Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni. Inga Raitar

ja küsis oma vaimselt Õpetajalt, mida taoline pealtnäha ebaloogiline juhtumine tähendama pidi. Õpetaja naeratas ja vastas: “Sa oled praegu Anahata (sanskr k südametšakra, armastusenergia keskus inimesel – I. R.) seisundis. Loomad ja linnud tunnevad selle ära.” See naine taipas siis, et enamasti inimesed mäslevad oma emotsioonide ja mõtetega hoopis muudes, häiritumates energiates ja seepärast linnud neile ligi tulla ei julge.

      Miks selline pealtnäha üldse mitte suhteteemasse minev jutt? Aga just selle loo kaudu tulnud mõistmine panigi minu jaoks paika selle raamatu olulise telje. Ma sain ühtäkki aru, miks me kõik vastastikku kas tõmbume või ei tõmbu. Soovime küll lähedust, ent ometi seda tegelikult oma elus ei koge, sõltumata sellest, kas meil siis on aktiivseid lähisuhteid või pole. Määravaks osutub, kas sa oled igapäevaselt armastuses. Kui pole, tajuvad sind ümbritsevad sinust lähtuvaid vastandlikke signaale, mida saadad endas pidevalt keerleva mõtete ja emotsioonide segadikust, ega tunne end selles voos hästi. Ja miks peaks teine inimene soovima olla selles voos, kus sa ise ju ka end hästi ei tunne? Kes sooviks liituda millegagi, mis pole meeldiv, rahustav, stabiilne, heatahtlik, turvaline?

      Just seksuaalsuhted näivad meile olevat ainsateks võimalusteks armastust või õigemini tunnet, mida me armastuseks peame, kogeda.

      Seega jääbki pea ainsaks “läbimurdekohaks”, mis meid üksteisele kogu meis pulbitseva segaduse kiuste lähedale võiks meelitada, meisse looduse poolt ürgseima instinktina liigijätkamise huvides sisse istutatud seksuaalsus. Selle iga maise olendi põhivajaduse kutsed ja impulsid on enamasti meid eraldavatest alateadlikest hirmudest võimsa- mad. On nad ju kõige otsesemalt meie eksistentsi edasikestmisega seotud. Seepärast püüdes luua nii igatsetud ja vajalikku lähedust, suudame me seda läbi endasse loodud tunde- ja mõttebarjääride endani lasta vaid barjääridest “ülekostva” seksuaalsuse, “vere kutse” kaudu. Ehk siis just seksuaalsuhted näivad meile olevat ainsateks võimalusteks armastust või õigemini tunnet, mida me armastuseks peame, kogeda.

      Kui sa aga kiirgad endast välja tegelikku armastust, mille oled iseendas üles leidnud, ei vaja sa enam hormoonide sundi ja instinktile järgnemist “teiseni läbimurdmiseks”. Siis tulevad inimesed su ligi hirmuta nagu needsamad linnukesed selle hea naise juurde. Lihtsalt selle pärast, et viibida selge ja puhta armastuse väljas on väga võimas ja kosutav. Muidugi kui selle võimsa energia endasse laskmiseks valmis oled. Kui ei, hakkab seesama armastus sinus reageerima sinusse peidetud ebapuhta ja häirivaga.

      Mäletan, kui kohtusin Tema Pühadus 14. dalai-laamaga esmakordselt n-ö otsekontaktis. Ehk siis seisime peale tema Tallinna pressikonverentsi kõrvuti ja ta hoidis minuga rääkides mul käest kinni. Sel hetkel kogesin maailma kui midagi ülimalt heledat, puhast, head ja turvalist. Ilma et oleksin pidanud seda endale nii sõnastama, see lihtsalt OLI nii. Kui aga peale kohtumist lifti läksin, tundsin, kuidas minus puhkes mingi – alguses mulle täiesti arusaamatu – segadus. Umbes kaks tundi pidin tegelema oma töövõime taastamisega, sest oli tunne, nagu oleks minus miski väga tugevalt paigast ära loksunud. Ma ainult ei saanud aru, mis täpselt. Ainus, mida mõistsin, oli teadmine, et olen millestki sügavalt häiritud. Võttis aega, kui minuni jõudis arusaamine, mis tegelikult toimus. Armastus on puhas harmoonia. Inimene, kes elab selles harmoonias kogu oma olemusega nagu dalai-laama, kiirgab seda igale, kellega ta lähestikku satub. Eks selle pärast tulevadki teda üle kogu maailma kuulama tuhanded, kui ta kuhugi reisib. Soovides saada kogemuslikku tunnetust eluloovast harmooniast. Kuna aga minus polnud seda terviklikku harmooniat, tekkis peale “lõputu armastuse tiiki kukkumist”, nagu Tema Pühadusega viieminutilist vestlust hiljem adusin, kogu minu olemusel soov sellessamas harmoonias edasi viibida. Kõik minus mitteharmoonias olev püüdis pinnale tungida, et vabaneda, minust välja puhastuda ja teha ruumi sellele iidsele ja olemuslikule, mida olin just põgusalt kogenud.

      Täna mõistan, et just seesama sünnib meiega tegelikult igas armusuhtes, mille oma elus läbime. Just selle kaotatud terviklikkuse taasloomise lootuses sünnivad meie suhted ja paraku ka katkevad. Siis, kui me armastuse poolt meis tekitatud puhastumisprotsessi tema kogu klaarivas valulikkuses välja ei kannata.

