Külgetõmme. Francine Dickson

kson

      Külgetõmme

      1. peatükk

      Pole midagi paremat, kui alustada esmaspäeva hommikut tassi kuuma värske kohviga. Seda enam veel siis, kui sa ei pea mitte kusagile kiirustama, vaid võid seada end mugavalt diivanile, vaadata hommikusi – loomulikult mitte kuuetunniseid! – uudiseid, kõndida paljajalu pehmel vaibal ja seista akna juurde, et imetleda suurepärast vaadet San Fernando orule.

      Linda oli kolinud sellesse hiljuti ehitatud moodsasse ja luksuslikku elamukvartalisse, mida kutsuti Kõrgustikuks ja mis laotus Santa Monica mäe jalamil, neli aastat tagasi. Eemal alailma sagivast, kärarikkast maailmast, elasid selles kvartalis inimesed, kes võisid endale lubada mitte ainult Ferrari uusimat mudelit, juhtivate moeloojate rõivakomplekte – Linda eelistas Versacet – ja Cartier’ ehteid ning näitusele välja pandud Franz Kleini ja Mark Rothko originaale, vaid ka sellist vaadet. Tõsi, praegu veel rikkus üldpilti kerge udu, kuid see polnud ju ometi peamine. Tähtis pole mitte see, mida sa ise näed, vaid see, et teised teavad – sa võid endale lubada seda vaadata igal hommikul. Ja see pole kellegi asi, kui kalliks läheb maksma kogu see ilu, mille imetlemiseks pole tegelikult üldse aega.

      Linda ohkas. Selles asi oligi. Võimalused ja soovid ei lange ajaliselt peaaegu kunagi kokku. Viimase nelja aasta jooksul avanes tal nüüd esmakordselt võimalus elada nii, et pole vaja kuskile kiirustada ega tormata nagu arulage esitlustele ja võtetele, kahetsedes, et ööpäevas on kõigest kakskümmend neli tundi. Oli see hea või halb?

      Ta muigas ja astus kõrge, maast laeni Veneetsia peegli ette, mida ümbritses kullatud raam. Selle oli ostnud uude majja Harry, tema mees. Õigemini, endine mees, parandas Linda end kibeda muigega. Ära unusta, sa oled juba üksteist kuud sama hästi kui vaba. Naine peeglis muigas samuti ja otsekohe jooksid ninatiibadelt suunurkadeni mitte veel väga sügavad, kuid siiski märgatavad kortsukesed. Ja kõigest aasta tagasi, kui nad Harryga lahku läksid, neid kortsukesi veel ei olnud. Vähemalt ta ise polnud neid märganud. Või ei tahtnud märgata? Muide, mis tähtsust sel on. Hoiatavaid märke jätkus selletagi: peenike kortsuvõrgustik silmade juures, kaks vertikaalset triipu kulmude vahel, kuiv nahk kõrgetel põsesarnadel… Varem varjas Linda edukalt neid mööduva – kahjuks jäädavalt – nooruse ärevaks tegevaid sümptomeid, külastades iga nädal kalleid ilusalonge Rodeo Drive’il, tegeledes regulaarselt fitnessiga ning alustades päeva võimlemise ja basseiniga.

      Aga mis sellest kasu oli?

      Mitte midagi. Tasus vaid graafikust välja langeda, astuda maha harjumuspäraseks saanud rütmist, kaotada tempo, kui maski ilmusid praod, mille kaudu tungisid välja nagu umbrohi pärast vihma horisondil paistva vanaduse ahned kombitsad.

      No-noh, mis vanaduse?! Kolmkümmend kuus – on see siis mingi vanadus? Elizabeth Taylor – kaugeltki mitte vagatseja – mängis ka veel pärast neljakümnendat eluaastat paljudes filmides. Ingrid Bergman sai kolmanda Oscari peaaegu kuuekümneselt. Seda nimekirja oleks võinud jätkata.

      Kuid need näited ei pakkunud erilist lohutust. Nii Taylor kui Bergman olid suured näitlejad, ennast ei saanud Linda isegi optimismihetkedel mitte kuidagi nende sekka lugeda. Jah, ta oli töötanud Hollywoodis kaheksateist aastat. Jah, ta oli mänginud kahekümne kolmes filmis. Jah, ta oli esitatud parima naiskõrvalosa Oscari kandidaadiks. Jah, ta võis kiidelda, et on tuttav Ridley Scotti ja Brian De Palmaga, sõbrustab Sarah Jessica Parkeri ja Matthew Davisiga. Kuid…

      Kas tõesti oli nüüd see kõik lõppenud?

      See mõte tuli Lindale esmakordselt pähe kaks aastat tagasi, kui Universali juhtkond ei kinnitanud teda peaossa filmis “Murdepunkt”, filmis, mis tõotas kassarekordeid. Režissöör Dean Crawford, kes Lindat juba varasemast ajast hästi tundis ja oli teda sellesse filmi kutsunud, vabandas pärast kaua ta ees, ajades kogu süü produtsentide kaela, kes tahtsid näidata filmis noort algajat näitlejatari, ja lohutas teda surmani ära tüüdanud käibefraasidega kõiksugu perspektiividest, karakteritest, formaatidest ja muudest tarkadest asjadest. Selleks ajaks oli Linda omandanud juba lihtsa tõe: mida rohkem udu, seda kohutavam on see, mis selle taga peitub.

