Itaalia pulm. Nicky Pellegrino

üksi, jõi oma kohvi, vaatas välja üle väikese aialapi, kus ta isa kasvatas köögivilju, ning kuulas, kuidas ema ajalehe lehti keeras.

      Taamalt kostis nagu alati Londoni liiklusmüra, kuid Pieta ei pannud seda õieti tähelegi. Ta oli sündinud selles kõrges majas Clerkenwelli kõrvaltänaval ja elanud seal terve elu. Kui ta istus siin oma lemmikpaigas, silmad poolsuletud ja hommikupäike näole paistmas, kuulis ta ainult neid helisid, mida kuulda tahtis – lindude laulu vastas asuva kirikaia puudelt, laste kilkeid väikeselt mänguplatsilt. See kõrge müüriga ümbritsetud aed, mille iga jalatäis maad oli üles haritud ja kasutoov, oli kõige turvalisem koht, mida ta teadis. Kuid ta ei saanud siia jääda kogu hommikuks. Veel üks tass kohvi, veel viimane sigaret, ja siis on aeg minna. Ta tundis tavapärast hirmu, kui mõtles eelseisvale päevale.

      „Mis sul viga on? Sa näid täna hommikul veidi kahvatu, Pieta.”

      Ta avas silmad. See oli muidugi Addolorata, kes kummardus, võttis ta käest sigareti ja imes seda ahnelt.

      „Mul pole midagi viga.” Pieta nihkus kõrvale ja õde surus end tema juurde istuma. „Ma lihtsalt mõtlesin millestki, ja ongi kõik.”

      „See tähendab, muretsesid millegi pärast.”

      Addolorata valas Pieta kohvitassi enda omast uuesti täis ja tõmbas kahjutundega sigaretist viimase mahvi, enne kui selle õele tagasi andis.

      Kaks neidu ei näinud üldse välja nagu õed. Addolorata oli isasse, üleni vormikas ja ohjeldamatute krässus juustega, tal olid ümarad põsed ja väikesed pruunid silmad. Pietal olid heledamad silmad ja tumedamad juuksed, mis olid lõigatud maitsekaks poisipeaks, raske tukk kulme riivamas. Ka temperamendi poolest olid nad täpselt sama erinevad, aga kuigi nad olid terve elu teineteisega kakelnud, olid nad ometi alati jäänud parimateks sõpradeks.

      „Kas sa töötad täna?” Pieta viskas lõpuni põlenud sigareti betoonteerajale ja kustutas selle sussitalla all.

      „Mhmh, ja mul on vaja küllalt vara kohal olla. Tahan proovida midagi uut. Mul on mõttes orecchiette-pasta, mida serveerin brokoli, kanapuljongis hautatud porrulaugu ja lahja peekoniga, võibolla lisan isegi tšillit ja pigistan veidi sidrunimahla peale.” Addolorata hääl kõlas peaaegu unistavalt, kui ta rooga kirjeldas. „Sa võiksid tulla lõunaks restorani, ma valmistan seda sulle.”

      „Võibolla, ma vaatan, kas mul on aega.”

      „Tule lihtsalt pooleks tunniks. Ta ei saa nõuda, et sa kogu aeg tööd teed. Isegi tema peab aru saama, et sul on vaja süüa.”

      „Meil käivad terve päev pruudid nõu küsimas ja kleidiproovis. Ma pean kohal olema.”

      Addolorata pööritas silmi. „Ausalt, ma ei mõista, miks sa seda teed. Ta varastab su ideesid, eeldab sinult päev läbi kohal olemist ja sunnib sind kogu töö ära tegema.”

      „Ma tean, ma tean. Aga ta on Nikolas Rose, nii et ta võib teha kõike, mis talle meeldib.”

      „Tule tema juurest ära, Pieta! Hakka omal käel tööle. Sa tead ju, et saad hakkama.”

      „Ei, veel mitte.” Pieta raputas pead. „Praegu pole õige aeg. Ma ei ole veel valmis.”

      „Kui sa raha pärast muretsed, siis papa on valmis sind aitama.”

      „Ma tean. Ta tuletab mulle seda vähemalt kord nädalas meelde. Lihtsalt jätame selle teema, eks?” Pieta viskas õele veel ühe sigareti, mille too taskusse torkas.

      Justkui märguande peale kuulis Pieta köögist pannikolinat ja tundis praetud sibula lõhna. Ning siis ilmus isa, käärid näpus, maitserohelise otsingule, komistades peaaegu otsa oma tütardele, kui ta tagauksest välja sööstis.

      „Tüdrukud, miks te peate siin väljas istuma nagu talunaised, ah? Mille jaoks ma teie arvates need köögitoolid ostsin? Minge ja istuge nende peal nagu normaalsed tsiviliseeritud inimesed. Ja Pieta,” kõrgendas ta häält, „söö natuke hommikueinet! Sa pead rohkem sööma.”

      „Vabandust, papa, aga mul pole aega. Ma pean tööle minema.”

