Külgetõmme. Francine Dickson

Isegi mitte kindlustuses.”

      “Milles siis? Räägi ometi!”

      “Probleem on sinus, Linda.”

      Linda jäi talle juhmilt otsa vaatama, unustades koguni suu sulgeda.

      “Minus? Räägi lähemalt.”

      “Rogers ei taha sind filmi.”

      “Mis?! Aga sa ise…”

      Cliff tõstis käe.

      “Jah, ma ise. Kaks nädalat tagasi tuli just nimelt Rogers selle ettepanekuga minu juurde. Tingimused, nagu sa mäletad, polnud just kõige luksuslikumad, kuid siiski täiesti vastuvõetavad. Meie sinuga leppisime kokku, et ma püüan saavutada paremaid tingimusi ja kui midagi välja ei tule, siis me nõustume nendega, mis on, eks ole?”

      “Jah,” kinnitas Linda, tundes, kuidas sõrmeotstes hakkab torkima.

      “Täna ta aga teatas, et mõtles ümber, et vajab teist tüpaaži, finantse kärbitakse ja üldse oleks sul parem oodata kasulikumat varianti ja… Ühesõnaga, sa mõistad…”

      Linda noogutas vaikides, kartes, et kui ta hakkab rääkima, reedab ta hääl paanikat, mis sisemuses tasapisi pead tõstis.

      “Kuid see pole veel kõik,” jätkas Cliff halastamatult, puurides pilguga endiselt kamina marmorplaati. “Pärast jutuajamist temaga põrkasin koridoris kokku Dick Spenceriga, tegevprodutsendiga. Dick teatas saladuskatte all, et boss kinnitas rolli Bonny Clarki…”

      “Bonny Clarki?”

      “Sa peaksid teda teadma. Tüdruk on kahekümne kuue aastane, tulnud New Yorgist, mängis mingis viletsas, allakäinud teatris. Dick ütles, et ei tea, millega ta Rogersi ära võlus, kuid ta kinnitati praktiliselt ilma proovideta.”

      “Ma tean, millega ta tema ära võlus,” heitis Linda õelalt. “Sellega, et hööritas ta ees tagumikku ja peksis keelt.”

      “Kardan, et sul on pisut vananenud ettekujutus sellest, millega võluvad tänapäeva starletid,” muigas Cliff kuivalt.

      “Olgu peale, tont temaga, selle Bonny Clarkiga! Ja Rogersiga samuti…” Linda hingas sügavalt sisse ja püüdis end kokku võtta. “Ega tema ole ainuke. Kahju muidugi, kuid tuleb pöörduda Minnie Stone’i poole.”

      Cliff ei öelnud midagi ja see ei meeldinud Lindale enam sugugi.

      “Ainult ära nüüd ütle, et Minnie andis samuti tagasikäigu,” naeratas ta südamevärinal.

      “Ei, Minnie on tubli, tema peale võib loota, ainult et ta ei otsusta enam midagi, nüüd juhib seal kõike mingi noormees Minnesotast.”

      “Oh heldeke!” suutis Linda vaid pomiseda. “Ja mida me siis nüüd peame tegema?”

      Cliff sirutas käe kohvri järele ja tõi sealt päevavalgele kaks õhukest mappi.

      “Loe läbi ja anna reedeks vastus. Kui tingimused sind rahuldavad, püüan rääkida produtsendiga. Midagi ei luba, kuid…”

      Segadus ja paanika, mis Lindat vestluse algul valdasid, loovutasid äkki koha vihale.

      “Mida paganat, Cliff? Püüan rääkida… Mina pole muidugi Gwyneth Paltrow ega Melanie Griffith, aga mul on siiski seljataga kakskümmend kolm filmi. Ma olen töötanud parimate režissööridega. Olen kaasa teinud melodraamades, komöödiates, põnevikes ja isegi ühes õudukas. Kas see ei tähenda midagi? Mida sa mulle sokutad?”

      “Ma… ee-ee… Linda, kuula…”

      “Ma ei kavatse midagi kuulata! Sina oled minu agent. Ma vajan tööd. Leia see mulle! See on sinu töö! Ainult ära paku mulle mingeid massistseene! Said aru?”

      Cliff tõusis. Võttis kohvri. Kohendas lipsu. Hingas sügavalt välja.

      “Ma sain kõigest aru. Helistan sulle reedel. Ainult pea meeles, et sa võid leida endale küll teise agendi, kuid vaevalt leiad sa teise Hollywoodi. Ja sa tead sama hästi kui mina, millised seadused siin toimivad: kes sadulas ei püsi, see tallatakse jalge alla. Neid, kes soovivad võiduajamistel osaleda, on alati külluses. Ära unusta, et sa oled juba kolmekümne kuue aastane.” Ta pöördus ringi ja suundus ukse poole.

