Häving. Lõunaringkonna triloogia I. Jeff VanderMeer

ma näinud igasuguseid asju: hiigellinnu, veidraid loomi ja kord, haiguse ajal, tohutut koletist, kes tõusis lainetest, et meie laager maha lõhkuda.

      Maamõõtja kehitas ainult õlgu ja ei vastanud psühholoogi küsimusele. Antropoloog noogutas, nagu oleks minuga nõus. Alla viiva torni sissekäik väljendas millegi olemasolu, see oli nagu tühi pind, millele me saime kirjutada igasuguseid asju. Olemasolu, mis mõjus nagu väike palavik, rõhus meid kõiki.

      Ma nimetaksin ülejäänud kolme nimepidi, kui sel oleks mingi tähtsus, kuid ainult maamõõtja pidas vastu rohkem kui päeva või kaks. Liiatigi oli meile rangelt soovitatud nimesid mitte kasutada – me pidime keskenduma oma eesmärgile ja „kõik isiklik tuleks maha jätta”. Nimed kuulusid sinna, kust me olime tulnud, mitte meile, kui me olime ala X piirides.

* * *

      Algselt pidi meie ekspeditsioonil olema viis liiget, kaasa pidi tulema ka keeleteadlane. Enne piirini jõudmist pidi igaüks meist eraldi läbima valge heledasti valgustatud ruumi, mille kaugemas seinas oli uks ja nurgas üksik metallist tool. Tooli külgedes olid avad rihmade jaoks, selle võimalik tähendus tekitas pisut ärevust, kuid siis olin ma kindlalt otsustanud alale X välja jõuda. Hoone, kus need ruumid asusid, kuulus Lõunaringkonnale, valitsuse salastatud agentuurile, mis tegeles kõigi alaga X seotud asjadega.

      Ootasime seal, kuni teostati lugematu arv mõõtmisi ning laes olevatest avadest tabasid meid õhupahvakud, mõned külmad ja mõned kuumad. Mingil ajal käis psühholoog meid kõiki vaatamas, aga ma ei mäleta, millest me rääkisime. Siis me väljusime kaugemas seinas olevast uksest ja jõudsime saali, millest kahe poolega uks viis pikka koridori. Psühholoog tervitas meid seal, aga keeleteadlane ei ilmunudki välja.

      „Ta mõtles ümber,” ütles psühholoog meile, vastates meie küsimustele range pilguga. „Ta otsustas maha jääda.” See mõjus pisut šokeerivalt, kuid samas tundsime ka kergendust, et tegemist polnud kellegi teisega. Kõigi meie oskustest tundusid keeleteadlase omad kõige vähem olulistena.

      Hetke pärast ütles psühholoog: „Noh, tehke oma teadvus tühjaks.” See tähendas, ta alustab hüpnotiseerimist, et me saaksime üle piiri minna. Seejärel pidi ta endale mingisugust autohüpnoosi rakendama. Meile oli seletatud, et piiri ületades tuleb kasutada ettevaatusabinõusid, mis kaitseksid meid võimalike trikkide eest, mida teadvus võib meile mängida. Ilmselt olid hallutsinatsioonid üsna tavalised. Vähemalt nii meile öeldi. Nüüd ei saa ma enam kindel olla, et see oli tõsi. Piiri tegelikku olemust hoiti meie eest turvalisuse huvides salajas, me teadsime ainult, et seda pole palja silmaga näha.

      Nii et kui ma koos teistega „ärkasin”, olin ma täisvarustuses, kaasa arvatud rasked matkasaapad, kaheksateistkümnekilone seljakott ja hulk muud varustust vöö küljes. Kõigil meil kolmel oli tasakaalu hoidmisega raskusi ja antropoloog vajus ühele põlvele, psühholoog aga ootas kannatlikult, kuni me taastume. „Vabandust,” ütles ta. „See oli nii pehme sisenemine, kui ma suutsin korraldada.”

      Maamõõtja vandus ja põrnitses teda altkulmu. Ilmselt peeti tema äkilisevõitu iseloomu eeliseks. Talle omasel kombel ajas antropoloog end midagi kurtmata püsti. Ja mulle omasel kombel olin ma ümbruse uurimisest nii hõivatud, et ei võtnud seda karmi ärkamist isiklikult. Näiteks panin tähele vaevu märgatava muige julmust psühholoogi huultel, kui ta jälgis meie kohanemisraskusi, antropoloog komistas veel ja vabandas komistamise pärast. Hiljem sain aru, et võisin ta ilmet ka valesti tõlgendada; julmuse asemel võis olla ka valulisus või enesehaletsus.

      Me olime metsarajal, millel oli kiviklibu, kuivanud lehti ja katsudes niiskena tunduvaid männiokkaid. Neil roomasid sipelgherilased ja väikesed säravad mardikad. Kõrged männid oma soomuseliste koorekõrgendikega kasvasid mõlemal pool rada ja lendavate lindude varjud võlusid nende vahele jooni. Õhk oli nii värske, et lausa lõi kopse, ning esimestel sekunditel me pidime hingamiseks pingutama – peamiselt üllatusest. Siis, märkinud meie asukoha puutüve külge seotud punase riidetükiga, hakkasime edasi tundmatusse kõndima. Juhuks, kui psühholoog peaks mingil põhjusel töövõimetuks osutuma ega saa meid missiooni lõppedes tagasi üle piiri toimetada, oli meil käsk naasta ja oodata „väljatõmbamist”. Keegi polnud kunagi seletanud, mil moel see „väljatõmbamine” peaks toimuma, kuid võis oletada, et meie ülemused saavad seda punkti eemalt kuidagi jälgida, kuigi see asus teisel pool piiri.

