Kolm minutit. Anders Roslund

õigemini laiba vormiriideid. Ta kohkus tagasi.

      „Kapten? Tavalisest kaitseväest?”

      „Juhtub see, mis juhtuma peab.”

      „Me ei ole ligilähedaltki milleski sellises kokku leppinud!”

      El Mestizol olid kokkulepped enamatega, kui Hoffmann suutis üldse välja selgitada – ta oli kaks ja pool aastat mehega võimalikult lähestikku töötanud, aga ikka ilmus välja üha uusi asjamehi. Tolliametnikud, kes muutsid tollideklaratsioone, prokurörid, kes jätsid süüdistused esitamata, kohtunikud, kes fabritseerisid põhjendusi, teenistujad, kes andsid välja relvalitsentse, politseinikud, kes pigistasid üsna tihti silma kinni. Selliseid jagus küllaga, kui tegemist oli dokumentidega. Ja siis leidus veel teistsuguseidki. Vähemalt seitsmes Colombia kolmekümne kahest departemangust. Nii paljudega oli Hoffmann senini kohtunud. Kõrged politseiametnikud, kes lahendasid suure raha eest paberitest keerukamaid küsimusi: laipu. Seda El Cavot, kelle jurisdiktsiooni alla kuulus Caquetá-nimeline departemang, oli ta varem näinud vaid korra, tookord oli Johnny ise ühe neist, kes maad rentis, kasvatas, müüs ja natuke liiga sageli maksta unustas, maha lasknud.

      „Me räägime poisust.”

      El Mestizo viipas Piet Hoffmanni poole.

      „Ta on Rootsist. Kellegi Colombias kogemata maha laskmine võib tal paberid ära määrida. Nii et ma eeldan, et lahendad selle siin kohapeal.”

      Hoffmann ei raputanud pead, kuigi tahtis.

      Poisu? Ma olen kolmekümne kaheksa aastane. Mitte oluliselt noorem kui sa ise.

      Aga ta sai aru, mida El Mestizo üritas. Pisendada. Äratada kaastunnet.

      „Sellepärast saadki mult praegu üheksa miljonit peesot. Lisaks oma igakuisele kompensatsioonile.”

      „Üheksa miljonit?”

      „Jah.”

      „Kuule, mees, meid on kaheksa. Sa mõtled, et jagame üheksa milli omavahel ära?”

      Pikk kõrend, kes põrnitses nii mahalastu pead kui nelja kinniseotud maaslamajat, rääkis imelikku dialekti, mida Hoffmann ei olnud kunagi varem kuulnud. Kuigi hispaania keel oli talle peaaegu sama tuttavaks saanud kui rootsi või poola, ei suutnud ta hästi jälgida, käändus sõnad ja laused muutusid täiesti omaette keeleks.

      „Kuidas see välja peaks nägema, Sánchez? Nii ei jää ju midagi järele.”

      „See näeb välja nii, et ma maksan sulle iga kuu päris head palka. Tavaliselt nii, et sa ei pea sittagi tegema.”

      „Kui mina, meie, siin koristustööd peame tegema, läheb see maksma üheksa miljonit. Korda kaheksa.”

      „Nüüd sa küll, kurat võtaks…”

      „Vaata mulle otsa, Sánchez. Kui sa lased maha kaitseväelase, siis läheb see maksma just nii palju. Ma räägin dollarites. Kolm tuhat viissada dollarit. See teeb kakskümmend kaheksa tuhat. Saad aru?”

      El Mestizo andis harva rahaläbirääkimistes järele, või üldse läbirääkimistes. Aga praegu andis. Ta läks veoauto kabiini juurde, kobas kindalaekas ja tuli tagasi, käes pruun ümbrik. El Cavo sirutas nõtke käe välja ja võttis selle vastu. Nad mõlemad teadsid, mis edasi peaks saama. Libapilt kellestki, keda ei ole seal kunagi olnudki. Teade raadiosaatjasse, sündmuskohalt nähti ära jooksmas üht mustanahalist meest.

      Aga seekord ei lõppenud lugu nii.

      El Mestizo andis ümbriku üle, noogutas kokkuleppe kinnituseks ja läks laiba juurde. Elutul rippus kaelas automaatrelv. Ta võttis relva, noogutas taas kord El Cavole ja läks nelja kinniseotud ja vormiriietes maaslamaja juurde – nende puhul võis tõesõnu rääkida poistest –, ja pani relva automaattule asendisse.

      Ja tulistas neid ükshaaval selga, südame suunas.

      „Kui sulle juba nii palju makstakse, võid sama hästi nende eest ka hoolt kanda. Ja oma palgatõusu välja teenida.”

      El Mestizo noogutas kolmandat korda politseiülemale, kes hoidis vaikides pruuni ümbrikku.

