Parim sõber…tulevane abikaasa. Claire Baxter

klaasi ja neelas suure lonksu margaritat. Liiga suure. Kui ta oli suutnud selle alla neelata, küsis ta: “Ja kuidas sinul läheb?”

      “Hästi.” Mees vaatas teda hetke. “Ja kuhu jääb mu suudlus? Kallistus? Kõigilt teistelt olen ma need juba saanud. Ma pole muide ammu siin käinud, kui sa juhuslikult märganud pole.”

      “Oh. Muidugi.” End ettepoole kallutades kinkis ta mehele kentsaka, ühe käega kallistuse, teise käega klaasi hoolega eemale hoides.

      Luke kallistas teda vastu, tugevamalt kui tarvis. Della tundis läbi mehe särgi tema kehasoojust ning ta enese keha läbis teistlaadi kuumus. See meenutas talle, mida tähendab mehesse kiindunud olla, mis tunne on mehesse kiindunud olla. Siis suudles Luke teda põsele. Della tõmbus kähku eemale.

      Mehe naeratus jättis mulje, justkui teaks ta, miks. Kuid ta ei võinud teada. Nende vahel polnud eales midagi füüsilist olnud. Mitte kunagi. Isegi mitte vihjet külgetõmbele. Luke ei võinud mitte kuidagi teada.

      Della libistas pilgu üle mehe näo. Ta nina keskel oli siiani lohk tollest korrast, mil Lyn oli õhutanud teda rulaga mööda käsipuud alla sõitma. Lyn oli ennast süüdistanud, kui Luke näoli betoonastmetele sadas. Ta oleks pidanud piisavalt tark olema, et mitte Luke’ile väljakutset esitada. Luke ei taganenud ühestki väljakutsest. Ei tookord ega ka hiljem.

      Mees püüdis Della pilgu ning jäi seda hoidma. “Sa näed suurepärane välja, Könn. Sa ei ole sestsaadik, mil ma ära läksin, päevagi vananenud.”

      Della ei saanud tema kohta sama öelda. Ohtlik elu ning töö lageda taeva all olid ta silmade ümber küllaga jooni lisanud. Jooni, mis muutusid sügavateks kortsudeks, kui mees naeratas. Kuid selles polnud midagi halba. Vanus oli lisanud iseloomu näole, mida Della oli kunagi täiuslikuks pidanud.

      Della turtsatas vaikselt. “Kas seal, kus sa elanud oled, pole üldse silmaarste?”

      Mees ei teinud ta küsimusest välja. “Mulle meeldib su soeng. Lühikesed juuksed sobivad sulle. Sa näed nendega peen välja.”

      “Könni kohta?”

      “Kui ma viimati siin käisin, ei olnud need lühikesed, eks?”

      “Ei, ma lasin nad hiljuti lühikeseks lõigata.” Nagu Luke oleks võinud tolle kolme aasta taguse külaskäigu ajal seda märgata, mõtles Della. Mehel oli silmi jätkunud vaid oma naise jaoks. Della kahtles, kas Luke oli ta kohalolu üldse märganud.

      Mees polnud habet ajanud, ilmselt pika lennu tõttu. See muutis ta välimuse pigem seksikaks kui kasimatuks. Della närvitipud tõmblesid jälle. Ta reaktsioon Luke’ile oli tugevas kontrastis vastumeelsusega, mida ta oli tundnud meeste suhtes, kellega ta viimase paari aasta jooksul kohtamas oli käinud. Ta oli end pidanud peaaegu sundima, et füüsilist huvi tunda ning oli hakanud juurdlema, kas ta selleks üldse suuteline on. Praegu oli halb aeg teada saada, et on.

      Ta tundis end Luke’i rebenenud teksade kõrval oma ametiülikonnas liiga üleslööduna, ning järsku läksid ta silmad suureks. “Kas see on sama jakk, mida sa siis kandsid, kui me lapsed olime?”

      Mees noogutas. “Ma mõtlesingi, et kas sa tunned selle ära.”

      “Su töö pole vist eriti tasuv, kui sul ei jätku isegi viisakate riiete jaoks raha.” Kuna Luke oli ajakirjandusega lõpparve teinud ning hakanud lastekodu juhatama, oletas Della, et mehe sissetulek oli kõvasti langenud. Kuid Luke ei saanud olla vaene. Ta vanaisa oli jätnud talle usaldusfondi, mis teda toetaks.

      Mees kehitas õlgu. “Ma ei viskaks seda jakki eales ära. Sellel on sentimentaalne väärtus.”

      Della heitis talle umbuskliku pilgu ning mees naeris. “Lisaks sellele on see mugav.”

      “Ja mugavus on sinu puhul kindlasti tähtsal kohal. Miks sa muidu läbi Afganistani mägede matkaks?”

      “Kuule Luke, sa ei kiusa Dellat, eks?”

      Della pöördus Dawni poole, kes nendega verandal liitus.

