Põgenemine. Jean-Philippe Toussaint

Читать онлайн.
Название Põgenemine
Автор произведения Jean-Philippe Toussaint
Жанр Современная зарубежная литература
Серия
Издательство Современная зарубежная литература
Год выпуска 2005
isbn 9789985341131



Скачать книгу

tle>Suvi

      I

      Kas lõpeb iialgi mu lugu Marie’ga? Suvel enne meie lahkuminekut olin veetnud mõne nädala Shanghais, see polnud päris ametisõit, pigemini lõbureis, ehkki Marie oli mulle usaldanud isemoodi tööülesande (ma ei taha siinkohal üksikasjadesse laskuda). Päeval, mil ma Shanghaisse saabusin, tuli Marie’ äripartner Zhang Xiangzhi mulle lennujaama vastu. Olin teda varem näinud vaid korra Pariisis Marie’ kontoris, kuid tundsin ta kohe ära, ta vestles otse passikontrolli putka taga ühe vormirõivas politseinikuga. Ta oli nii umbes neljakümnendates eluaastates, prullakate põskede, täidlase näo, vaskja sileda nahaga ja kandis tumemusti päikeseprille, mis varjasid kogu tema näo ülaosa. Ootasime pagasilindi kõrval minu kohvrit ja olime vaevalt jõudnud vigases inglise keeles paar sõna vahetada, kui ta ulatas mulle mobiiltelefoni. Present for you, ütles ta, ja ajas mu sellega täielikku hämmingusse. Ma ei mõistnud, mispärast pidi ta esimese asjana mind varustama mobiiltelefoniga, üsna inetu tuhmhalli pruugitud telefoniga, millel polnud ei pakendit ega kasutusjuhendit. Kas selleks, et saada alati mu asukohta kindlaks teha, mu liikumistel silma peal hoida, mind pidevalt valvata? Ma ei tea. Kõndisin sõnatult tema kannul mööda lennujaama koridori, hinges ebamäärane ärevus, millele lisandus reisiväsimus ja võõrasse linna saabumise pinge.

      Kui olime lennujaama klaasist liugustest väljas, andis Zhang Xiangzhi põgusa sõnatu käeviipega märku ja sedamaid sõitis ette tuttuus hõbehall Mercedes, mis jäi meie ees aegluubis seisma. Zhang Xiangzhi laskis autojuhil, hajusa olekuga, peaaegu nagu olematul noormehel mu kohvri pakiruumi tõsta ja tagaistmel platsi võtta ning istus ise rooli. Seal end sisse seadnud, andis ta mulle märku, et ma istuksin tema kõrvale mugavale kreemikarva nahkkäetugedega tuttuuelt lõhnavale istmele, tema ise vajutas kliimaseadme nuppe ja lülitas sisse konditsioneeri, mis hakkas vaiksel surinal tööle. Ulatasin talle jõupaberist ümbriku, mille Marie oli mulle tema jaoks kaasa andnud (ja milles oli kakskümmend viis tuhat dollarit sularahas). Ta tegi selle lahti, vedas pöidlaga üle rahatähtede serva, et neid kiiresti üle lugeda, sulges siis ümbriku ja torkas selle pükste tagataskusse. Ta kinnitas turvavöö ja me lahkusime aeglaselt lennujaamast, et keerata Shanghai kiirteele. Olime vait, prantsuse keelt ei rääkinud ta üldse ja inglise keelt oskas väga vähe. Ta kandis lühikeste käistega hallikat värvi päevasärki ja kuldketi otsas stiliseeritud draakonikihva või – küünist. Kingiks saadud mobiiltelefon lebas endiselt mu süles, ma ei teadnud, mida sellega peale hakata, ja juurdlesin küsimuse üle, miks oli ta selle mulle andnud (kas lihtsalt tervituskingitusena Hiinasse saabumise puhul?). Teadsin, et Zhang Xiangzhi tegeles juba mitu aastat Hiinas Marie’ nimel kinnisvaratehingutega, võimalik, et kahtlaste ja ebaseaduslike operatsioonidega, äripindade rendi ja müügiga, võimalike ehituskruntide ülesostmisega tühermaadel, kõik see lõhnas suure tõenäosusega korruptsiooni ja altkäemaksude järele. Niipea kui Marie oli Aasias, Koreas ja Jaapanis, läbi löönud, oli ta rajanud esindused Hongkongis ja Pekingis ning soovis avada uusi kauplusi Shanghais ja maa lõunaosas, juba olid tal ka päris kindlad plaanid laiendada tegevust Shenzheni ja Kantoni. Seniajani ei olnud ma aga kuulnud, et too Zhang Xiangzhi oleks seotud organiseeritud kuritegevusega.

