sisenen Central Parki.

      Väike patsikestega tüdruk imetleb loomakujulist õhupalli, mis on seotud ta randme külge, ja ma vaatan talle üksisilmi järele. Ta oleks võinud olla minu oma. Kui oleksin jäänud rasedaks, võinuksin ma endiselt elada Richardiga. Ta poleks tahtnudki, et ma ära lähen. Oleksime samuti tulnud siia parki, et lõunatunnil issiga kokku saada ja koos sööma minna.

      Hingan sügavalt sisse. Lasen käed rippu ja ajan selja sirgu. Suunan pilgu ette ning kõnnin põhja poole. Keskendun oma sportlike jalatsite rütmile kõnniteel, loetlen samme. Püstitan enesele väikesi eesmärke. Sada sammu. Nüüd veel sada.

      Viimaks väljun pargist Kaheksakümne kuuenda tänava ja Central Park Westi nurgal ning keeran tädi Charlotte’i korteri poole. Ihkan und ja unustust. Ainult kuus tabletti on veel alles, aga kui ma viimasel korral palusin arsti seda juurde kirjutada, jäi ta kõhklema.

      „Te ei taha ometi sõltlaseks saada,” hoiatas ta. „Proovige teha iga päev veidi sporti ja vältige pärastlõunasel ajal kofeiini. Enne magamaminekut käige soojas vannis ning jälgige, kuidas see kõik mõjub.”

      Niisugused raviviisid on tavalise unetuse puhuks. Mind need ei aita.

      Jõuan juba peaaegu korterini, kui taipan, et olen unustanud tädi Charlotte’i veini. Tean, et ma ei taha sugugi pärast enam välja minna, nii ma siis pööran ringi ja kõnnin ühe kvartali tagasi alkoholikauplusesse. Neli punast ja kaks valget, nagu tädi Charlotte oli palunud. Võtan korvi ning täidan selle Merlot’ga ja Chardonnayga.

      Mu käed haaravad kinni siledatest rasketest pudelitest. Ma ei ole joonud veini sellest päevast alates, kui Richard palus mul lahkuda, ent tunnen ikka veel keelel sametist puuviljamaitset. Kõhklen ning lisan siis korvi seitsmenda ja kaheksanda pudeli. Korvisangad soonivad peopesi, kui suundun kassade poole.

      Noormees kassalaua taga registreerib ostud kommentaarideta. Võibolla on ta harjunud sagriste disainerrõivastes naistega, kes tulevad siia keset päeva, et täiendada veinivarusid. Mina tellisin ja lasksin tuua veini majja, mida ma jagasin Richardiga, ning tegin seda vähemalt nii kaua, kuni ta käskis mul joomise maha jätta. Siis hakkasin sõitma poole tunni kaugusele gurmeekauplusse, et mitte põrgata kokku mõne tuttavaga. Prahiveopäeval tegin varahommikusi jalutuskäike ja libistasin tühjad pudelid naabrite prügikastidesse.

      „On see kõik?” küsib noormees.

      „Jah.” Otsin deebetkaardi, teades, et kui oleksin ostnudki kalleid veine, mitte neid viieteistdollarilisi pudeleid, poleks mu konto veel tühjaks saanud.

      Ta pakib pudelid neljakaupa kottidesse ja ma lükkan ukse õlaga lahti ning sean taas sammud tädi Charlotte’i korteri poole, venitades käsi raske kandamiga. Jõuan meie majani ja ootan, kuni kägiseva lifti uksed kolinaga avanevad. Reis kaksteist trepivahet ülespoole kestab terve igaviku. Mõlgutan juba mõtteid esimesest veinisuutäiest, mis libiseb mu kurgust alla ja tekitab kõhus sooja tunde, nüristades piina teravust.

      Õnneks pole tädi kodus. Uurin kalendrit, mis ripub külmiku kõrval seinal ja silman seal sõnu D-kell kolm