Maestra. Л. С. Хилтон

õhjala vägevale jumalale, tänusõnadega.

      PROLOOG

      Rasked mantlisabad ja tapjakontsad vuhisesid ja kõpsusid üle parketi. Sammusime üle koridori topeltuste juurde, mille tagant kostev kõnesumin andis märku, et mehed on juba seal. Tuba oli valgustatud küünaldega; diivanite ja madalate polsterdatud toolide vahel paiknesid lauakesed. Meid ootavad mehed olid riietatud paksust mustast satiinist pidžaamapükstesse ja hommikukuubedesse, mille pisut läikiv kude pakkus kaunist kontrasti nende tärgeldatud särkidele. Aeg-ajalt vilksatas küünlavalguses kuldse sähvatusena mõni raske mansetinööp või peen käekell või välkus ekstravagantse siidtaskuräti vahelt tikitud monogramm. Kui kõik need üksikasjad poleks olnud nii täiuslikud, võinuks see kõik näida tobeda või teatraalsena, kuid ma tundsin end hoopis kui transis; mu pulss lõi aeglaselt ja sügavalt. Üks varrukale kinnitatud paabulinnusulega mees juhtis parasjagu Yvette’i eemale, kui vaatasin üles ja märkasin endale lähenemas üht teist meest, revääril minu õiega sobiv gardeenia.

      „Nii see siis käibki?“

      „Kuni me sööme, jah. Pärast seda võid valida. Bonsoir.1“

      „Bonsoir.“

      Ta oli pikk ja kõhn, ent ta keha näis noorem kui ta nägu, mis oli üpris karm ja kurruline. Hallinevad juuksed olid kõrgelt laubalt tagasi kammitud ning oma suurte ja pisut rippuvate laugudega silmade tõttu meenutas ta mulle mõnd Bütsantsi pühakut. Ta juhatas mu diivani juurde, ootas, kuni ma istet võtsin, ja ulatas mulle siis lihtsa kristallpokaali valge veiniga, mis maitses puhtalt ja mineraalselt. Tema formaalsus oli naljatlev, kuid mulle seesugune tants meeldis. Oli selge, et Julien oskab ootusärevusest lugu pidada. Peaaegu alasti ettekandjad ilmusid taas, kandes nüüd taldrikukesi tillukeste lehttaignaküpsetistega, millele järgnesid mee- ja ingveripastaga maitsestatud pardirinnalõigud ning vaarikate ja maasikatega täidetud küpsisekorvikesed. Toit oli pigem moepärast – ei midagi, mis oleks kõhtu täitnud.

      „Punased marjad annavad naise vitule oivalise maitse,“ märkis mu lauakaaslane.

      „Ma tean.“

      Siit-sealt kostis vaikset vestlust, kuid enamik jälgis teisi ja jõi, haarates pilguga kord teisi külalisi, kord ettekandjate kärmeid liigutusi. Märkasin, et viimastel oli tantsijate füüsis: saledad ja samas lihaselised kehad, säärelihased kitsaste saapasäärte kohal pungitamas. Õhtune lisatöö kordeballeti kõrvalt? Läbi hämara valguse nägin toa teises otsas Yvette’i, kellele söödeti parajasti teravaharulise hõbekahvli otsast mandlitega täidetud viigimarju; ta keha oli siugjalt välja sirutatud, punase siidi vahelt vihjamisi paistmas üks tõmmu reis. Ettekandjad kõndisid nüüd pühaliku moega ringi, küünlakustutajad käes, ja summutasid leeke, vahaküünalde kohal hõljumas suitsupilved – kuni valgus hääbus. Just samal hetkel tundsin oma reiel mehe kätt, mis masseeris ja silitas seda aeglaselt ja ruttamata, ning kohe tajusin oma jalge vahel kerkivat pinget. Tüdrukud asetasid laudadele madalad läikivad kandikud, millele olid valmis pandud kondoomid, kristallpudelikesed monoiõliga ja kommikausikestesse valatud libesti. Osa paarikesi suudlesid, olles ilmselt oma loositud partneritega rahul, teised aga tõusid viisakalt ja sammusid üle põranda, et otsida üles juba varem välja vaadatud saak. Yvette’i kimono lebas ümber ta laiali jalgade ja mehe pea oli tema kohal kummargil. Me pilgud kohtusid, ta naeratas mulle ülevoolavalt ning kukutas siis pea patjade vahele, ekstaatiliselt nagu narkar, kelle teadvus on hajumas.

