Ruubeni liblikad: Kirsipiia. Kiiri Saar

Arvatavasti tabas ta mu kortsus kulmust ja viltu veetud suujoonest ära, et oli oma mõtlematu pärimisega mu tundeid riivanud ja parandas end sujuvalt veel enne, kui ma üldse midagi nördinult kähvata oleks jõudnud:

      „Anna andeks, ma mõtlesin tegelikult – palju sa kaaluda tahaks?”

      See küsimus tundus mulle juba märksa meelepärasem.

      „Viiskümmend kilo,” pakkusin lootusrikkalt. See number tundus mulle kaunis ja kättesaamatu nagu helesinine unelm.

      Ruuben piidles mind korraks kaaluvalt ja mulle tundus millegipärast, nagu oleks ta mu sealsamas mingi nähtamatu mõõdulindiga üle mõõtnud. „Vähevõitu. Sa oled ilmselt…” ta takseeris mind veel hetke, „meeter kuuskümmend kaheksa pikk?”

      Vahtisin teda hetke rabatult, aga rahunesin seejärel otsekohe – kõigi oletuste kohaselt oli ta mu pikkust lihtsalt mõne kahjurõõmsa klassiõe käest kuulnud.

      Noogutasin allaandvalt.

      „Kuuskümmend kilo?”

      Raputasin jonnakalt pead. „Viiskümmend viis, mitte rohkem.”

      „Selge,” sõnas Ruuben endamisi, nagu oleks me milleski äsja kokkuleppele jõudnud.

      Vahtisin talle uskumatult otsa ja mõtlesin, kas me mõlemad oleme segi läinud, et siin mingis nõmedas tanklas minu kaalunumbrite pärast kaupleme, otsekui oleksime turul liha ostmas.

      Lõpuks sain need neetud asjandused jalast ja kompensatsiooniks mulle osaks saanud traumeerimise eest viis Ruuben mu oma autoga koju. Vähemalt nii ta välja käis.

      Muidugi ei osanud ma keeldumiseks leida ainsatki põhjust.

      TEINE

      Rohkem ma sõitma ei läinud. Jooksma samuti mitte. Mul sai kõigest korraga villand ja pärast kooli ostsin endale kilekotitäie šokolaadi ja mugisin seda raevukalt terve kodutee vältel ja pool õhtut takkaotsa. Ma oleks pidanud teadma, et säärased utoopilised ettevõtmised nagu spordi harrastamine on minusuguste mõttetute olendite jaoks täiesti välistatud. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, nagu öeldakse, seetõttu pöördusin igasuguste süümepiinadeta suurima rahuga oma magusasõltuvuse juurde tagasi.

      Ent kogu sellest arutust söömisest hoolimata hakkas minuga toimuma midagi kummalist. Mu teksad, mis olid siiani lausa piinavalt mu vöökohta nöörinud, hakkasid pikkamisi kuidagi avaramaks muutuma. Ma ei teinud sellest muutusest esiotsa väljagi, ajades kõik lihtsalt möllavate hormoonide süüks. Aga kui ma ühel õhtul mingi veidra tuju ajel proovisin selga oma lemmikjopet, mida ma ainult kaks kuud kanda olin saanud, enne kui see mulle lootusetult kitsaks jäi, ja mul selle lukk rõõmsa sirinaga kinni vedada õnnestus, hakkasin vaikselt hämmeldust tundma. Astusin niisama prooviks kaalule ja kui see näitas kuuskümmend kolm kilo, polnud mu imestusel otsa ega äärt. Ilmselt oli kaal katki läinud.

      Muidugi mõista jätkasin õgimisega, kühveldades peamiselt vihast endale toitu sisse – friikartuleid, ahjukana, kohupiimapirukaid, šokolaadilaaste, riisisalatit, õunamoosi, kartulisalatit, külmi pitsalõike, eilseid pannkooke, hakklihakastet ja kõike muud, mis vaid silma alla jäi.

      Mu ebatavaliselt suur söögiisu ei jäänud lõpuks ka mu mõnevõrra murelikuks muutunud emal tähele panemata.

      „Kirsipiia, on sinuga ikka kõik korras?” uuris ta ühel pärastlõunal kulmu kortsutades, kui ma raevukalt küpsisekarbi sisu rüüstasin. „Ega sa ometi haige ei ole? Peaks ehk laskma sul igaks juhuks vereproovi teha.”

      Ma tundsin end tervemana kui kunagi varem. Samuti ei näidanud vastu minu tahtmist teha lastud analüüsid mitte midagi ebatavalist. Nii ei leidnud ma vähimatki põhjust, miks mitte rõõmsalt edasi süüa.

      Nädala pärast näitas kaal viiskümmend üheksa kilo. Ükski riideese ei tundunud mu garderoobis enam paras, kõik rippusid mu ümber nagu kotid ja ma pidin emal paluma lasteriiete osakonnast endale mõni sobivam hilp muretseda.

      Ja ülejärgmisel nädalal kaalusin ma täpselt viiskümmend viis kilo. Üritasin veelgi meeleheitlikumalt süüa, aga rohkem kaal ei langenud, vaid jäi vankumatult viiekümne viiele pidama.

