Leia mind üles. Sherri Smith

on>

      1

1. päevkolmapäeva varahommik

      Esimesena käis mul peast läbi mõte, et ema on jälle midagi põlema pannud. Või siis vigastanud jälle mõnd teist patsienti. Eelmisel aastal ründas ta söögisaalis enda kõrval istunud naist kahvliga, sest too olla ema väitel üritanud tema magustoitu pihta panna. Mõlemal korral tuli minul kulud katta (naisele tuli teha neli õmblust – iga kahvliharu kohta üks), ja mul oli paratamatult tunne, et hooldekodu märkis need suuremaks, kui tegelikult olid. Kujutasin ikka ette, kuidas hooldekodu õed pärast tööd oma Mai Tai kokteili klaase kokku lüües üksteisele kinnitavad, kuidas nad on selle naisega õiendamise eest sellise väikese boonuse ära teeninud.

      Oleksin äärepealt kõne vastu võtmata jätnud. Olin viimase kliendivaese tunni vältel aidanud ühel prostituudil juuksevärvi valida (L’Oréali Midnight Vixen tundus professionaalses mõttes igati õigustatud soovitus), olles enne müünud talle retsepti alusel Valtrexi, ning just läinud oma öise vahetuse teisele puhkepausile. Aga helistamiseks oli kummaline aeg. Mulle ei helistatud iialgi hommikul kell kuus.

      „Mia Haas?” Pahur hääl.

      „Jah.” Istusin parasjagu koos kahe kassiiriga, rüüpasime lahjat kohvi ja sõime tuhksuhkruga kaetud sõõrikuid, et saada suhteliselt odavat energiasüsti, mis aitaks järgmised kaks tundi vastu pidada.

      „Siin Wayoata politseiülem John Pruden.”

      „Millega Mimi siis jälle hakkama on saanud?” Tõin juures olevate kolleegide tõttu kuuldavale teatraalse ohke – nemad polnud siiamaani Mimist midagi kuulnud – ja läksin privaatsust otsides vetsu ning keerasin ukse lukku.

      „Helistan Lucase pärast.”

      „Mis mõttes?”

      „Teie venna Lucase pärast. Kas te olete temast midagi kuulnud?” Pruden näis olevat ärritunud, et pidi öeldut kordama.

      „Miks te seda küsite?” Hammustasin huulde. Mind valdas paanika, kujutasin ette erinevaid õnnetusi: vererohkeid avariisid kiirteel ja kaljustele järvekallastele paiskunud mootorpaate, mille tekil õllepudelid ikka veel edasi-tagasi veerevad. Koolitulistamist. Wayoata oli sedasorti närune linn, kus raevunud ja ohtlikud heidikud võtsid kätte ja kukkusid tulistama. „Mis juhtus?”

      Pruden puikles vastusest kõrvale. „Nii et te tahate öelda, et pole temast viimase seitsmekümne kahe tunni jooksul midagi kuulnud?”

      Üritasin meenutada, millal ma oma kaksikvennaga viimati rääkisin. Vend helistas mulle paari nädala eest, aga ei jätnud sõnumit, mis tähendas, et asi polnud pakiline. Ju ta tahtis lihtsalt rääkida ja Mimi kohta ettekande teha. Ööpäev läbi kliente teenindav Chicago apteek, kus ma töötasin, oli avanud paari kvartali jagu edasi veel ühe filiaali ja mina pidin uue farmatseudi leidmiseni topeltvahetusi tegema.

      „Ei, ei ole. Milles asi?”

      Pruden pomises midagi, millest ma aru ei saanud, ning ütles siis: „Meil ei õnnestu teie venda leida.”

      „Mis mõttes teil ei õnnestu teda leida?” Õigem oleks olnud küsida, miks nad üldse teda otsivad, aga loomulikult ei tulnud mul veel pähe seda küsida. Olin selleks liiga rabatud. „Ju ta on tööl.” Oli juunikuu. Eksamite aeg. Lucas on kindlasti koolis. Kui ta oleks otsustanud ühtäkki koha üles öelda, poleks ta seda teinud eksamite ajal. Pealegi oleks ta sellest mulle rääkinud.

      „Tööl?” kordas Pruden. Olin teda solvanud; koolis olemiseks oli aeg liiga varajane. „Ta ei ole tööl. Te peate siia tulema. Millal te jõuate? Mida varem, seda parem.” Keegi lõgistas vetsu ukselinki.

      Nõudsin rohkem informatsiooni – käisin Prudenile seda nõudes ägedalt peale –, aga tema ütles, et tahab minuga näost näkku rääkida.

      Kohe, kui olin kõne lõpetanud, helistasin Lucasele kakskümmend korda järjest. Ootasin iga kord, et ta vastab kõnele ja me saame kogu selle absurdse olukorra üle naerda. Et Lucasel on rääkida lõbus lugu sellest, kuidas ta oli kohanud mõnd naist ja eelmisel nädalal tema juurde peaaegu sisse kolinud ja et ta on täiesti rabatud, et politsei on hakanud paari õigustamata haiguspäeva pärast tema vastu huvi tundma.

      Aga Lucas ei vastanud telefonile. Kutsumine ja paus enne seda, kui kõne läks kõneposti, purustas mu lootused ja suurendas hirmu. Telefonist õhkav kuumus puges kõrva sisse ja muutus elektriliseks suminaks, mis püsis kõrvas veel tükk aega pärast seda, kui olin alla andnud. Lucase telefon oli tumm.

