Väike lohe Kookospähkel ja vägevad viikingid. Ingo Siegner

Väike lohe Kookospähkel ja vägevad viikingid

      Viikingid!

      Üle Lohesaare tuhiseb külm tuul.

      Väike tulelohe Kookospähkel, okassiga Matilda ja õgardlohe Oskar on kaljulõhes oma koopas tule süüdanud ja soojendavad käppi.

      „Mu vanemad lendasid eile Lõunamere äärde,” ütleb Kookospähkel. „Kui ma suuremaks kasvan, võin ka nii kaugele lennata.”

      „Ma tahaks samuti kunagi Lõunamere äärde,” lausub Oskar ja vaatab kaljulõhe tagant paistvat merd.

      „Paremal juhul võime laeva ehitada,” leiab õgardlohe. „Punase-valgetriibulise purjega.”

      „Miks just punase-valgetriibulise?” pärib Matilda.

      „See näeb šikk välja, täpselt nagu sellel laeval, mis praegu lahte sõidab.”

      „Kuidas palun?” küsivad Kookospähkel ja Matilda.

      Väike tulelohe ja okassiga kiikavad välja. Tõesti! Merelt ligineb punase-valgetriibulise purje ja pikkade aerudega laev. Okassiga surub silmad kinni.„Ahh, heldene aeg! Need on viikingid!”

      „Viikingid?” kordab Kookospähkel.

      „Jaa, vaata ometi, neil on sarvedega kiivrid. Tõelised viikingid!”

      „Hmm,” pomiseb Oskar. „Ma just lugesin üht raamatut viikingitest. Seal oli kirjas, et tegelikult ei kanna nad üldse sarvedega kiivreid1.”

      „Nad tulevad otse meie lahte!” hüüatab ärevil Matilda.

      Kookospähkel juhendab: „Kähku! Kustutame lõkke, et nad suitsu ei näeks!”

      Kiiresti tallavad sõbrad tule surnuks.

      Nad jälgivad, kuidas üks viiking lahkub pardalt puust kirstuga2. Laev pöörab ringi ja sõidab uuesti merele, jättes viikingi rannale.

      „Ta pidi küll millegi tõsisega hakkama saama, muidu ei oleks teda siia maha jäetud,” arvab Oskar.

      „Läki, küsime talt endalt!” kutsub Kookospähkel ja tahab alla rannale joosta.

      Matilda hoiab tulelohet tagasi ja sosistab: „Jää parem siia! Viikingid on ju ohtlikud.”

      Kookospähkel vaatab Oskari poole ja uurib: „Kas tõesti?”

      „Njaa, erilised kaisukarud nad just ei ole,” ütleb Oskar. „Nad ründavad inimesi ja rüüstavad külasid. Aga lohede vastu ei tohiks neil minu teada midagi olla.”

      „Aga okassigade vastu?” küsib Matilda umbusklikult.

      „Minu teada mitte,” kostab Oskar.

      „Niisiis, ma lähen ja küsin nüüd sellelt sarviliselt viikingilt järele,” teatab Kookospähkel. „Kas tulete ka?”

      „Loogiš-moogiš!” ütleb Oskar.

      Matilda ohkab ja pomiseb: „Oki-doki.”

      Gudröd Kõhetu

      Viiking, metsiku vohava habemega tugev mees, istub kirstul ja vaatab laevale järele. Käed on mees asetanud võimsa mõõga käepidemele. Peas on tal raudkiiver, mille kohal kõrguvad kaks ähvardavat sarve. Viikingi puust kilp toetub vastu kirstu. Äkki langetab ta pea ja hakkab nuuksuma.

      „Vaeseke!” sosistab Matilda.

      Sõbrad seisavad vaid mõne sammu kaugusel palmi taga.

      „Ongi ju tobe olukord – olla ainus viiking lohedest kubiseval saarel,” leiab Oskar.

      „Ma räägin temaga,” ütleb Kookospähkel ja läheneb ettevaatlikult viikingile.

      Viiking ei märka väikest lohet, sest ta nutab kibedalt ja valjuhäälselt. Kui viiking hetkeks hinge tõmbab, koputab Kookospähkel talle õlale ja köhatab: „Khm-khm!”

      Viiking kargab ehmunult püsti. „Odini3 nimel! Lohe!”

      Kookospähkel purskab tervituseks õhku pisikese tuleleegikese.

      Aga viiking haarab mõõga ja kilbi ning hüüab: „Kui sa kohe ei põgene, torkan su mõõgaga läbi!”

      „Seda tahaks ma küll näha!” vastab Kookospähkel ja lendab ühe tiiru ümber viikingi.

      1

      See on tõsi.

      2

      Igal viikingil oli oma kirst, mida ta sõudmisel istmena kasutas.

      3

      Viikingid uskusid paljudesse jumalatesse. Odin oli jumalate isa, Thor ilma- ja sõjajumal.

1

See on tõsi.

2

Igal viikingil oli oma kirst, mida ta sõudmisel istmena kasutas.

3

Viikingid uskusid paljudesse jumalatesse. Odin oli jumalate isa, Thor ilma- ja sõjajumal.