Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad. Derek Landy

ja mõtlete: Oot, kas ma mitte ei vihka seda matsi? Kas see vana ei proovinud mind kord maha koksata? Tõsi see on, et, jah. Eks me kõik oleme mõned korrad nende aastate jooksul katsunud üksteist maha lüüa, aga teate, mis? Sama on üritanud paljud teised.

      Ja seepärast, härrased, olemegi siin. See on meie ühine side. See on meie ühine häda ja sestap on meil ühine eesmärk. Mul on siin keegi, keda tahan tutvustada. Olete ehk temast kuulnud. Tema on mees, kes tappis Esryn Vangardi. Poisid, tahaksin, et kohtuksite selle mehe, selle legendiga – Dreylan Skarab!”

      Skarab ajas selja sirgu ja kõndis sisse, katsudes samme sihikindla ja jõulisena hoida.

      Neli meest istus laua taga, Billy-Ray nende kõrval viiendana. Skarab tüüris sinna, kuid ei võtnud istet. Ta teadis neid kõiki, ehkki polnud iial kohtunud. Tema poja antud kirjeldustest piisas enam kui küll.

      Remus Rist – endine Pelgupaiga detektiiv, nüüd märatsev hull, kes ei vaevanud end pesemisega. Billy-Ray jutu järgi liitus ta Nägudeta Jumalate kummardajatega suhteliselt hiljuti ja tal tekkis mõrvarlik kinnisidee ühe Valküüria Kaini nime kandva plika suhtes pärast seda, kui too tappis Iidsete Sauaga paar Ristile armsat Nägudeta Jumalat. Skarab oli alati arvanud, et Sau on muinasjutt ja Nägudeta Jumalate peale ei viitsinud ta kunagi eriti aega kulutada. Ta nõustus aga Risti vastuvõtmisega, sest kuigi ühe hullu kaasamine oli küllaldane risk, polnud mõnikord peale riski nagunii midagi.

      Risti kõrval istuv kaame tumedajuukseline mees oli musta riietatud. Valküüria Kain, kes kõlas üha rohkem ehtsa ja tõelise hädaohuna, oli Billy-Ray habemenoaga Duskil üle näo tõmmanud ning jätnud talle igaveseks armi. Vampiirid olid tuntud pika viha kandjad. Dusk oli samuti ettearvamatu olevus, sest vampiiri peeti rohkem olendiks kui inimeseks. Aga toore jõu osas oli tal väärtus, mida ei saanud kõrvale heita.

      Duski vastas istus end Londoni Hirmuks nimetav Nõtke Jack. Tema kiitsakas kogu keerdus toolile, üks põlv vastu rinda surutud. Tema ülikond oli vana ja kulunud ning torukübar kõlkus pealael ohtliku nurga all. Kivikõvad sõrmeküüned trummeldasid lauaplaadil aeglast rütmi. Skarab ei osanud arvata, mis koletisega on tegemist, kuid ta teadis, et Jack aeti Inglismaalt välja ning teda jahiti kogu Euroopas. Skarab jumaldas neid, kellel polnud kuhugi pöörduda. Nendesugustele sai ta alati loota.

      Neljandast liikmest selles väikeses seltsis, Kättemaksuklubis, teadsid nad kõige vähem. Billy-Ray teatas Skarabile, et mees oli oma sõnutsi Võrratu Tapja, kes kannatas luukere-detektiivi ja tema partneri käes, kuid rohkem nad salapärasest, surmavast Vaurien Kotermanist ei teadnud.

      Skarab astus laua otsa juurde ja manas esile kogu hirmuäratava autoriteedi, mida oskas.

      „Olete kuulnud asjadest, mida olen toime pannud,” ütles ta. Nad vaatasid teda sõnatult. „Olete kuulnud isikutest, keda olen tapnud. Enamik neist lugudest on tõesed. Olen tapnud ja naernud ja tapnud veel. Nagu kõik teiegi.

      Härrased, meie oleme välja surev tõug. Saja aasta pärast võetakse meiesugused maha enne, kui jõuame midagi ette võtta. Meid topitakse vangi mõtete eest, mida mõtleme, ja tunnete eest, mida tunneme. Oleme viimased neist, kes on tõeliselt suured ja tõeliselt vabad. Ja nad tahavad ka seda meilt ära võtta.

      Sanguin rääkis teile sidemest, mida jagame. Põletavast kirest, mis läidab kõigi meie sisemust. Oleme vabad mehed ja selleks, et olla vaba, peame eitama reegleid ning seadusi, mis meid ei määratle ja meile ei kehti. Peame ründama oma vaenlasi, paiskama nad põrmu ja hõõruma saapa all puruks.”

      „Mina olen siin uudishimu pärast,” kostis Dusk. Ta kõneles rahulikult, ilma pingutuse või emotsioonideta. „Miks ma peaksin sind aitama?”