      Üritasin seal samas vetsupoti kaanel istudes minna venna Facebooki lehele, lootes sealt leida mõne selfie, millel ta teeb, mida iganes ta siis teeb, ja saada kinnitust, et temaga on kõik korras, aga tema konto oli kustutatud.

      Guugeldasin Wayoata Suni. Mu kõrvad hakkasid kumisema; hingetoru läks sõlme. See oli nagu mõni väljamõeldisi avaldav leht. Täielik võltsing. Sedasorti, mida võib leida mõne kaubanduskeskuse parklas kanda kinnitanud rändtsirkusest, kus su laserprinteriga välja trükitud näo kohal on tekst TAGAOTSITAV, ESINEB KA NIME ALL [SISESTAGE OMA LAHE HÜÜDNIMI]. Kõrvuti aastaraamatu fotod. Üks õpetaja, teine õpilase oma. Minu vend ja teismeline tüdruk. Ja äsja üles pandud põhiuudis pealkirjaga ÕPILASE MÕRVAS KAHTLUSTATAKSE KOHALIKKU KOOLIÕPETAJAT. Uudise kuupäevaks oli märgitud eilne päev.

      Kerisin allapoole kommentaaride osasse, kus mu venda sõimati kõige räigemate sõnadega. Ekraani katsid kuuliaukudena suurte tähtedega sõnad, teiste seas ka „MÕRVAR” ja „VÄGISTAJA”. Isegi meie armetul vanal naabril, kes armastas pista maja ette lillepeenrasse plastroose, mille ehmatavalt mõjuvad värvikirevad pead jätsid Põhja-Dakota hangedest välja piiludes mulje, nagu immitseks lume alt maapinnast verd, oli õnnestunud verbaalsesse kiviloopimisse sõna sekka saada. Põle pÕrgus sa igavene haige värdias!!#! See, et Paul Bergman ei pidanud vajalikuks varjunime kasutada, tundus mulle eriti kõnekas.

      Varasemad artiklid rääkisid kuueteistkümneaastase Joanna Wilkesi kadumisest ja otsingutest. Tüdruk oli olnud kadunud kolm nädalat, kuni ta surnukeha kahe päeva eest Dicksoni pargist leiti.

      Mul ei läinud pakkimisega kaua. Viskasin kohvrisse sületäie riideid, peotäied aluspesu ja sokke; märkasin aluspesu sahtli tagumises nurgas punast meigikotti. Panin selle kohvrisse, võtsin välja, panin tagasi. Ma ei kujutanud ette, et võiksin ilma selleta Wayoatasse sõita. Tõmbasin kohvriluku kinni. Mul ei kulunud millegi tegemiseks kaua, sest ma ei suutnud paigal püsida. Elasin Wicker Parkis asuvas avatud stuudiokorteris üksi. Olin täitnud korteri õigete asjadega, mis sobisid kokku selle paljast tellisest seinte ja peitmata tehnotorudega kaasneva industriaalse ilmega, aga millegipärast nägi see ikkagi välja igav.

      Selle raha eest, mis ma iga kuu üüriks maksin, oleksin võinud lubada endale Wayoatas väikese häärberi. Lucas tuletas seda mulle esimestel kuudel pärast koju tagasikolimist ikka meelde. Just nagu seisaks minu ja Wayoata vahel kõigest üks korralik kinnisvara; just nagu oleks Wayoatas üldse korralikku kinnisvara.

      Lennukis tellisin veega viski, et ma huuli ei näriks. Mul polnud tõesti mitte kellelegi helistada. Polnud kedagi, kes oleks mind lohutanud. Oh, see lugu Lucase ja õpilase vahel oli kõigest üks suur arusaamatus, üks järjekordne jama, mida meie Wayoata rahvas nii osavalt oskab kokku keerata. Selleks ajaks, kui sina kohale jõuad, on kõik klaaritud – õigupoolest polegi sul mõtet siiatulemisega aega raisata. Meil polnud sugulasi. Ema oli üheksateistkümneaastasena pärast tüli vanematega Omahast jalga lasknud ega olnud nendega pärast seda sõnagi rääkinud. Väidetavalt surid nad siis, kui meie Lucasega olime veel päris väikesed. Ema ütles meile selle uudise väga asjalikul toonil: „Teie vanavanemad on surnud, nii et nende kohta pole mõtet küsimusi esitada.” Meil oli üks tädi, aga mul polnud aimugi, kuidas temaga ühendust võtta. Tädi helistas üle aasta jõulude ajal, kuid mingil põhjusel need kõned lõppesid. Mimi käis klaasis jääd kõlistades ringi ja seletas, et tema on jäänud oma sugulastega võõraks, venitades seejuures sõna „võõraks”, nagu oleks tegu mõne kultuurse ja peene terminiga.

      Wayoatas ei ole lennujaama. Kõige varasem lend maandus Bismarckis. Pidin Wayoatasse jõudmiseks veel kolm tundi kirdesse sõitma. Olin tellinud interneti teel hõbedase sedaani, aga autorendi esindaja ulatas mulle erkpunase PT Cruiseri võtmed ja üritas mulle pähe määrida kallimat kindlustust. Palusin mõnd teist autot – ükskõik millist teist autot. Värv polnud oluline, see võis olla kas must või beež sedaan, midagi sellist, mis ei tõmbaks (negatiivset ega positiivset) tähelepanu, aga esindaja kehitas abitult