Ohtlik kokkulepe. Robyn Donald

ja Hannah veetis muidugi iga viimse kui hetke õues, tehes pilte kõigest, mis piisavalt kaua ühe koha peal püsis.”

      Curt viskas läikivad fotod lauale. „Kuidas ta need teha sai?”

      „Ta arvas, et nägi metstuvi aitade juures kasvava suure puu võrasse lendamas. Ta on seiklushimuline tüdruk, nii et ta ronis puu otsa, aga ei näinud seal jälgegi linnust. Ta ronis parajasti allapoole, kui Ian ja Peta vanast aidast välja tulid ja rääkima jäid.” Gilliani käed tõmbusid rusikasse. „Hannale tundus huvitav see, kuidas päike Peta juustelt peegeldas ja nii tegi ta neist pildi. Välk vist ehmatas tuvi, sest see lendas puult otse nende poole.”

      Curt noogutas. „Jätka.”

      Tema õde osutas teisele fotole ja lõpetas alandatusest kareda häälega: „Nad mõlemad keerasid end ringi. Hannah püüdis linnust pilti saada, aga peale jäi hoopis see. Kui Mandy neid pilte nägi, arvas ta, et ma peaksin teada saama, mis toimub.”

      Curt küsis järsult: „Mis edasi sai?”

      „Hannah ütles, et nad läksid erinevatesse suundadesse.”

      Tema vend uuris veel kord fotosid ja tunnistas vastumeelselt, et need olid üpris süüdimõistvad tõendid. Kõigest nende kahe kuju juures õhkus lähedust – nende asend, kuidas nad õrnalt üksteise poole küünitasid, nende sarnane hoiak.

      Ja olles ise samuti meesterahvas, sai ta aru, mida Ian võis Peta Greys näha. Luitunud T-särk varjas rindasid, mis olid nii vormikad, et oleks ka eunuhhi vere keema ajanud ja luitunud teksade alla peitunud jalad olid pikad ja sihvakad. Tema jahedalt mõistatuslik nägu esitas kaamerale väljakutse ja tema suu oli nii lopsakas, et oleks ka pühakule kiusatuse peale ajanud. Mida oleks küll tarvis selleks, et vabastada peidus olevat kirglikkust?

      Samas võib sealt muidugi vaid enesekesksuse eest leida.

      Tema sisemuses ärkas viha. „Kas Ian teab, et sul need fotod on?”

      „Ei, ja ma ei kavatse talle ka öelda,” vastas Gillian hoogsalt. „Ma ei ole nii loll.”

      Curt vaatas, kuidas päike Peta Grey juustel säras. Ürgne tuli tema sisemuses süttis ja muutus millekski keerulisemaks kui lihtne viha. Kui Gillian rääkima hakkas, pidi ta oma pilgu jõuga fotolt lahti rebima, et temale keskenduda.

      „Miks sa ei võiks ise meile tulla ja seda üle vaadata, Curt? Usu mind, kui mul ei ole õigus, olen ma äärmiselt õnnelik.”

      Viimaste sõnade juures tema hääl murdus ja naeratus, mille ta oli üritanud näole manada, lõi vankuma, kui ta püüdis pisaraid maha suruda. „Anna andeks, et ma selle sedasi sinu kukile veeretan, aga ma ei usalda mitte kedagi teist piisavalt. Ma ei saa kellegi teisega sellest rääkida.”

      Ja see oli mehe süü; Gilly oli tema kõrval olnud, kui ta õde vajas ja tema usk oma venda ning armastus olid karistuse ära teeninud. Mitte kumbki neist ei olnud viimase kümne aasta jooksul oma vanematega rääkinud.

      Curt pani käe ümber õe õlgade ja tõmbas ta oma rinnale. Too andis lõpuks alla võitluses karmide raskete nuuksatustega, pigistas mõlema käega venna särgiesist ja lõpetas püüded oma tundeid kontrolli all hoida. Nagu Curtki oli ta pidanud alati oma tundeid varjama ja nüüd oli ta sellest ähvardusest oma abielule surmani hirmunud.

      „Olgu,” ütles Curt vaikselt, kui Gilliani pisaratevool lõpuks lakkama hakkas. „Ma saan tulla järgmisel nädalavahetusel.”

      Ta oli plaaninud minna koos oma praeguse armsamaga Tahitile, aga see asi oli olulisem.

      Värisevate huultega andis Gillian venna põsele musi. „Aitäh,” ütles ta viisakalt. Ta astus eemale ja krimpsutas Curti särki vaadates nägu. „Ma tegin su üleni märjaks – ja huulepulgajälgi täis. On sul siin varusärk?”

      „Sellest pole midagi, aga jah, on küll.” Ta tõstis õe lõua ülespoole ja vaatas talle silma. „Kui ma arvan, et sul ei ole selles osas õigus, mida sa siis teed?”