      I OSA

      VÄLJAS

      1. peatükk

      Kui küsiksite, kuidas see algas, siis võiksin tõele au andes öelda, et esimene kord juhtus see kogemata. Kell oli umbes kuus õhtul – aeg, mil linn taas oma teljel pöörelda vihub – ja ehkki tänavatel keerles järjekordne maikuu lõikav-kusine tuul, oli metroojaam umbne ja niiske, kõikjal vedeles räpaseid sopalehti ja kiirtoidupakendeid ning heitunud ja näost hallide tööltsaabujate vahele olid litsutud maitsetutes vabaajariietes turistid. Pärast järjekordse glamuurse nädala järjekordset glamuurset algust oma superglamuursel töökohal, kus mind kiusati ja üleolekuga koheldi, ootasin ma Green Parki jaama platvormil Piccadilly liini rongi. Vastassuunas liikuv rong lahkus jaamast ning samal hetkel lainetas läbi rahvasumma vaikne kollektiivne oie. Tabloo näitas, et järgmine rong on Holborni jaamas kinni. Tõenäoliselt oli keegi rööbastel. Inimeste nägudelt peegeldus mõte “Tüüpiline, miks peavad nad endale alati tipptunnil otsa peale tegema?”. Teispool platvormi liikusid inimesed väljapääsu poole, nende seas ka sandistavates kontsakingades ja elektrisinises bandaažkleidis tüdruk. Eelmise hooaja Alaïa koopia Zarast, mõtlesin ma. Tõenäoliselt teel Leicester Square’ile koos teiste maakatest luuseritega. Tema juuksed olid harukordsed: suur kosena langev kuhil ploomikarva juuksepikendusi ja nende vahele põimitud mingisugune kuldne pael, mis jaama neoonvalgust tagasi peegeldas.

      Tüdruk hakkas minu suunas innukalt lehvitama.

      „Judyyy! Judy! Oled see sina?“

      Teesklesin, et ei kuule teda.

      „Judy! Vaata siia, ma olen siin!“

      Inimesed hakkasid pilku pöörama. Tüdruk oli kollasele ohutusribale juba ohtlikult lähedale komberdanud.

      „See olen mina! Leanne!“

      „Teie sõbranna lehvitab teile,“ lausus mu kõrval seisev naine abivalmilt.

      „Näeme mindi pärast üleval!“ Sellist aktsenti nagu temal ei kuulnud ma enam kuigi sageli. Ka tema häält ei olnud ma arvanud enam kunagi kuulvat. Oli selge, et ära ta ei kao, ja ka rong ei näidanud mingit ilmumise märki, nii et seadsin oma raske nahkportfelli õlale ja surusin end uuesti rahvamassist läbi. Ta ootas mind platvorme ühendaval trepimademel.

      „Tšauki! Arvasingi, et oled sina!“

      „Tere, Leanne,“ pakkusin ettevaatlikult.

      Ta koperdas veel viimased sammud minuni ja heitis mulle käed ümber, nagu oleksin tema kauakadunud õde.

      „No vaata ennast! Lõpp-professionaalne. Ma ei teadnudki, et sa Londonis elad!“ Ma ei hakanud märkima, et tõenäoliselt oli see nii seepärast, et me ei olnud kümme aastat suhelnud. Facebooki-sõbrad ei olnud just minu stiil ning samuti polnud mul vähimatki soovi, et keegi mulle mu päritolu meenutaks.

      Äkki tundsin end aga mõrrana. „Sa näed suurepärane välja, Leanne. Mulle meeldib su soeng.“

      „Tegelikult ei kutsuta mind enam Leanne’iks. Nüüd ma olen Mercedes.“

      „Mercedes? Kõlab… kenasti. Mina olen enamasti Judith. Kõlab täiskasvanulikumalt.“

      „Nojaa, vaata aga meid, mis? Täitsa suured inimesed.“

      Ma ei usu, et ma tollal teadsin, mida tähendab täiskasvanu olla. Mõtlen, et kas temagi teadis.

      „Kuule, mul on tüöni veel tund aega.“ Tüöni. „Mis sa arvad, kui teeks ühe kiire dringi? Räägiks, mis vahepeal toimunud on?“

      Oleksin võinud öelda, et mul pole aega, et kiirustan kusagile, ja võtta tema numbri, otsekui kavatseksin talle tõepoolest helistada. Aga kuhu oli mul vaja minna? Lisaks oli tema hääl oma tuttavlikkuses kummaliselt meeldiv ja selles oli midagi, mis tekitas minus ühtaegu üksildustunnet ja mõjus samal ajal rahustavalt. Mul ei olnud küll rohkem kui vaid kaks kahekümnenaelast ja palgapäevani oli jäänud kolm päeva. Siiski võis asi vahepeal kuidagi laheneda.

      „Muidugi,“ laususin. „Las ma teen sulle joogi välja. Lähme Ritzi.“

      Kaks šampanjakokteili Rivoli baaris, 38 naela. Transpordikaardi peal oli mul kaksteist naela ja taskusse jäi kaks. Tähendab, nädala lõpuni pidin lihtsalt vähese söögiga läbi ajama. Vahest oli minust tobe niimoodi eputada, aga mõnikord tuleb maailma suhtes üles näidata teatud kangekaelsust. Leanne – Mercedes – urgitses oma fuksiakarva püsilakitud küünepikenduse abil entusiastlikult välja klaasis hulpinud kokteilikirsi ning võttis reipa ja hääleka sõõmu.

      „See on lõpptore, aitäh. Ehkki ma eelistan nüüd ise Roedereri.“

      No selle olin ma oma uhkeldamisega küll ära teeninud.

      „Ma töötan siinkandis,“ tegin ise algust. „Kunsti alal. Ühes oksjonimajas. Tegelen Euroopa vanade meistritega.“ Tegelikult ei tegelenud, kuid samas ei muretsenud ma kuigivõrd, et Leanne

1

„Tere õhtust.“ (pr k)