      „Murdsin sind selle tarbeks vanglast välja,” ütles Billy-Ray. „Oled mulle võlgu, vampiir.”

      „Olin võlgu parun Vengeusele,” lausus Dusk. „Sulle ei võlgne ma midagi. Niisiis küsin uuesti – miks ma peaksin sind aitama? Miks ma peaksin aitama kedagi teist? Ma ei usu, et kõiki siin saaks nagunii usaldada. Sellesama laua taga istub ju ometi keegi, kes päästis Valküüria Kaini elu.”

      Nõtke Jack naeratas. Tema hambad olid kitsad ning teravad – ja neid oli palju. „Ma ei lasknud sul teda nottida, sest ei suuda taluda, kui te mulle valetate. Ja mulle ei meeldinud su boss. Nii et võimalus teie plaanid sassi ajada oli liiga magus. Ütle, kas oled endiselt hell sellest keretäiest, mille sulle andsin?”

      Dusk vastas ta pilgule. „Kui kohtuksime võrdsetel tingimustel, rebiksin su veristeks, värisevateks tükkideks. Näiteks siinsamas.”

      „Pole veel öötundki,” irvitas Jack. „Kindel, et tohid nii vara lõa otsast putku panna?”

      Dusk sööstis üle laua tema poole. Jack naeris ja tõusis talle vastu. Nad prantsatasid põrandale, tõugates Kotermani toolilt. Nad pekslesid ja rullusid ning läksid ikka ja jälle üksteisele kallale, kumedalt kurgus lõrisedes.

      „Lõpetage!” möirgas Skarab ja rüselus katkes. Ta jätkas ruttu, enne kui andis neile võimaluse jätkata. „Võitleme omakeskis? Niimoodi siis ajame asju? Meile on kingitud võimalus maailma alustaladeni raputada ja teie tahate üksteist maha nottida? Las ma ütlen teile – ja ma räägin siinkohal kogemuse põhjal –, maailmas leidub alati neid, kes väärivad tapmist palju rohkem.

      Siin avaneb väljavaade anda vastulöök meie vaenlastele. Me saame saavutada edu seal, kus kõigil teistel on see nurjunud. Oleme neid läbikukkumisi näinud. Oleme näinud, kus teevad vea sellised nagu Mevolent või Serpin – ja me oleme nende eksimustest õppinud.”

      „Ma peaaegu et tapsin eile öösel Valküüria Kaini,” kuulutas Rist.

      Nad kõik jõllitasid teda.

      „Sa mida?” küsis Billy-Ray.

      „Minu käed,” ütles Rist, „tema kõri ümber. Pigistamas. Nägin hirmu ta silmis. Tõelist hirmu. Peaaegu õnnestus.”

      Dusk pöördus tema poole. „Sa tead, kus plikanähvits elab?”

      Rist noogutas. „Praegu enam sinna ei saa. Nägin, kuidas terve hulk maage joonistas linna ümber sümboleid. Neil laiub nüüd seal kaitsering. Me ei pääse sinna nii, et Raidurid ei märkaks. Mulle ei meeldi Raidurid.”

      „Miks sa meile ei öelnud?” urises Billy-Ray. „Oleksime sinna läinud, ta lõhki kiskunud…”

      „Mina tapan Kaini,” ütles Rist näpuga endale osutades. „Mina. Mitte sina, mitte vampiir, mitte idioot.”

      Koterman kortsutas kulmu. „Kes see idioot on?”

      „Ta tappis Sünged Jumalad,” jätkas Rist, „ent nad tõusevad taas.”

      Skarab nägi, kuidas raev Billy-Ray ja Duski sees maad võttis. Ta võiks oma teadmisi maagiakeelest kasutada selleks, et kaitseringist läbi pääseda, aga selle käigus kaotaks ta suurema osa oma meeskonnast enne, kui nad üldse missiooni alustavad. Tal oli vaja, et neis säiliks kättemaksujanu. Ta hakkas olukorra rahustamiseks ruttu rääkima. „Hr Rist, kui soovite Nägudeta Jumalate naasmist, peate seda ise võimaldama. Ja esmalt tuleb meil saada lahti opositsioonist ning meil on just selle tarbeks plaan.”

      Dusk pööras pilgu Ristilt ära. „Sinul on plaan,” venitas ta pilkavalt.

      „Jah, see on minu plaan,” ütles Skarab, „aga see kuulub meile kõigile. Me varastame Hävingumootori.”

      Kolm meest neljast naeratas. Üks näis olevat segaduses.

      „Mis asi on Hävingumootor?” küsis Koterman.

      „Pomm,” vastas Billy-Ray. „Pole mingit suurt plahvatust ega pauku, lihtsalt iga asi selle raadiuses hävib jalamaid. Kõik muutub põrmuks. Nii et meie kenasti varastame selle ja teeme Pelgupaiga maatasa.”

      „Kõik Pelgupaigad üle maailma on alati Iirimaad kadedusega vaadanud,” võttis Skarab jutujärje