Minu Küpros. Põsemusid ja päike. Käty Gavriilidis

päike

      SISSEJUHATUS

      Vastupidi paljudele teistele eestlastele olin ma oma eluga Eestis sada protsenti rahul ja ei unistanud kunagi välismaale kolimisest. Siiski jõudis kätte päev, mil pidin jätma maha kõik oma sõbrad, armastava pere, unistuste töö kunstikoolis ja pool südant. Lennukiaknast välja vaadates ja jälgides, kuidas mu roheline kodumaa aina kaugeneb ja kaugeneb ning kõik need tuttavad lõhnad ja paigad kilomeetrite taha hämarduvad, tundsin ma, kuidas hingamine muutub raskemaks ja südamesse tekivad teravad nukruspisted. Hoolimata sellest tõotasin endale, et kus tahes ma ka ei ole, olen ma õnnelik, ma saan hakkama, ma naudin! Elunautimine on Küprosel kerge, sellest saab minu suurim hobi.

      See on minu lugu sellest, kuidas ma 2009. aasta sügisel värske abielunaisena Küprose sooja päikese alla elama kolisin. Mu gruusia ja armeenia juurtega, Kreekas üles kasvanud abikaasa Vladimiros oli Küprosel juba mitu aastat elanud ja töötanud, seega otsustasime peale Eestis toimunud tagasihoidlikke pulmi siia kolida. Minu suureks üllatuseks ootas mind sel saarel ees sooja südamega rahvusvaheline seltskond, kes meid avasüli vastu võttis. Küpros ongi üks suur rahvaste paabel – kohtun siin igast maailma nurgast pärit inimestega. Õpin siin palju uut, kogen paljusid asju ja tundeid elus esimest korda ning omandan teadmisi ja oskusi, mida vaid see, nii hingematvalt kaunis ja samal ajal lohakalt veider palmisaar pakkuda saab.

      Praeguseks olen Küprosel, päikeselises Limassoli linnas juba seitse aastat mööda saatnud, tutvunud läbi ja lõhki siinse kultuuri, köögi ja rahvaga. Olen kohtunud inimestega, kelleta ma oma elu nüüd enam ettegi ei kujutaks, avastanud maailma ja mis kõige tähtsam – iseend.

      See raamat on minu lugu, mis tutvustab elu Vahemere paradiisisaarel Küprosel, pakkudes samal ajal nõuandeid, kuidas tulla toime tapva koduigatsusega.

      Tahan tänada kõiki, kes ei laskud mul end algusaegadel üksikuna tunda, kõiki, kes olid minu jaoks nende suurte muudatuste ajal olemas. Aitäh teile, kes mulle Küprosele külla tulid, mulle kirjutasid-joonistasid, kes mind Kalevi kommide, eestimaiste ravimtaimede ja muu kodumaise kraamiga varustasid, aidates nende väikeste tähelepanuavaldustega tajuda, et vahemaa ei mängi tugevates suhetes mitte mingisugust rolli. Armastan teid kogu oma südamest ja pean väga kalliks! Erilised tänusõnad tahan edasi anda raamatu toimetajale Mae Lenderile, kes oma positiivse suhtumise ja hea nõuga raamatu valmimise nii lihtsaks ja nauditavaks muutis.

      Küpros,

      sügis 2016

      „KÕIK, KÕIK ON UUS SEPTEMBRIKUUS“

      Mäletan veel, kuidas see Olivia Saare luuletuse lõpulause esimesel septembril kooliaasta avaaktuse kõnes kõlas. Seisin trepikontserdil koos teistega kooli ees, kott täis uhiuusi koolitarbeid. Mu kõrval oli naeratav rosinasilmne onutütar Angela, me vaatasime esinejaid ning kiitsime teineteise uusi kooliriideid ja soengut.

      Aga sel septembril on kõik teisiti. Mitte et ranits oleks uus, vaid kohver. Kaks uut kohvrit, 40 kilogrammi asju. Uus elu paradiisisaarel Küprosel. On 26. september aastal 2009 ja mu pea käib sõna otseses mõttes ringi teadmisest, et mu elus algab täna täiesti uus lehekülg, uus peatükk. Puhas leht.

      Astun Paphose lennujaamast välja ja luban endale paar minutit vaikushetke. Taevas on pilvitu ja tähed tunduvad lähemal kui kunagi varem. Õhk mu ümber on täis mürkmagusat meelõhna, justnagu oleksid kogu maailma mesilased kõikide lillede õietolmu mu jalge ette maha heitnud. Hingan sügavalt sisse ja ohkan.

      Võõrad pruunide silmadega päevitunud inimesed siblivad ringi ja toimetavad oma kohvreid taksodesse. Kõik räägivad kiiresti ja kõvasti, naeravad ja embavad lennukilt maha tulnud sõpru ja pereliikmeid. Autode allakeritud akendest kõlab vali kaasahaarava rütmiga kreekakeelne muusika. Väike mustanahaline poiss müüb lennujaama ukse juures ratastega kärult koulourakia’id – traditsioonilisi Kreeka küpsiseid – ja naeratab möödakäijatele. Ta tundub olevat nii rahul, justnagu teeks ta maailma kõige huvitavamat ja nauditavamat tööd.

      „Ela kori, taxi?“1 hüüab üks, suits hambus seisev vanemapoolne taksojuht. Keeldun, teades, et meile tullakse peagi järele.

