Liiderlik hertsog Zachary Black. Esimene raamat. Кэрол Мортимер

võttes kaks astet korraga, ja viis ta ülakorrusele magamiskambrisse.

      Teine peatükk

      „Võtke loor ära,” ütles Zachary tõsiselt noorele naisele, kelle ta oli just sekund tagasi ilma igasuguse tseremooniata oma neljasambalise voodi peale vinnanud. Küünlajala oli ta asetanud voodi kõrvale öölauale ja selle valguses nägi ta naise saledaid ja kauneid sääri, mis olid musta kleidi üleskerkinud seelikuosa ja alusseeliku alt nähtavale tulnud. Tabanud mehe pilgu, tõmbas naine seeliku tagasi alla. Kahjuks oli varjav loor jäänud näo ette ja see ärritas meest. „Nüüd kohe,” käsutas ta järeleandmatult.

      Väsinult vaatas Georgianna läbi oma pikkade ripsmete enda kohal kõrguvat vaenlast, ronis krabinal voodis tahapoole, pahaendeliselt ähvardavast Hawksmere’i hertsogist nii kaugele kui vähegi võimalik. „Mul pole kavatsustki loori ära võtta.”

      „Kas te leinate kedagi?”

      Kas leinas? Ta isa oli küll viimase aasta jooksul surnud, kuid see polnud põhjus, miks ta loori kandis.

      „Kui te järele mõtlema peate, siis ilmselt mitte,” sõnas hertsog külmalt. „Võtke loor ära. Nüüd kohe. Enne, kui kaotan viimsegi kannatuse,” lisas ta hoiatavalt.

      Georgianna vastas Hawksmere’i ähvardavalt vaiksele häälele sellega, et ajas end nelja postiga voodi peatsisse kuhjatud luksuslike valgete patjade najal sirgu. „Te ei tohi mind nii üleolevalt kohelda.”

      „Ei tohi või?” Mehe hääl oli madal ja kurjakuulutav. „Pole näha, et keegi teid päästma tormaks.”

      Neiu põsed põlesid kuumusest, ta põrnitses meest altkulmu edasi. „Mida te tallipoisile ütlesite… Mida teie teenrid nüüd mõtlevad…”

      „Seda, et mul on roll teie erootilises fantaasias ja nüüd vägistan teid?” täiendas Hawksmere mõnitavalt.

      „Jah.”

      Hertsog naeratas talle süngelt ja rahulolevalt. „Kas saate mulle ausalt öelda, et teil pole kunagi sellist fantaasiat olnud? Et te pole kunagi unistanud,” lisas ta, tundelisemalt ja vaiksemalt, „uljaspäisest piraadist, kes kannaks teid oma laeva ja teeks seal siis teiega igasuguseid pahasid asju?”

      Muidugi oli Georgiannal olnud selliseid fantaasiaid. Missugune noor ja romantiline tüdruk poleks unistanud pahelisest piraadist või siis uhkest rüütlist, kes ta röövib ja vägivaldselt anduma sunnib, aga siis temasse hetkega armub ja elu lõpuni enda juures hoiab?

      Kuid nüüd oli ta kahekümneaastane ja oma südames tundis end veelgi vanemana. Samuti polnud tal enam mingit usku romantikasse ega armastusse. Ta teadis liigagi hästi, et reaalsus ei vasta fantaasiale ja et paheline piraat või uhke rüütel seisavad lõpuks ikkagi savijalgadel.

      „Need unistused on noortel rumalatel tüdrukutel, kes ei tea midagi,” lõi ta käega.

      „Ja teie teate?”

      „Oh, jaa,” ütles ta kindlalt ja tunderõhuga.

      Hawksmere vidutas silmi, nagu oleksid ta laud rasked, ja muigas pilkavalt. „Sellisel juhul on minu soovitus teile: ärge käituge nagu mingi jubeda romaani naeruväärne kangelanna ja võtke loor eest ära.”

      Georgianna sai aru, et tal polnud ses küsimuses mingit valikut, hertsog oli temast nii palju suurem ja võis teda ilmselt jõuga sundida oma tahtmist täitma. Ning selgitused, mida mees oli neiu magamistuppa toomise kohta äsja andnud, tähendasid, et tal polnud ka Hawksmere’i teenijaskonna poolt abi oodata.

      Georgianna taipas nüüd, et oli täielikult hertsogi meelevallas.

      Need külmad hõbehallid silmad, see kõrk halastamatu lõug kinnitasid, et nende omanik ei anna armu kellelegi, ei mehele ega naisele.

      Pikkamisi tõstis neiu oma värisevad käed üles kohta, kuhu loor oli juuksenõeltega kinnitatud. „Teile ei meeldi see, mida näete,” hoiatas ta ja hakkas aeglaselt juuksenõelu välja tõmbama.

      Hawksmere kergitas kulmu. „Kas teie välimus on kuidagi rikutud? Võib-olla rõugetest?”