      „Otsin abielunõustaja, ma arvan,” ütles Gillian süngelt. „Mul on seda vaja, sest… ah, sest asjad läksid juba varem halvasti, juba enne seda, kui Ian Peta Greyd tähele hakkas panema.”

      „Millised asjad?”

      Gillian vaikis hetkeks. „Ah, sa võid juba sama hästi ka kõike teada. Alates sellest ajast, kui me saime teada, et põhjus, miks ma lapsi ei saa, on üks viirus, mille ma oma metsikute noorusaastate jooksul külge sain. Ma ei proovinud kunagi teeselda, nagu oleksin meie kohtumise ajal süütu olnud, aga nii kaua, kui ma seda Ianile nina alla ei hõõrunud, ei tundunud tal selle vastu midagi olevat. See avastus hõõrub kogu seda värki ikka vihaga tema nina alla.”

      „Ma ei arva, et ka tema oleks abielludes süütu olnud,” ütles Curt jõuliselt.

      „Ei, aga ta ei olnud ka nii hooletu, et oleks lasknud end steriilseks teha. Ian tahab lapsi ja kui me testide tulemused teada saime, hakkas ta vaikselt eemale tõmbuma.” Ta hingas sügavalt sisse. „Ta süüdistab mind muidugi. Ja nagu kõik meesterahvad, on ka tema tugeva omanikutundega.”

      „Ma ei arva, et mul oleks eriline omanikutunne,” ütles Curt järsult. „Ma ei jaga midagi, aga see ei ole omanikustaatuse näitamine.”

      „Sa ei ole kunagi kedagi nii palju armastanud, et see omadus välja võiks lüüa.” Tema õde naeratas talle väriseva suuga. „Ian võib mind isegi endiselt armastada, aga ta tahab perekonda ja võib sel eesmärgil ringi vaadata.” Ta tõmbus eemale ja lõpetas kindla häälega: „Keegi, kes ei ole viljatu, kuna ta ringi aeles.”

      Hämmastunud Curt küsis: „Kas sa tahad mulle seda öelda, et see Peta Grey on süütu? Kust sina seda tead?”

      „Ma ei teagi. On olnud kuulujutte, aga tundub, et tema isa hoidis kõike tugeva kontrolli all – ta ei lasknud tal poistega väljas käia. Tema emal oli nõrk tervis, nii et Peta tuli koolist ära selsamal päeval, kui ta kuueteistkümneaastaseks sai ja tegutses meditsiiniõe, majahoidja ja talutöölisena, kuni tema vanemad mõni aasta hiljem autoõnnetuses surma said.”

      „Sa tundud olevat eesmärgipäraselt klatši kuulanud.” Curti vastumeelsus sellise asja suhtes muutis tema hääle teravamaks.

      Gillian kehitas õlgu. „Ma kuulsin sind kunagi ütlemas: Tunne oma vaenlast. Mingis mõttes on mul sellest tüdrukust kahjugi. Ta on veetnud kogu oma elu selles väikeses talus ja töötanud päevad ja ööd läbi, et ellu jääda.” Ta vaatas üles, palve näole kirjutatud. „Ma ei taha talle halba; ma lihtsalt ei taha, et ta mu abielu ära lõhuks.”

      „Kas sulle on pähe tulnud, et kui Ian teda tahab, siis on sul ilma temata paremgi?” Curt teadis, et selle peab kord välja ütlema, isegi kui tema otsekohesus viis igasuguse värvi tema õe näolt. „Ta andis vande. Kui ta seda murrab, kas sa oled siis võimeline teda kunagi enam usaldama?”

      Kui on vaja reeta oma suurim hirm, võib Curti peale kindel olla. Gillian pidi jõupingutusega lõpetama oma käte hirmunud muljumise. „Mul on vaja aega,” ütles ta tungivalt. „Ma armastan teda ja kui on mingigi võimalus, et ta mind endiselt armastab, võitlen ma selle eest. Ian on väljapeetud küps meesterahvas ja Peta… Peta pole mitte keegi.

      „Kui Ian arvab, et ta on temasse armunud, võib igasugune sinupoolne sekkumine teda veenda sind maha jätma.”

      „Sa oled mind alati pannud tagajärgedele silma vaatama,” ütles Gillian vaikselt, „ja ma saan sellest aru. Kui ta tõesti läheb ära, siis – siis ma ei tea, mida ma teeksin, aga ma saan sellega hakkama. Hoopis see teadmatus, ootamine ja ebakindlus ajavad mind hulluks.”

      „Ma ei ole mõni imetegija,” hoiatas Curt teda.

      „Sa ajad selle joonde,” ütles ta õde innukalt. „Sul on alati õnnestunud kõik, mille sa sihiks oled võtnud. Ma usaldan sind täiega!”

      Seda Curt teadis. Gilliani usk oli talle kalliks maksma läinud. „Mida sa täpsemalt silmas pidasid?”

      Gillian kiirustas edasi: „Kas sa ei võiks tema pead segi ajada? Kui ta kuulub nii umbes üheksakümne kaheksa