      Keeldumine puudutas teda valusalt. Kuid suures solvumistuhinas tegi ta äärmiselt tõsise vea: ta ütles ära kahest teineteisele järgnenud pakkumisest. Filmid, kuhu teda kutsuti, ei pretendeerinud muidugi esikümnesse ja nende eelarvet ei andnud võrreldagi selliste tohutute kulutustega, mida planeeriti “Murdepunktile”. Need olid tavalised keskmisel tasemel filmid. Kuid režissöörid olid head ja seal mängisid, olgugi et mitte supertähed, ent siiski esmaklassilised näitlejad. Lõpptulemusena said need filmid päris head vastukaja kriitikutelt ja läksid edukalt kinodes, teenides mitte ainult tasa neile tehtud kulutused, vaid andes ka soliidset kasumit.

      Ainult et tema nime tiitrites ei olnud.

      Linda ohkas kurvalt, jõi äkki kibedana tunduva kohvi ühe lonksuga lõpuni ja kavatses just duši alla minna, kui uks paiskus lahti ja tuppa vajus Kelda.

      “No nii, joome jälle kohvi,” lausus ta lasteaiakasvataja laitval toonil. “Kui palju peab rääkima ühte ja sama! Kohvist…”

      “Ah, jäta järele,” katkestas Linda teenijat rahulolematu grimassiga. “Ära unusta, et ma olen kolmekümne kuue aastane ja tean ise, mida võib ja mida mitte. Parem ütle, miks see pagana muruplats on jälle pügamata.”

      Kelda laiutas käsi.

      “Muruplats! Kes peaks seda pügama, kui Jake’i pole juba kolmandat päeva? Võib-olla käsid minul muruniitja kätte võtta?”

      See oli öeldud niisugusel toonil, nagu oleks Linda teinud Keldale ettepaneku minna otsejoones lõbumajja.

      “Kolmandat päeva? Mis temaga siis on?”

      “Kuidas mis?” Kelda patsutas endale väljendusrikkalt vastu kõri. “Jake’il on vaid üks haigus.”

      “Leia siis keegi teine. Kas tõesti on nii raske aednikku palgata?” Ärritus kasvas, ehkki Linda mõistis, et Keldale on mõttetu pretensioone esitada, sest õigupoolest kuulub töötajate palkamine ju majaperenaise kompetentsi.

      Kelda, kes teadis suurepäraselt nii oma õigusi kui ka kohustusi, ei suvatsenud isegi mitte vastata.

      “Hommikust sööd?” küsis ta mornilt. Andes mõista, et põhimõttelistes küsimustes ta järeleandmisi ei tee.

      “Jah, küllap vist.” Linda heitis pilgu elektroonilisele äratuskellale. “Valmista midagi kella poole kümneks. Kahele.”

      “Kas ootad Harryt?” küsis Kelda lootusrikkalt, pidades perenaise endist abikaasat kõige ilusamaks meheks kogu Läänerannikul ja elades nende lahutust üle peaaegu sama valuliselt kui Linda ise.

      “Ei, mitte Harryt. Tuleb mister Richardson.”

      “Vuih!” kommenteeris Kelda seda uudist nipsakalt ja enne kui Linda jõudis nördimust väljendada, väljus ta toast demonstratiivselt ust paugutades.

      “Pagana lehm!” pomises Linda talle järele, kuid juba sekundi pärast kõverdusid ta huuled naeratuseks.

      Kelda oli töötanud ta juures juba seitse aastat, sellest ajast peale, kui Linda ostis oma esimese korraliku korteri ja võis endale lubada teenijat palgata. Nende aastate jooksul olid suhted kahe naise vahel läbinud mitu erinevat staadiumi, elanud üle rohkesti katsumusi ja kristalliseerunud lõpuks selleks, mis mahtus kõige paremini mõistesse “sõprus”. Kirgliku filmifanaatikuna nägi Kelda algul Lindas ainult inimest, kes elas selles muinasjutulises, nõiduslikus ja kättesaamatus maailmas, mida nimetatakse Hollywoodiks. Kui perenaise ellu ilmus Harry Sheldon, tõlgendas Kelda tema näiliselt ametlikke külaskäike kui romantilise kiindumuse ilminguid ja tegi kõik mis võimalik, et algaja produtsent tunneks end Linda korteris nagu oma kodus. Ta valmistas tema lemmiktoite, muretsedes sel puhul endale isegi bestselleriks kujunenud kokaraamatu “Mehhiko köögi saladused”. Kelda organiseeris nende kokkusaamisi niiviisi, et nendest kujuneksid justkui iseenesest kohtamised. Ta ei peatunud isegi selle ees, et vihjata Linda ustavale austajale ja peaaegu peigmehekandidaadile Brad Connelleyle, kui olematud on ta väljavaated Linda südant võita, kutsudes sellega esile esimese tõsise skandaali perenaise poolt.

      Pole mõtet rääkidagi, et lahutus oli Keldale ülitugev löök, mille tagajärjed olid tunda siiani. Ustav teenija pidas juhtunus ka ennast teatud mõttes süüdlaseks ja tegi kõik mis võimalik, et saaks tagasi selle, mis, nagu mõlemad endised abikaasad mõistsid, oli pöördumatult möödas ega kuulunud enam taastamisele.

      Käinud