Ülestähendusi väikeselt saarelt. Bill Bryson

Bushi, kas põle?” pakub mees suunavalt.

      Kui talle öelda, et hotell asub Frith Streetil, teatab tema: „Muidugi, see ta ongi. Selge see. Tean küll – moodne paik, palju klaasi.”

      „Tegelikult on see hoopis kaheksateistkümnenda sajandi telliskivihoone.”

      „On muidugi. Ma tean seda kohta.” Ja mees teeb silmapilk teatraalse tagasipöörde, mille tagajärjel juhuslik jalgrattur on sunni-

      tud laternapostile otsa sõitma (aga sellest ei sünni talle suuremat kahju, kuna tal on püksisääred klambritega kinni tõmmatud ja peas üks neist mustriga nohikukiivritest, mis lausa tekitab soovi ta pikali sõita). „Jah, te panite mind korraks Hazelbury peale mõtlema,” lisab sohver naeru kõhistades, nagu püüaks mõista anda, et teil vedas hullupööra, sest ta hammustas asja teie jaoks veel viimasel hetkel läbi, ning sooritab seejärel sööstu ühele neist Strandilt algavatest väikestest kõrvaltänavatest, mis kannab Mädase Haavandi tee või Sulgurlihase kangialuse nime ja mille olemasolu te sarnaselt paljude teiste paikadega Londonis kunagi isegi märganud pole.

      Hazlitt’s on kena hotell, kuid mulle meeldib selle juures kõige enam see, et nad ei käitu hotellina. See hotell on eksisteerinud aastaid ja töötajad on sõbralikud – selles on suure linnahotelli puhul alati midagi uudset –, aga neil õnnestub jätta õige pisut selline mulje, nagu nad poleks selles äris eriti kaua olnud. Öelge neile, et teil on broneering ning te soovite end hotelli sisse registreerida, ning nende näole ilmub teatav paanika ja nad asuvad hämmeldunult sahtlitest registreerimislehti ja toavõtmeid otsima. Tegelikult on see üsna võluv. Ja need imelised tüdrukud, kes koristavad tube – mis, olgu öeldud, on alati laitmatut puhtad ja erakordselt mugavad –, ei ole peaaegu kunagi inglise keeles täiesti kodus, ja kui nende käest seepi või midagi sarnast küsida, siis on näha, kui hoolikalt nad teie suu liikumist jälgivad; seejärel naasevad nad, näol lootusrikas ilme ja kaasas tavaliselt potilill või taburet või midagi muud, aga igatahes kindlasti mitte seep. See on imeline koht ja mul ei tuleks pähegi kuskil mujal peatuda.

      Hotelli nimi on Hazlitt’s, kuna maja oli kunagi sellenimelise esseekirjaniku18 kodu, ja kõik magamistoad on saanud nime mehe sõprade järgi või naiste järgi, kellega ta seal magas. Või midagi umbes selles stiilis. Tuleb tunnistada, et minu peas Hazlitti kohta koostatud mõtteline registrikaart on sisult üpris kasin. See sisaldab järgmist infot:

      Hazlitt (kontrolli õigekirja), William (?), inglane (pole välistatud, et šotlane), esseekirjanik. Elas: enne 1900. aastaid. Tuntud tööd: ei tea. Tsitaadid, epigrammid, teravmeelsed märkused: ei tea. Muu kasulik info: tema majas asub nüüd hotell.

      Nagu ikka, otsustasin ka seekord end lünga täitmiseks Hazlitti puudutava infoga kurssi viia, ja nagu ikka, unustasin selle otsuse sealsamas. Selle asemel viskasin seljakoti voodile, tõin lagedale väikese märkmiku ja pliiatsi ning astusin poisikeselikust innust ja teadmishimust kantuna tänavale.

      Minu meelest on London põnev koht. Ma ei tahaks küll kuidagi selle vana vastiku Samuel Johnsoniga nõustuda, ja kuigi tema kuulus tähelepanek (millest on tobeduse osas üle üksnes soovitus „olgu naeratus sulle vihmavarjuks”), mille kohaselt on Londonist väsinud inimene väsinud ka elust, on pompoosse nürimeelsuse kehastus, ei saa ma sellele paraku vastu vaielda. Pärast seda, kui oled seitse aastat elanud maakohas, kus isegi surnud vares sündmuseks kujuneb, võib London tõesti pimestavalt mõjuda.

      Ma pole iialgi aru saanud, miks londonlased ei mõista, et nad elavad maailma kõige imepärasemas linnas. Kui minu arvamust küsida, on see palju ilusam ja huvitavam kui Pariis ja annab elavuselt silmad ette New Yorgile – ja lisaks ei pääse New York paljude asjade osas Londoniga võrreldes üldse löögile. Siin on võrreldes ükskõik millise teise suurlinnaga rohkem ajalugu, ilusamad pargid, ärksamad ja mitmekülgsemad ajakirjanikud, paremad teatrid, rohkem orkestreid ja muuseume, rohelisemad väljakud, turvalisemad tänavad ja viisakamad asukad.

      1

      „Kella kümnesed uudised” (märkused siin ja edaspidi tõlkijalt).

      2

      Väikeses Sunningdale’i alevis (mõnikümmend kilomeetrit Londonist) 1973. aasta lõpus sõlmitud leping Londoni ja Dublini võimude ning Belfasti poliitiliste ringkondade vahel, mis kutsus ellu nn Põhja-Iirimaa Assamblee Täitevkogu.

      3

      1973. aasta 2. augusti õhtul puhkes Mani saarel Douglases asuvas Summerlandi vabaajakeskuses tulekahju. Surma sai 50 ja tõsiselt vigastada 80 inimest.

      4

      Sikhid soovisid õigust kanda mootorrattaga sõites kiivri asemel turbanit.

      5

      Ülekäigurada tähistav tänavalatern.

      6

      Eric Morecambe ja Ernie Wise, brittide populaarne koomikute duo, esinesid varietees, raadios, filmides ja olid üliedukad televisioonis. Paar tegutses koos alates 1941. aastast kuni Morecambe’i surmani 1984. aastal.

      7

      II maailmasõja ohvrite mälestuspäev, 11. november. Suurbritannias ja Briti Rahvaste Ühenduse riikides kantakse sel päeval rinnas punast pabermooni.

      8

      Players No. 6 – 1970ndate üks kõige populaarsemaid Briti sigaretimarke.

      9

      Kontsentreeritud puuviljajook.

      10

      Kinoreklaamide valmistamisega tegelev Briti reklaamifirma.

      11

      Aastatel 1971–1972 valminud Briti teleseriaal.

      12

      Nookie– ingl krõpsu tegema; sõnad Newquay ja Nookie on kõlapildilt väga sarnased.

      13

      Glütseiini allee, Vöötohatise tee, Põlenud Jala allee.

      14

      Kilpnäärme ja Ripiku tee.

      15

      Vops Vastu Pead või Pildituks Löömise tee, Sorgus tänav, Rentsli tee, Riskide allee.

      16

      Külma Vanni väljak, Piilujate roheala, Singipeidutee, Kaktusekäik, Napakate allee, Tagumikud.

      17

      Tutikobajate

18

William Hazlitt (1778–1830) oli inglise kirjanik, teatri- ja kirjanduskriitik, maalikunstnik, ühiskondliku elu kommentaator ja filosoof.