      Ma olin õnne tipul.

      Muidugi ei jäänud minuga nõnda ebatavaliselt kiirelt toimunud muutus ka mu klassiõdedel märkamata.

      „Räägi välja, mis imedieeti sa pead?” ujus uudishimulik Signe ühel vahetunnil mu külje alla nagu parim sõbratar.

      Kinkisin mind piidlevatele tinahallidele silmadele põgusa mürgipilgu. „Šokolaadidieeti,” tunnistasin vihikukaanele hajameelseid kriipsukesi vedades täiesti ausalt.

      Signe pööritas oma vasikasilmi ja naeris totakalt. „Noh, ära ütle, kui ei taha, igatahes näed sa täitsa okei välja.”

      Ruuben minust see nädal eriti välja ei teinud, ainult korra, kui me koridori peal pooljuhuslikult kokku põrkasime, vaatas ta mind, nagu oleksin mõni filmistaar ja pilgutas tähendusrikkalt silma:

      „Rahul? Viiskümmend viis, nagu kokku leppisime?”

      Ma olekski teda vist, suu ammuli, jõllitama jäänud, aga enne tõi Eliis mu mõistusele ja sikutas otsustavalt bioloogiaklassi.

      „Tule täna õhtul minu poole,” tegi ta sealsamas ukselävel mulle ootamatu ettepaneku.

      Tammusin jalalt jalale ja pidasin endamisi mõttes aru, miks ta mu bioloogiasse vedas, kui meil pidi minu teada hoopis laulmine tulema.

      Silmitsesin Eliisi hetke arupidavalt ja kaalusin plaani. Mu õhtu oli muidugi kohutavalt hõivatud – kõigepealt mõtlesin aega veeta viini saiakestega, siis kohupiimapirukatega, seejärel ootas mind ees mitu tahvlit tumedat kirsišokolaadi ja tervelt kaks kilo karamellijäätist. Hetkeks tundus mulle lausa ülimalt kahtlane, kas ühe pooleldi kibestunud klassiõe ärakuulamine sinna üldse kuidagimoodi ära võiks mahtuda. Tegelikult kahtlesin selles üsna kõvasti.

      „Palun, see on ülitähtis,” jätkas Eliis mu veenmist, vaadates mind oma ilusate silmade tungiva pilguga.

      Kes küll suudaks sellisele pilgule vastu seista? Ükski poiss arvatavasti mitte. Aga kuna ma juhtumisi polnud poiss, lasin tal pisut kauem higistada. Peamiselt muidugi lõbu pärast. Lõpuks andsin ta tungivale soovile loomulikult järele, selgrootu kuju, nagu ma kord juba olin. Tühja kah, loodetavasti jätab ta mulle vähemasti poole karamellijäätisest, lohutasin end mõttes.

      Olin Eliisi pool paar korda varemgi käinud ja teadsin seda võrdlemisi tavalist punakaspruuni Nõmme eramaja üsna hästi. Vedasin end vastu tahtmist kohale, jäätisekott näpus kõlkumas, ja võitlesin mõnda aega värava taga šoti terjeriga, kes mu peale vihaselt klähvis. Õigupoolest oleks ma ju pidanud sellega harjunud olema, et mind ei sallitud. Põrnitsesin mõnda aega läbi aialippide musta sagris karvakera, mille seest sähvisid mu poole valged teravad hambad, ja tundsin kimbatust. Tõenäoliselt oleksingi lõpuks ümber pööranud ja koju tagasi lonkinud, kui Eliis viimaks ise poleks välja tulnud ja oma nõmeda peni eemale peletanud.

      Eliis vedas mu peaaegu sõnagi lausumata ülakorrusele oma tuppa ja jäi mulle pika pilguga otsa vaatama. Vahtisin tõrksalt vastu, jäätisepakid mu põlvedel vaikselt sulamismärke ilmutamas. Õigupoolest tegi see mu märksa murelikumaks kui sügav murekorts mu klassiõe täiuslike kulmude vahel, mille põhjuste üle ma just ülemäära juurelda ei tahtnud.

      „Sa oled suures jamas,” ütles Eliis mulle lõpuks tõsiselt.

      Ma teadsin isegi suurepäraselt, kui suures jamas ma olin. Kui ta veel kaua jokutada kavatseb, tuleb meil kaks kilo jäätist lõpuks põrandalt ära lakkuda.

      „Ma tõepoolest lootsin, et sa võtad mind kuulda.” Ta ohkas raskelt, napsas kilekoti mu näppude vahelt ära ja läks kööki. Mõne aja pärast tuli ta jäätisekaussidega tagasi ja poetas ühe neist mulle sülle.

      Vaatasin kohevat valget kuhja, mille üle joonistus isuäratav helepruun karamellitriip ja mu süljenäärmed teatasid sedamaid stardivalmidusest. Heitsin Eliisile tänuliku pilgu, et ta mu jäätise päästnud oli. Võis vist edasi elada.

      „Mida