      Meil oli käsk saabudes mitte tagasi vaadata, kuid ma piilusin siiski, kui psühholoogi tähelepanu oli mujal. Õigupoolest ma ei tea, mida ma nägin. See oli ähmane, ebamäärane ja juba kaugel selja taga – võib-olla värav, võib-olla silmapete. Lihtsalt hetkeline mulje kihisevast valguseplokist, mis kiiresti hääbus.

* * *

      Põhjused, miks ma vabatahtlikuks hakkasin, erinesid suuresti mu oskustest, mida ekspeditsioon vajas. Ma usun, mind valiti välja seepärast, et mu erialaks olid üleminekufaasis keskkonnad, ja see konkreetne keskkond tegi läbi juba mitmendat üleminekut, mis tähendas, et see oli koduks keerulistele ökosüsteemidele.

      Mujal oli vähe kohti, kus kümmekonna kilomeetri pikkuse rännakuga võis jõuda metsast rabani, sealt soolase veega märgalani ja sealt randa. Alal X, öeldi mulle, leian ma merelisi eluvorme, kes on kohanenud soolaka mageveega ja kes mõõna ajal ujuvad roostikus olevaid looduslikke kanaleid mööda kaugele sisemaale, jagades keskkonda saarmaste ja hirvedega. Kui aga kõndida rannas, mis kubises viiuldajakrabide aukudest, võis vahel märgata suuri kahepaikseid, sest nemadki olid selle keskkonnaga kohanenud.

      Mõistsin nüüd, miks keegi alal X ei elanud ning et just seetõttu oli see nii rikkumatu, kuid see läks mul alatasa meelest. Olin otsustanud selle asemel uskuda, et tegemist on lihtsalt hoolega hoitud looduskaitsealaga, meie aga oleme juhtumisi teadlasetaustaga matkajad. Mingis mõttes oli see loogiline: me ei teadnud, mis siin oli juhtunud või mis on juhtumas, ning kõik eelnevalt välja mõeldud teooriad mõjutaksid seda, kuidas ma leitavaid asitõendeid analüüsin. Pealegi polnud minu puhul üldse oluline, milliseid valesid ma endale räägin, sest mu elu reaalses maailmas oli muutunud vähemalt niisama tühjaks kui ala X. Kuna mul polnud maha jäänud ühtegi ankrut, siis ma pidin olema siin. Mis teistesse puutus, siis ma ei teadnud, mida nad endale ütlesid, ei tahtnudki seda teada, kuid uskusin, et nad kõik vähemalt teesklevad mingit uudishimu. Uudishimu võib olla võimas vahend tähelepanu kõrvalejuhtimiseks.

      Sel õhtul rääkisime tornist, kuigi teised kolm nimetasid seda järjekindlalt tunneliks. Suund, milles meie uurimistööd liikusid, sõltus otsustest, mida igaüks meist tegi, psühholoogi autoriteet moodustas nagu laiema ringi meie otsuste ümber. Üks printsiipidest, millest nüüd ekspeditsioonide saatmisel lähtuti, oli anda igale liikmele mõningane otsustamisõigus, mis suurendaks „oluliste variatsioonide võimalikkust”.

      See ebamäärane põhimõte leidis väljendust meie erinevates taustateadmistes. Näiteks õppisime küll kõik relvade kasutamise ja ellujäämise põhitõdesid, kuid maamõõtjal oli meditsiini ja tulirelvadega palju rohkem kogemusi kui ülejäänutel. Antropoloog oli kunagi olnud arhitekt; tegelikult oli ta kord enda projekteeritud hoones tulekahju ajal ellu jäänud – see oli kõige isiklikum asi, mida ma olin tema kohta teada saanud. Mis puutus psühholoogi, siis tema kohta me teadsime kõige vähem, aga küllap me uskusime kõik, et tal on mingi juhtimisega seotud taust.

      Omast kohast oli vestlus tornist meie esimene võimalus järele proovida, kus olid lahkarvamuste ja kompromisside piirid.

      „Ma ei arva, et me peaksime tunnelile keskenduma,” ütles antropoloog. „Me peaksime enne uurima kaugemat ümbrust ja tulema siis tagasi andmetega, mida meil on vahepeal õnnestunud koguda – muuhulgas majakast.”

      Kui aimatav ja samas ehk ka ettenägelik oli antropoloogi katse leida ohutum, mugavam võimalus. Kuigi kaardistamine näis mulle pealiskaudse ja üksluisena, ei saanud ma eitada, et eksisteeris torn, millest ühelgi kaardil polnud ainsatki märki.

      Siis hakkas rääkima maamõõtja. „Sel juhul, tundub mulle, me peame olema kindlad, et tunnel pole midagi ohtlikku või ähvardavat. Enne, kui me kaugemat ümbrust uurima läheme. Muidu on see nagu vaenlane meie tagalas, kui me ise edasi tungime.” Ta oli ekspeditsioonile tulnud sõjaväest ja ma juba nägin, kui väärtuslik see kogemus oli. Ma olin arvanud, et maamõõtja pooldab alati kaugemale minekut,