      „Ei.” Neiu ohkas, pannes nõelu öölauale küünlajala kõrvale, milles põlesid võbeledes kolm küünalt.

      „Olete siis inetu?” lõi mees huvi kaotanult käega. „Sellist pole minu magamistoas veel kunagi nähtud.”

      Ja missugune rikkalikult kaunistatud magamistuba see oli, täiesti sobiv hertsogile, kes on nii jõukas ja mõjukas nagu Hawksmere. Akende ees ja sammastega voodi ümber olid uhked sinisest sametist kardinad, mööbel oli raske ja tume ning valitud viimase moe järgi. Paks, peamiselt sinistes toonides vaip kattis peaaegu kogu põrandat, suures kaunistustega kaminas põles rõõmus tuleleek.

      Tuba oli peaaegu sama suurejooneline kui hertsog ise, kel oli seljas pidulik rätsepaülikond, must sabakuub ja püksid, peenest hõbebrokaadist vest ja lumivalge linane särk. Mehe kurgu all säras kaelasidemes briljandiga lipsunõel.

      Seesama uhke hertsog, kelle armukesed olid kuuldavasti kõige kaunimad naised kogu riigis.

      „Ma pole ei inetu ega ilus, olen lihtsalt naine.” Georgianna käed hakkasid veelgi enam värisema, kui ta hakkas end varjavat musta loori eemaldama.

      „Siis ei saa ma aru, mis see on, mis mulle teie arvates ei meel…” Zachary jäi vait, sest naine oli päris kindlasti ilus. Väga ilus isegi. Tema ronkmustad juuksed olid kübara all, mis oli samuti must. Ta silmi varjasid langetatud ripsmed, need olid kõige pikemad, kõige tumedamad ripsmed, mida mees oli kunagi näinud. Nina oli lühike ja sirge. Kõige kaunim oli naise imeilus suu, ta täidlased ja veidi pruntis huuled, mis olid nagu mõeldud suudlemiseks ja nautimiseks. Ja teisteks, palju patusemateks lõbudeks.

      See oli Zachary esimene mõte. Teine oli hoopis muu. Kortsus kulmul, süvenenult vaatas ta seda kahvatut nägu, ahvatlevat suud. „Kas ma tunnen teid?”

      Georgianna oleks hüsteerilisest naerust peaaegu lämbunud. Mõelda vaid, Zachary Black, ei keegi muu kui Zachary Black küsib, kas ta tunneb teda.

      Kas tundis?

      Oli äärmiselt solvav, kuidas mees teda küsivalt, pooleldi äratundvalt vaatas. Veelgi tobedam tundus Georgiannale nüüd see, et ta oli üldse vaevunud musta loori kandma. Tegelikult oli ta arvanud, et piisab vaid pilgust ja mees mäletab täpselt, kuidas ja mis asjaoludel ta naist tundis.

      „Võib-olla mõtleksite tagasi möödunud aasta aprillikuule, teie hiilgus, see aitab teil mälu värskendada,” sõnas naine sarkastiliselt.

      „Möödunud aasta aprill?” Zachary silmad tõmbusid pilukile ja puurisid naist tähelepanelikumalt. „Võtke kübar ära,” käskis ta karmilt.

      Neiu langetas pea ja vaatas mehele esimest korda ilma varjava loorita otsa, näidates oma sügavsiniseid, kevadiste kannikeste värvi silmi.

      Unustamatult kauneid silmi, kuigi ülejäänud osa naise välimusest, peale ta ahvatleva suu, oli tundmatuseni muutunud.

      Kui see noor naine oli tõesti see, kelleks Zachary teda pidas, siis viimati, kui mees teda näinud oli, oli ta olnud priske nagu tuvi ja pikkuselt vaid kolm või viis sentimeetrit üle poolteise meetri. Tal olid olnud ümarad roosad põsed, uhked rinnad, mis valgusid üle kleidi dekoltee, ja kurvikad puusad, millest mehel oleks mõnus kinni hoida, kui need prisked reied laiali ajab ja end sügavale ta sisse torkab.

      Nüüd paistis naine nii sale, et tuulehoog võinuks ta pikali puhuda. Tõesti, Zachary oli ta trepist üles toonud ja ta ei kaalunud rohkem kui kümneaastane laps. Neiu nahk oli nii kahvatu ta kurguni kinninööbitud musta kleidi taustal, ta rinnad väikesed, piht ja reied saledad, sääred ja pahkluud samuti kaunid ja saledad, nagu Zachary oli varem hetkeks näinud.

      Georgianna ohkas: „Olen juba tüdinud teie korraldustest, Hawksmere.”

      „Ja mina olen rohkem kui tüdinud teie viivitamisest,” vastas mees vihaselt.

      „Kui te kaaluksite vahel sõna „palun” kasutamist, eriti naisterahva poole pöördudes, siis leiaksite, et teie palveid täidetaks palju meelsamini.”