      Armastus on puhas harmoonia.

      Nagu ütleb ka minu vaimne Õpetaja Ingvar Villido, pole alumisi korruseid koristamata võimalik pääseda ülemiste korruste teadmiste juurde. Seega peame võtma ette rännaku läbi armastuse ja suhete mõistmise erinevate tasandite, käies läbi nii meie alateadvuse kui ka emotsioonide ja mõtete maailma ning püüdes sealt leida neid armastuseni viivat puhastumist takistavaid setteid. Võib-olla pole see see, mida sa ühelt suhteraamatult ootasid. Aga võin oma kogemusest öelda – see toimib.

      See pole eneseabiõpik, mis annab sulle kiirtoiduks nämmutatud kujul teada mõned nipid, kuidas kahe nädalaga uus ideaalmees või naine külge tõmmata. See pole ka minu egost lähtuv heietus, mille lookestes heljudes saaksid oma kunagiste suhete emotsioonid endast nostalgilisi äratundmisvõpatusi kogedes veel kord läbi marineerida. See on suhteliselt karm matk enese tundmatutel radadel, mida seni ehk valuhirmus vältinud oled. Sinna kõhedusttekitavasse paika, kus – nagu ütles Meister Yoda “Tähesõdade” filmis noorele Luke Skywalkerile – “ootab ees ainult see, mille sa sinna endaga kaasa võtad”.

      Soovin koos sinuga uurida, kuidas neid alumisi korruseid meie alateadvuses koristades armastuse ja tõeliste lähisuheteni viivate ülemiste korrusteni jõuda. Tean, et koristamine pole ilmselgelt meist enamiku lemmiktegevus. Kuid kes meist ei mäletaks tunnet, mis tekib pärast enda segamini elamise ära koristamist puhtas, märksa kodusemaks muutunud kodus. Kui oled selle raamatu kätte võtnud, on suhted ilmselgelt hetkel sinu jaoks mingil põhjusel olulised. Ma arvan teadvat, miks. Seepärast arvan ka, et tean, kuidas sind aidata. Nii, et see tegelikult toimiks su igapäeva (suhte)elu nauditavamaks muutjana.

      Elu kolm põhivajadust

      “Maailma ei muuda läbi mingi religioosse õpetuse, vaid praktilise üldhariduse,” on öelnud dalai-laama. Üldhariduse all kujutame enamasti ette igapäevast kooliharidust, matemaatikat, emakeelt, geograafiat, keemiat… Vaatasin oma tütre gümnaasiumi lõpuaktusel küpsustunnistuseks nimetatavat gümnaasiumi lõputunnistust saama minevaid noori inimesi, kes tegelikult alles alustavad teekonda sisemise küpsuse suunas. Enamasti mitte läbi teadmiste füüsikast või ajaloost, vaid läbi suhete – esimeste armumiste, valusate pettumuste ja vaimustavate läheduspõhiste joovastushetkede.

      “Kasvatamine on lapse elama õpetamine ilma pideva kontrollimise vajaduseta,” ütles oma lõpukõnes mu tütre klassijuhataja. Kui sügavad sõnad! Enamasti annavad raamatutarkused ja n-ö ühiskonna poolt aktsepteeritud kasvatus meile ju vaid oskuse mingites kindlates olukordades kindlaid reegleid kasutades kindlaid varemkontrollitud tulemusi saavutada. Ent kas need varemkontrollitud tulemused on see, mida me oma praeguses arenguhetkes just praegu esile kerkivate olukordade lahendamiseks vajame? Soov olukorda kontrollida ja oskus temas just temast lähtuvalt toime tulla on kaks täiesti erinevat asja.

      Elu toimimisvalemid

      “Ma õpin, sest maailmas on palju olukordi, mis ei sõltu minust,” tunnistas ühe kõrgkooli reklaamplakatile trükitud näitsik. Teadmata, mida ta enda ja oma reklaamitava kooli kohta tegelikult ütleb. Tegelikult ütles ta, et tema reklaamitav kool ei anna inimesele mitte suutmist oma elu ja selles ette tulevaid olukordi juhtida, vaid teadmise, et kui asjad ei näi sõltuvat minust, tuleb mul seada end sõltuvusse neist asjadest. Õppides pähe mingi hulga toimimisvalemeid ja neid ilma ise teadlikult olukorrast aru saamata igal juhul rakendada püüdes. Ent kas on võimalik sellisel viisil luua endale unistuste elu, mille hulka kuuluvad nii head suhted kõigiga meie ümber kui ka edukas edenemine eneseteostuse suunas? Kas lähtudes eeldusest, et maailm koosneb asjadest, mis ei sõltu minust ning ainus, mida teha saab, on õppida neid sõltumatuid asju reeglite ja valemite kaudu senituntud viisil haldama, saab olla õnnelik? Kahtlen. Üldharidus, mida pidas silmas dalai-laama, on seega hoopis midagi muud, see ei alga mitte reeglite päheõppimisest, vaid maailma toimimismehhanismide tundmaõppimisest. Mitte kontrollivast meelest, vaid meele teadlikust kontrollimisest. Ning needki kaks on täiesti erinevad asjad, kuigi pealtnäha võivad tunduda kohati üsna sarnased.

      Alustaks lihtsamast eeldusest. Enamasti tahavad kõik inimesed sõltumata nende ametipositsioonist