*

      Kui olime jõudnud Hanseni hotelli juurde, kus mulle oli tuba reserveeritud, parkis Zhang Xiangzhi Mercedese hotelli siseõuele, võttis pakiruumist mu kohvri ja juhatas mind hotelli vastuvõttu. Tuba ei olnud tema mulle kinni pannud, selle oli reserveerinud Pariisi reisibüroo (nädalane puhkusepakett, lennupilet ja hotell hinna sees, millele olin lasknud omaenda lõbuks lisada veel nädalakese), nüüd aga haaras ta ise ohjad ega jätnud mulle vähimatki võimalust initsiatiivi üles näidata. Ta suunas mu pisut kõrvale, palus diivanil istet võtta ja läks ise vastuvõtulauda, et mind sisse kirjutada. Ootasin teda välisukse juures, sünge lillepottide rodu kõrval, milles kiratsesid tolmused toataimed, ja vaatasin tüdinud pilgul, kuidas ta mu registreerimislehte täitis. Mõne aja pärast tuli ta tõtakalt, murelikult, käsi õieli, minu juurde ja küsis mu passi. Siis pöördus ta tagasi vastuvõtu laua juurde ja ma jälgisin ärevusega, kuidas mu pass käest kätte käib, kartsin juba, et ühel hetkel kaob see leti taga sagivate arvukate hotellitöötajate käte vahel justkui mustkunstniku kübarasse. Mõneminutilise ootamise järel tuli Zhang Xiangzhi minu juurde tagasi, kaasas toa magnetkaart, mis oli pistetud väikesesse punavalgesse peenes kirjas ideogrammidega kaunistatud papphoidikusse, aga ta ei andnud seda mulle, vaid jättis selle enda kätte. Ta haaras mu kohvri, andis märku, et ma talle järgneksin, ja suundus lifti poole, et üles minu tuppa minna.

