Salumets. Muutumised. Andrus Nilk

(12) kaitseb Eesti noortekoondise värve Armeenia vastu, vasakul Tiit Ilver.

      1967. aasta kevadel valiti Salumets vabariigi parimaks noorkorvpalluriks. Eesti meistrivõistlustel jaksas ta juba täismeestega rinda pista, 15–20 punkti oli tema tavaline saak. Võib-olla mõjutas Ilmar Kullamit Krevaldi soovitus, igatahes kutsus Tartu Kalevi vanemtreener 18-aastase korvpallilootuse oma meeskonna treeningule. Pealegi oli Jaak 1966. aasta detsembris jäänud üleliidulise noortekoondise liikmena silma asjatundjatele olümpialootuste turniiril Kaunases. Siis pani Spordileht tema nime koguni lühiuudise pealkirjaks: „Sovetski Sport Jaak Salumetsast.” Üleliiduline ajaleht tõi Salumetsa välja nelja noormehe hulgas, kes täitsid esimese eksami – nimetada ennast 1968. aasta juunioride EM-võistlustel startiva koondise kandidaadiks. „Tema nagu kuulus nimekaim Jaak Lipso on pärit Eestist. Ta on rahutut tüüpi korvpallur. Treener Baškini sõnade järgi sarnaneb eestlane V. Ugrehelidzega, muidugi ainult selle vahega, et on alles algaja mängumees.”

      Võrdlus Vladimir Ugrehelidzega ajas Salumetsa muigama, neil polnud midagi sarnast. Võib-olla avaldas muljet Jaagu keevaline temperament ja võime mängu ennastunustavalt sisse elada, mis oli omane mägederahvale grusiinidele.

      „Ugrehelidzet nimetati ptitsaks (vene k – lind), hüppas kergelt õhku ja tegutses mitmekülgselt. Mulle ei meeldi võrdlused, mul pole olnud eeskujusid.”

      „1966. aasta suvel mängisime noortekoondisega Lätis Salduses,” meenutas Ivanov. „Pool aastat hiljem rääkis [vabariikliku spordikomitee korvpalli vanemtreener] Selma Multer, et seejärel oli saabunud Moskvast kiri, milles paluti üleliidulisele noorkorvpallurite treeningkogunemisele saata mind ja veel üht meie võistkonna liiget. Krevald valis aga välja Salumetsa ja Olev Mägi. Ta põhjendas, et mind ei lubanud kooli direktor, sest olin pidanud ühe öö veetma miilitsas. Hiljem sain direktorilt teada, et Krevald polnud üldse temaga vestlemas käinud. Üldjuhul pidime Jaaguga olema kogu aja väljakul, muidu meie mäng lagunes. Võib-olla valis treener perspektiivikuse järgi need kaks poissi, keda laagrisse saata. Jaak vastas kindlasti ootustele.”

      „Ma ei osanud enne Moskvasse minekut sõnagi vene keelt. Kahe nädalaga õppisin vandumise selgeks.”

      Võidudiplom 1968. aastal Moskvas peetud sotsialismimaade olümpialootuste turniirilt.

      Salumets ja Ivanov moodustasid noortekoondises võrratu tandemi. 1967. aasta suvel Leningradis peetud üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil läksid armeenlased tähtsas alagrupimängus Viktorile nagu hagijad kallale. Tagamees jäi palli põrgatamisel ja söötmisel hätta, ent kohtunikud ei teinud armeenlaste vigadest väljagi. Eesti noormehed kaotasid ühe punktiga, langesid teisele finaalturniirile, kus jäid alles üheksandaks. Seal alistusid nad pärast kaasakiskuvat mängu Neevalinna noortele, skooritegemise eest hoolitsesid Salumets ja 15-aastane imelaps Aleksandr Belov, kes arenes mõne hooajaga Euroopa tähtmängijaks.

      Jaak, kes oli juba tõusnud NSV Liidu juunioride koondise vanemtreeneri Baškini soosikute hulka, sõitis seejärel esimesele välisturneele Soome. Ivanov käis järgmisel aastal Eesti meeste koondisega turniiril Poolas, ent peagi tema mänguõhin hääbus. Tuli hakata ka elatist teenima. Nii läks Viktor tööle Tallinna hipodroomile, kus temast kui hobuste treenijast peetakse siiani lugu – ikkagi 46 aastat järjest ametile truu.

      „Ivanovil olid head kehalised eeldused, võinuks ka suurde korvpalli jõuda. Küllap jäi eesmärgiselgusest puudu.”

      „Tamma, lõpeta see pull ära, muidu panen üle nina!”

      Kopsuhaiguse alistanud Paide poisist oli kasvanud korvpallilootus, kellesarnast polnud kahes suures kantsis, Tallinnas ja Tartus kaua nähtud. Emajõelinna treenerid Kullam, Ernst Ehaveer, August Sokk ja Arne Laos juurutasid oma õpetust, pealinna poisse koolitasid Jaroslav Dudkin ja Krevald.