      “Me oleme selliseid mänge lastena küllalt näinud.”

      “Kusjuures, ma tegin ta uuele soengustiilile komplimendi.” Ta pani käe ümber oma ema piha ning tõmbas ta enda kõrvale. “Aga ta ei usu, et näeb oivaline välja.”

      Dawn naeratas Luke’ile. “Pole ka ime, arvestades seda, kuidas sa teda piinasid. Kuid see on tõesti kena, kas pole?” Ta pööras pead, et Dellat uurida. “Ma arvan, et ta näeb nii välja nagu Audrey Hepburn.”

      “Vaevalt.” Della naeris. “Sa näed pettekujutlusi, Dawn. Ja sina Luke oled viimane inimene, keda ma usuks.”

      Della oli enese üle uhke. Ta hääletoon oli rahulik ning kontrollitud. Keegi poleks arvanud, et ta tunnetega olid täiesti vastupidised lood. Keegi ei kujutaks ette, et ta on enam kui poole oma elust veetnud kõiki mehi sellega siin võrreldes ning kõik nad eemale tõuganud, kuna nad ei küündinud ideaalile lähedalegi.

      “Ma arvasin, et sa võtad Yvonne’i kaasa,” ütles Dawn Luke’ile. “Sa ei jätnud teda ju Indiasse maha?”

      Luke’i pilk libises korraks kaugusesse. Kui see naasis, oli ta ilme tühi.

      “Jah, niipalju kui mina tean on ta siiani seal. Ma selgitan siis, kui me kõik koos oleme.”

      Dawni silmades süttis uudishimu. “Lähme nüüd sööma,” ütles ta. “Tulge söögituppa.”

      Kui nad suure tammepuust söögilaua ääres oma kohti võtsid, soovis Della, et ta kuuluks tõesti sellesse perekonda. Ta oli oma lastele alati soovinud kodu, mida täidab soojus ning naer.

      Ta laotas linase salvräti endale sülle ning võitles kipitusega silmis.

      Enam ei tulnud see kõne allagi.

      Teine peatükk

      “Kas sa tulid tõesti päriselt koju?” küsis Poppy salatit täis suuga.

      Luke vaatas oma väikesele õele otsa. Tal oli raske uskuda, et Poppy oli pärast nende viimast kohtumist nii täiskasvanuks muutunud. “Mitu korda ma seda ütlema pean?” ütles Luke teeseldud meeleheitlikkusega.

      “Jaa, ma tean, aga kas päriselt?” küsis Poppy. “Kas sul igav ei hakka?”

      Luke kehitas õlgu. “Ma ei usu.”

      “Kuid siinkandis pole ühtegi sõda. Adelaide’is ei juhtu kunagi midagi halba.”

      “Jumal tänatud,” ütles Dawn. “Meil veab, et elame maailma ühes turvalisemas linnas. Ma usun, et Luke on küllalt sõda, vaesust ja sellesarnast näinud. Kui tal on kaasasündinud arukus alles, hoiab ta kõigest sellest hoolega eemale.”

      Luke naeratas emale. Dawn kasutas iga võimalust, et pojale meenutada, kui hullumeelseks ta Luke’i kodukohavalikut peab. Kuid ta polnud poega ka eales kritiseerinud. Kuigi ta ei mõistnud Luke’i valikuid kunagi, austas ta poja õigust ise otsustada.

      See kehtis mõlema vanema kohta. Luke’i pilk pöördus isale. Tema hallikas juus oli nüüd juba peaaegu täiesti valge. Luke lootis, et polnud isale aastate jooksul liiga palju muret valmistanud.

      Isa kõrval istus Luke’i õde Megan, kes vestles tõsiselt nende õemehe Patrickuga. Paistis, et Lyni abielu polnud mitte ainult püsima jäänud, vaid ka edasi arenenud. Luke’i pilk rändas Lynile, kellel oli beebi süles ning poeg kõrval istumas. Luke’i õetütar ja õepoeg. Nüüd oli tal aega, et neid tundma õppida, mida ta kavatses ka siiralt teha.

      Lahja Lynnie, nagu ta oma õde alati kutsunud oli, oli kaalus juurde võtnud. See sobis talle. Lyn püüdis venna pilgu ning kinkis talle ninaka silmapilgutuse. Luke muigas. Vanuselt teineteisele nii lähedal, olid nad olnud pigem parimad sõbrad kui vend ja õde. Tegelikult kehtis see kõigi kolme kohta. Luke’i pilk liikus Dellale, väikese kamba kolmandale liikmele.

      Kui Luke leidis, et ta õed on muutunud, siis Della arengut ei osanud ta iseloomustada. Ta oli ikka väike ja sale, kuid enesekindlam. Usaldas rohkem nii ennast kui oma veetlust. Ta näis… häirimatu. Justkui ei suudaks miski teda raputada. Ja tast kiirgas naiselikkust.