      See oli puhas ja vaikne kolmetärnihotell, me ei kohanud minu korrusel mitte kedagi, sammusin Zhang Xiangzhi kannul mööda pikka inimtühja koridori, kus meie teele jäi ette üksik mahajäetud toateeninduskäru. Zhang Xiangzhi pistis magnetkaardi lukupilusse ja me läksime tuppa, seal oli väga hämar, kardinad olid akna ees. Proovisin esikus tuld põlema panna, aga lüliti plõksus tühjalt. Tahtsin voodipeatsis paiknevat öölampi süüdata, kuid toas ei olnud voolu. Zhang Xiangzhi osutas karbikesele esikuukse kõrval seinal, sellesse tuli magnetkaart sisse pista, et voolu saada. Ta libistas kaardi aeglaselt, näitlikult karbi sisse ja kõik tuled süttisid ühekorraga, ka esiku riidekapis ja WC-s, vannitoas käivitus ventilaator ja konditsioneer hakkas toas lärmakalt õhku ringi ajama. Zhang Xiangzhi tõmbas kardinad kõrvale ja jäi hetkeks mõtlikult akna ette seisma, pilk teisele poole hoovi pargitud Mercedesel. Seejärel pööras ta ringi. Mõtlesin, et ta läheb ära, aga ei. Ta istus tugitooli, viskas jala üle põlve, võttis taskust mobiiltelefoni ja minu juuresolekust vähimatki välja tegemata (ootasin püsti seistes, olin reisist väsinud ega tahtnud muud kui duši all käia ja pikali heita) hakkas ta numbrit toksima, järgides oma reiel balansseeriva sinakat värvi telefonikaardi juhiseid, kus oli kirjas IP-aadress, selle järel mõned ideogrammid ja numberkoodid. Ta pidi paar korda otsast alustama, enne kui ühenduse sai, laia hoogsa viipega mind enda juurde kutsus ning telefoni kiiruga mulle ulatas. Ma ei teadnud, mida öelda, kuhu sisse rääkida, ei teadnud ka, kes minuga räägib ja mis keeles, kuni kuulsin naisehäält, mis ütles halloo, tundus, et prantsuse keeles, halloo, kordas hääl. Halloo, vastasin lõpuks. Halloo, vastas naisehääl. Olin täielikus segaduses (tundsin end juba päris ebamugavalt). Marie? Läbitungiv tähelepanelik pilk minule pööratud, ärgitas Zhang Xiangzhi mind vestlust alustama, ma räägin Marie’ga, ütles ta – Marie, Marie, kordas ta näpuga telefonile näidates –, ja ma sain lõpuks aru, et ta on valinud Marie’ Pariisi numbri (tema töönumbri, see oli ainus, mis tal oli) ja ma olen ühendatud Allons-y Allons-o moemaja sekretäriga. Minul polnud aga vähematki tahtmist praegu Marie’ga rääkida, ammugi mitte Zhang Xiangzhi juuresolekul. Tundsin end järjest ebamugavamalt ja tahtsin kõne lõpetada, kuid ma ei teadnud, millist nuppu vajutada, kuidas ühendust katkestada, ja andsin aparaadi kiiruga talle tagasi, nagu oleks see mingi tulikuum, näppe kõrvetav asi. Ta pani telefoni kinni, laskis klapi mõtlikul ilmel järsu klõpsatusega kokku. Nüüd võttis ta oma reiel lebava telefonikaardi, koputas sellega vastu käeselga, nagu tahtnuks ta seda tolmust puhastada, ja ulatas kaardi tugitoolist tõusmata mulle. For you, ütles ta ja seletas mulle inglise keeles, et kui ma tahan helistada, pean kindlasti kasutama seda kaarti, valima 17910, siis 2, et saada ingliskeelseid juhiseid (ja 1, kui eelistan mandariinikeelseid), siis kaardi numbri ja selle järel PIN-koodi 4447, siis 00, et helistada välismaale, 33 Prantsusmaale helistamiseks jne. Understand? küsis ta. Vastasin jah, enam-vähem (põhimõtteliselt küll, võib-olla mitte kõiki üksikasju). Kui tahan helistada, pean kasutama kaarti – alati, kordas ta –, osutas siis öökapil seisvale vanale lauatelefonile ja tegi käega jõulise keelava liigutuse, nagu oleks see käsk, korraldus. No, sõnas ta. Understand? No. Never. Very expensive, lisas ta, very very expensive.

      Järgmistel päevadel helistas Zhang Xiangzhi mulle paaril korral mobiilile, mille ta kinkinud oli, et pärida mu käekäigu järele ja kutsuda mind lõunat sööma. Saabumisest peale veetsin enamvähem kogu aja Shanghais üksi, ma ei teinud midagi erilist, ma ei tundnud seal kedagi. Jalutasin linnas ringi, sõin, kus juhtus, võtsin tänavanurgal vürtsikaid neeruvardaid, tellisin tuubil täis söögibaarides kausikese auravaid nuudleid, vahetevahel ka peenemaid roogi mõne rahvusvahelise hotelli restoranis, kus uurisin tühjas ja kitšihõngulises restoranisaalis põhjalikult menüüd. Pärastlõunal pikutasin hotellitoas ja läksin välja alles õhtuhämaruses, kui palavus oli pisut järele andnud. Kõndisin mõtteisse vajunult sumedas öös, sammusin Nanjing Roadi mööda, laskmata kirevates neoontuledes säravate poekeste saginal ja käral end eksitada. Nagu magnetist tõmmatuna viisid jalad mind ikka Bundi äärde, kus mind tervitasid mereõhk ja veepritsmed. Läksin tunnelist läbi ja jalutasin aeglaselt piki jõeäärt, lastes pilgul rännata üle