      „Noh, kuidas tundub, kas hakkab meeldima?“ küsib mu abikaasa reipalt kohvreid auto poole lohistades. Naeratan. Ma tean kindlalt, et hakkab. Ma olen nii otsustanud.

      „Tema on Panikos, mu vana hea sõber. Ma kutsun teda Karukeseks,“ tutvustab mu abikaasa meile lennujaama vastu tulnud umbes kolmekümnendates eluaastates pikka tugeva kehaehituse ja süsimustade tihedate kulmudega noormeest. Panikos naeratab selle peale rõõmsalt, teades ilmselt isegi, et ta näeb tõepoolest veidi mõmmi moodi välja.

      „Kas tõesti ka sina leidsid endale lõpuks naise! Uskumatu! Mis sa talle kokku valetasid?“ ei jää ta aga vastust võlgu. Kõik naeravad ja mulle hakkab siin juba meeldima.

      Üldiselt on kohalikud elanikud – nii mehed kui naised – pigem lühemat kasvu, seega paistab kaugemale parkimise eest tasuma läinud Panikos nagu Koljat teiste vilistide seas. Ronin auto tagaistmele ja hakkan turvavööd otsima.

      „Mis sa otsid? Turvavööd või? Tagaistmel ei ole vaja. Selle eest trahvi ei tehta,“ lausub Panikos rahulikul toonil, justnagu arutaks päevauudiseid.

      „Ahah. Selge,“ vastan. See ajab mind veidi hämmingusse. Ega ma siis trahvi pärast turvavööd ei kinnita, ma tahaks veel elada, mõtlen endamisi, kuid otsustan esimesel päeval siiski mitte nuriseda.

      Ma ei teadnudki, et Küprosel on vasakpoolne liiklus. Sellega äraharjumine võtab vist küll kõvasti aega. Peaasi, et ma jalakäijana teed ületades valele poole ei vaata ja mind alla ei aeta.

      Kuigi kell on pool kaksteist öösel ja õues on pimedam kui kodumaa pikimal talveööl, üritan ma siiski autoaknast nii palju kui võimalik ümbrust uudistada. Mu silme eest vilksavad mööda kaugusest paistvad valgustatud mägikülad, sätendades nagu jaaniussikesed, keda lapsepõlves maal vanaemaga metsa all otsimas käisime. Hiiglaslikud mäed, millest möödume, on öösel tumedad ja veidi hirmuäratavad. Sõit mööda kiirteed kulgeb kui lenneldes. Kiidan Panikosele, et maanteed on siin väga heas korras.

      Jõuame Limassoli Vladimirose Rootsist pärit sõprade juurde, kes on lahkelt lubanud meil endi juures kuni oma elamise leidmiseni peatuda. Tahaksin kohvrid uksest sisse visata ja kohe oma uut kodulinna Limassoli avastama minna, kuid pean esmalt tutvuma kõikide nende inimestega, kes meile vastu on tulnud ja mind uudistada soovivad. See on uut moodi kogemus. Nii paljude põsemuside osaliseks pole vist ka kõik mu Eestisse maha jäänud sugulased kogu oma elu jooksul saanud.

      „Sellega pead nüüd küll ära harjuma. Küproslased tervitavad mõlemale põsele musi andes,“ seletab Vladimiros mulle, kui märkab mu veidi üllatunud nägu. Tegelikult ma teadsin seda, kuid hetkel olen veidi hämmingus ja ei mäleta isegi seda, kumba põske esimesena suudelda. Kõik seletavad mulle üksteise võidu, kuidas nad mu abikaasat tunnevad ja kui tore, südamlik, humoorikas ja hea jutuga noormees ta mul on. Mõned tervitajad on mulle isegi kingitusi toonud, näiteks oliiviõlist tehtud kosmeetikat, lõhnaküünlaid ja Küprose kirjadega pastakaid. Samuti seisab laual suur uhke lillebukett, mis samuti meile siiakolimise puhul kingitud on. Selline soe vastuvõtt on tõeliselt armas ja südantsoojendav. Peale tutvumistseremooniat otsustan oma väsinud ja keskelt peaaegu pooleks kallistatud keha voodisse vedada ning linna avastamisega hommiku saabumiseni oodata. Mõte pehmest mugavast voodist kõlab mu peas nii mõnusalt.

      Meie allkorrusel asuva magamistoa aken on pärani lahti, kuna nii väljas kui sees on saunale omaselt kuum ja niiske.

      „Pane palun aken kinni, kui voodisse tuled,“ palun ma Vladimirost, kes veel kohvrite juures toimetab.

      „Miks? Nii palav on ju. Tahad ära lämbuda või?“ vastab ta tõsiselt.

      „No aga keegi võib ju aknast sisse tulla, esimene korrus ikkagi.“

      „Ära aja hullu juttu. Aed on ju ees, ei tule siia keegi,“ vastab mu abikaasa muiates ja vaatab mind sellise näoga, nagu oleksin ma tal midagi väga kahtlast teha palunud, näiteks tapeedile liblikaid joonistada.

      Tõusen voodist püsti, et aknast välja vaadata. Maja ümber on tõesti aed, kuid mulle tundub õigem aken siiski ööseks kinni panna.

      „Ära karda,“

1

Ela kori, taxi – hei, plika, kas soovid taksot? (kreeka k)