      „Kakskümmend kaheksa tuhat dollarit. Jagatud viiele laibale. See teeb keskmiselt viis tuhat kuussada. Kurat, päris korralikult. Eks ole, politseiülem?”

_______

      Piet Hoffmann sirutas käe avatud aknaruudust välja ja kohendas küljepeeglit. El Cavo oma meestega muutus järjest väiksemaks, kuigi mitte nii kiirelt, kui ta lootis. Mõlemad veoautod sõitsid pea talumatult ettevaatlikult, veel kakskümmend kilomeetrit teed, mis juba algusest peale oli läbimatu ja muutus vaikselt hullemakski, lisades veel nelikümmend viis minutit sõiduaega.

      See va küljepeegel, see ei olnud ikka päris paigas, peaks pöörama veel veidike vasakule. Nii. Võib-olla tibakene veel allapoole. Ideaalne. Ja ta nägi, mida oli oodanud: kuidas El Cavo väike seltskond oli juba kaevama hakanud. Mitte liiga sügavale, et metskoerad ikka lõhna üles võtaksid. Ta oli näinud nende jälgi, kui masinaid kraavi ajas, nad olid mänginud seal lähedal, peitu pugenud ja kannatlikult oodanud. Tavaliselt kaevasid nad kiirelt nagu hundidki koostööd tehes kümne, kõige rohkem viieteist minutiga poolemeetrise haua põhja välja. Ja rebisid siis kehad lõhki, hoolitsesid samuti kiirelt, et need saaks tükkideks võetud, olles teadlikud piiratud ajast, sõid palavikuliselt, lõhna levides tuli ju konkurente juurde. Kondorid ja kollaste peadega kotkad tiirlesid platsi kohal, rünnates koeri, kes andsid alla ja minema lääpasid. Suured linnud jätkasid söömist, aga veidi rahulikumalt, neid ei segata enne õhtuhämarust, kui prillkarud üle võtsid ja puhastustöö tegid, purustades esimesed luud, et luuüdi kätte saada. Kuni jaaguarid platsi puhtaks lõid ja igaüks oma reieluuga minekut tegi. Ainult pealuud, luupinnani puhtaks ihutud, augu põhjas – hiljemalt varahommikuks on viis inimest kadunud.

      Vestlus Zofiaga muutus järjest raskemaks, põrgulikumaks.

      Kõigepealt pidi naine aru saama, et ta abikaasa oli tapnud veel ühe inimese. Sest ta oli arvestanud, et ei jäänud muud valikut. Ja pärast seda pidi ta aru saama, et neli noort poissi maeti maha, et nende kehad jälle välja kaevataks. Sest ka El Mestizo oli arvestanud, et tal ei jäänud muud valikut, ning käitunud nii nagu alati, kui ta tundis end nurka aetuna või tahtis oma võimu kehtestada. Ja pärast seda pidi ta aru saama, et keegi, keda ta ei olnud kunagi kohanud ja kelle nimi oli El Cavo, oli koos oma kolleegidega ühe laiba teise järel ära koristanud, igaühe kolme tuhande viiesaja dollari eest.

      Hierarhia. Raha. Ja see lihtsalt… kestis.

      Nagu ikka, kui süsteem, mille sees elad, muutub süsteemiks, mis elab sinu sees. Kui sünnid sellesse, kasvad selles, oled sellest ümbritsetud. Kuni võtad selle vaikselt omaks. Ja sinu hingetõmbed ei tähenda enam sinu enda edasielamist, vaid teiste surma.

      „Zofia?”

      Mobiiltelefon käes. Paar korda kutsus, enne kui ta vastas.

      „Tere. Jälle. Enne katkes ära?”

      „Ma… Džungel ju.”

      „Ma tean.”

      „Täna õhtul, Zofia.”

      „Kui sa… Ma ootan sind, siin.”

      „Ma armastan sind.”

      Kõne katkes jälle. Seekord tema enda nimetissõrme pärast, mis vajutas kõneklahvile. Sellest oli ju piisanud. Naine teadis, mida see tähendas. Et ta paneb Rasmuse ja Hugo varem magama, et nad istuvad köögis vastakuti ja räägivad, kuni kõik on räägitud, ja pärast kõrvuti diivanil käest kinni hoides ja sõnakestki kostmata.

      Džungel muutus tihedamaks, raskem oli oksade ja lehtede ja liaanide aknaruute piitsutades edasi liikuda. Teede võrgustik, mille gerilja oli paika pannud ja sisse raiunud, marsruudid, mis viisid ühest kohtumispaigast ja laagrist mõnda teise, mida keegi teine ei suutnud üles leida, väike omaette maailm suurema sees. Ja helid selles. Sadade tuhandete pilvedena ringi lendavate putukate kummastav sumin, haigrute ja tuukanite ja aarade vastastikku võimenduv kädin, pea igal pool puudeladvus istuvate ahvide teravad ähvardavad hoiatushüüud –