      Linda vaatas talle järele, veidi jahmunud sellisest vastulöögist ja ikka veel oodates, et nüüd kohe pöörab mees ümber, pilgutab talle silma ja muutub taas endiseks – armsaks, heaks ja osavõtlikuks Cliffiks. Ja alles siis, kui uks mehe järel käratult sulgus, hoovist aga kostis automootori müra, laskus Linda jõuetult diivanile ja kattis näo kätega.

      Kas tõesti see ongi kõik?

      Kelda oli lahkunud. Tubades ringi tammudes pöördus Linda tagasi magamistuppa, pani selga siidist pükskostüümi, mida polnud juba vähemalt pool aastat kandnud, ja end peegli ees keerutades jõudis järeldusele, et asi pole sugugi nii halb. On vaja end lihtsalt korralikult käsile võtta. Peab hakkama taas tegelema joogaga, käima basseinis ja vahest ehk tuleb seegi kasuks, kui võtta puusadelt paar naela vähemaks.

      Alandada end Rogersi ja temasuguste ees? No seda juba ei ole! Parem pidada pausi ja oodata, millal tehakse mõni väärikas pakkumine. Lõppude lõpuks on tal mõningaid sääste ja kui Harry maja maha müüb, täieneb temagi pangaarve päris viisaka summa võrra. Ausalt öeldes ei olnud Kõrgustik talle kunagi eriti meeldinud. Võib ju osta ka mõne tagasihoidlikuma majakese, näiteks kuskil Chatsworthi kandis.

      Ei, midagi pole veel läbi.

      Parandanud nende mõtisklustega oma meeleolu, helistas Linda Harry mobiiltelefonile ja leppis temaga kokku, et nad kohtuvad lantši ajal baaris Makedoonia.

      Enne kodust väljumist heitis ta pilgu kööki. Kelda oli jõudnud hommikuse posti ära tuua, laual oli paar ajalehte ja pakk kirju. Ühe kirja saatja aadress köitis eriti ta tähelepanu – kiri oli saabunud Anaconda väikelinnast Montana osariigist.

      “Vanaema!” hüüatas Linda. Ta vanaema Samantha Stowecross oli kogu elu elanud kaugel provintsilinnas, kust ta lapsed, kolm tütart ja poeg, olid lennanud kes kuhu. Samanta mees suri kaheksa aastat tagasi ning sellest ajast olid lapsed ja lapselapsed teda igal suvel korrapäraselt külastanud. Varem sõitis Linda tema juurde koos Harryga, kuid pärast lahutust polnud ta seal kordagi käinud. Kaks kuud tagasi täitus Samanthal kaheksakümnes eluaasta ja juubelile sõitsid kõik sugulased. Peale Linda.

      Ta ohkas. Andnud endale lubaduse helistada õhtul vanaemale, pani ta kirja kõrvale. Ajalehti polnud enam aega lugeda, kuid Linda heitis siiski pilgu Los Angeles Posti. Silma hakkas tuttav nimi – Shirley Macway. Shirley oli saavutanud kuulsuse teravate, kohati skandaalsete artiklitega meelelahutusmaailmast. Tema järjekordse oopuse pealkiri kõlas paljulubavalt – “Langenud tähed”.

      Lastes silmadel üle artikli käia, kavatses Linda juba ajalehe kõrvale panna, kui ta pilk peatus tuttaval perekonnanimel. See oli tema nimi.

      Huvitav! Ta pöördus lõigu algusesse tagasi.

      “Eelpool öeldule võib lisada Linda Morrisoni. Pärast muljetavaldavat debüüti filmis “Blond välgunool” tegi ta kaasa veel mitmes meeldejäävas filmis – piisab, kui mainida “Muusikaautomaati” –, mis tõid talle kui mitte kuulsust, siis üsna olulist tuntust, äratades tõsiste režissööride tähelepanu ja saavutades teenitud populaarsuse vaatajate hulgas. Üheksakümnendatel oli Linda Oscari nominent rolli eest draamas “Maja äärelinnas”. Tema karjäär oli tõusuteel, kuid siis ilmus miss Morrisoni ellu tuntud produtsent Harry Sheldon. Abielu temaga saigi selle lõpu alguseks, mis oli tõotanud viia tõelise meisterlikkuseni. Viimasel kahel aastal Linda praktiliselt enam filmides osalenud ei ole, see lubab piisava kindlusega väita, et vaevu tuule tiibadesse saanud täht on langenud. Lahutus mister Sheldonist on nähtavasti viinud Linda sügavasse depressiooni, millest õnnestub, nagu kogemused on näidanud, vähestel välja pääseda. Meelelahutusäri karmid seadused kuulutavad…”

      Edasi ei suutnud ta lugeda. Ajaleht lendas põrandale ja järgmisel hetkel tõmbas Linda enda järel ukse pauguga kinni.

      Maha maetud! Nad on ta maha matnud! Ja pole