      „No sel juhul tule täna õhtul mõistlikul ajal koju. Ma teen õhtuks ühe ilusa lasanje ja tahan, et terve pere oleks laua ümber seda minuga koos söömas.” Ta vaatas Pietale õnnelikult otsa ja vehkis õhus kimbu värskelt lõigatud maitsetaimedega.

      Pieta suudles teda kähku põsele. Kui ta köögi kaudu majja tagasi kiirustas ja trepist üles jooksis, et esimesena duši alla jõuda, kuulis ta ema kurtmas: „Alati on siin majas söögitegemise hais, Beppi, isegi hommikul esimese asjana.”

      See polnud esimene kord, kui Pieta imestas, miks ta isa oli üldse palju aastaid tagasi Itaaliast lahkunud. Miks pidi nii elav ja rõõmsameelne mees armuma sellisesse igavasse naisesse nagu ta ema? Aga mis pani üldse mõnda meest mõnesse naisesse armuma? Pieta oli peaaegu kolmkümmend aastat vana ega teadnud seda ikka veel.

      2

      „Jutustage mulle, mis stiilis teie pulmapidu toimub.”

      See oli esimene küsimus, mille Pieta tulevasele pruudile esitas. Tolle vastus andis talle esmase ideevälgatuse selle kohta, millise kleidi ta kavandab.

      Tänane pruut oli heledapäine ja veatu nahaga, kuid tal oli liiga ilmetu lõug, et olla tõeline iludus, ja väga hõredad juuksed. Ta kügeles kroonlühtritoa valge diivani serval ning silmitses seinu ääristavaid vandliga kaetud mannekeene ja aksessuaare täis riiuleid. Pieta võttis istet tema vastas kõrge seljatoega toolil, valge paberiga joonistusplokk põlvedel ja pliiats peos.

      „Oh, ma arvasin …” Noor pruut näis segaduses olevat. „Kas te nüüd alustategi? Ma lihtsalt mõtlesin, et me ootame, kuni Nikolas Rose saabub. Mul pole midagi ootamise vastu.”

      Pieta muigas. „Vabandust, ma arvasin, et teile selgitati asjade käiku. Mina viin läbi esimese nõustamise ja teen algsed visandid. Seejärel võtab Nikolas kavandi ja viimistleb seda. Nõnda valmivad kõik Nikolas Rose’i kleidid. Niisiis … teie pulmade stiil?”

      Pruut võttis klaasist lonksu külma šampanjat, mida Pieta oli talle valanud. „Kuna mu peigmehe perekond on katoliiklased, tuleb suurejooneline laulatus väga uhkes kirikus ning hiljem pulmapidu muusika ja tantsuga. Kõik on väga traditsiooniline. Aga asi on selles, et …” Ta rüüpas veel veidi šampanjat. „Ma tahan oma pulmapäeval olla glamuurne, nagu oleksin Oscari auhindade gala punasel vaibal. Sellepärast olengi siin Nikolas Rose’i juures, kuna kõik ütlesid mulle, et ta teeb kõige peenemaid kleite.”

      Pieta pliiats liikus juba mööda valget paberit. „Järelikult soovite midagi klassikalist, kuid siiski üsna seksikat,” arutles ta. „Mitte liiga suurt dekolteed või õlgade paljastamist, aga ometi kehale liibuvat, eks ole? Teil on nii kaunis figuur, et oleks kahju sellega mitte uhkustada.”

      Pruut näis närviline: „Võtsin kaasa mõned fotod, mis ma ajakirjadest välja lõikasin, aga ma polnud kindel, kas härra Rose …” Ta sukeldus oma mahukasse käekotti ja tõi sealt esile kaustatäie klantspilte.

      Pieta torkas kausta oma joonistusploki alla. „Väga hea,” ütles ta, pliiats ikka veel visandeid kritseldamas. „Nikolas heidab hea meelega neile pilgu peale. Nüüd järgmine küsimus: riietuse värv? Kas olete mõelnud, mida te tahaksite pruutneitside seljas näha? Ja lilled? Milliseid lilli te pruudikimbuks soovite?”

      „Ma … ma pole kindel. Neid asju, mille peale peab mõtlema, on nii palju, eks ole?”

      „Pole viga. Me võime teid aidata ideedega kõikide nende asjade puhul, kui vajate. Seega on minu järgmine samm võtta teie mõõdud ja teha teist paar kiiret fotot. Seejärel, niipea kui olen Nikolasega nõu pidanud, määrame teile järgmise kokkusaamise.”

      Ta oli just jõudnud mõõdulindi ümber pruudi piha seada, kui kuulis meest tulemas. Ilmselt mõtles Nikolas, et Pieta on üksi. „Pieta, Pieta, Pieta!” karjus ta pahuralt, „Pieta, kas oled näinud mu …”

      Taibates, et Pieta on toas koos kliendiga, muutis Nikolas näoilmet. Ta kandis kitsaid peenetriibulisi pükse, musta särki ja pikka musta pintsakut, mille