      „1960-ndate keskel jagasid Tartu ja Tallinna treenerid omavahel maid. Kes tuli mujalt, polnudki nagu korvpallur, mina kaasa arvatud. Kõige eesrindlikum tehnikaõpetus oli Tartus, Tallinnas sai omakorda parema koolituse kui väikelinnades ja maal. Mind jäeti esimesel spordiinternaatkooli aastal Balti karikaturniirile sõitnud noortekoondisest välja, aga järgmisel suvel olin Liidu juunioride koondises tegija. Ütlesin seepeale võistkonna treenerile Rein Kadarpikule: „Nägite nüüd! Ei võtnud Paide poissi meeskonda, aga vaadake, kus ta nüüd on!””

      Mitu meest Kalevi tuumikust, näiteks Krikun, Jaan Lentsius ja Heino Lill, õppisid Tartu ülikooli (TRÜ) kehakultuuriteaduskonnas. Kullam soovis ka Salumetsa oma käe alla tuua. Enne keemiaeksamit sattus Jaak koos ühe teise noorsportlasega peokeerisesse ja mõistagi põrus eksamil. „Ma ei tahtnud Tartusse minna, linn ei saanud mulle omaseks.”

      1967. aasta Eesti meistrivõistlustel kaitsesid Salumets ja Priit Tomson (keskel) TPI au, Tõnno Lepmets mängis Tallinna Kalevi eest.

      Dudkini eestkostel võeti Salumets Tallinna polütehnilise instituudi tööstuse planeerimise tudengiks. Kohe näitas Jaak tulist pealehakkamist ka „rauakooli” meeskonnas. Korra alistasid nad ainsana ka tollase Eesti meistri Tallinna Kalevi, kelle üks põhijõude oli kahekordne Euroopa meister Tõnno Lepmets. Kullam oli NSV Liidu meistrivõistluste ülevaates tundnud muret, et hea hüppevõimega Lentsius ja Pärtel Mettig hoidusid korvialusest positsioonivõitlusest kõrvale. Salumetsas nägi vanemtreener kirglikku, kartmatut ja sitket noorukit, keda võis temast palju pikemate ja kogukamate vastastega pusklema saata. 194 cm pikkune põhikeskmängija Lepmets, Kullami kõnepruugis meeskonna selgroog, vajas hädasti partnerit.

      „Mu eesmärk oli jõuda võimalikult kiiresti Kalevi põhikoosseisu. Ma polnud osav ja kogenud, aga olin füüsiliselt tugev. Tahtsin kohe Priit Tomsonile ja Jaan Lentsiusele tõestada, mida oskan ja suudan.”

      Sellise hoiakuga läks Salumets Kalevi spordihalli treeningule. Ta aimas, et meeskonnas leidub ka talle ruumi, ent mis peamine – ta uskus, et suudab endale ohjeldamatu Tammiste, majesteetliku Tomsoni ja vankumatu Lepmetsa kõrval koha välja võidelda. Nooruk, kes oli jalgade jõu arendamiseks harjutanud ka viiekilose tinavööga, hüppas tormakalt lauapalli järele ja ajas kaitses oma meest visalt taga. Tammiste pidi uustulnuka pihtide vahele võtma. Katsuma tema närvikava. Kompama tema valuläve. No tema oli juba kõva tegija, kes oli ikkagi mõni kuu varem NSV Liidu rahvaste spartakiaadil hõbeda võitnud meeskonnas põhiviisikusse tõusnud. Pagan teab, mis poisis peidus!

      „Meil tekkis väljakul omavaheline olukord, kus Tamma jäi nii-öelda trammi alla. Olin füüsiliselt küllaltki ebamugav mängija, tegin palju haiget.”

      Nooruki söakas vastuhakk ajas Tammistel harja punaseks: „Mis sa, poja, siin mulised.” Salumets näitas kohe ka enda tulist temperamenti. „Lõin tal palli käest ja ütlesin: „Lõpeta see pull ära, muidu panen üle nina!” Tamma oli nahaalne, aga ma ei allunud tema diktaadile.”

      Tammiste soris mälusopis, aga juhtumi üksikasjad ei meenunud. „Mingi mänguolukord tekkis treeningul. Ega ta ju kuulanud, oli nahaalne.”

      „Tamma paikapanek tõi kaasa selle, et meil ei tekkinud hingesugulust. Kannatasime teineteist kuni koos mängimise aja lõpuni. Eks meeskonnas oli ka tugev sisekonkurents. Kord valis Tamma treeningul enda poolele Lipso ja Tomsoni. Teisel poolel olid peale minu Lepmets ja veel keegi. Mõnikord läksime päris nugade peale. Kui Tomson toetas Tammat, tegin Priidule kiirelt selgeks: „Tommi, ära jama.””

      Tuleristsed Kalevi särgis sai Jaak 1967. aasta hilissügisel EPA võimlas (nüüd on see taasülesehituse ootel Maarja kirik) peetud Edasi karikaturniiri kohtumises Sverdlovski Uralmašiga. Pealtvaatajad seisid rõdul üksteise vastu pressituna nagu kilud karbis. „Nööpnõelalgi ei ole kohta maha kukkuda,” kirjutas Spordileht.

      Salumets sekkus teise poolaja hakul, kui Valdu Suurkasele vilistati viies viga. Vabal positsioonil palli saades võttis ta kohe rünnaku lõpetamise enda õlule. Pärast kahepunktilist kaotust oli Jaagu meel küll mõru, ent protokollis ilutses tema nime taga 12 punkti.

      Salumetsa