Tõde Trumpist. Michael D'Antonio

pole kogu oma täiskasvanuelu käigus kinnisvaraäri kunagi hüljanud, kuid ta proovis kätt mujalgi, alates spordist kuni missivõistlusteni. Nende huvide ühiseks küljeks oli avalikkuse tähelepanu ihkamine, mida ta üritas saavutada sellise inimese järjekindlusega, kes teab, et kuulsus on võim; et reporterid ei vaevu sageli fakte järele kontrollima ning endast loodud pilt on tähtsam kui tegelikkus. Enam ei piirdunud ta vaid tsitaatide ja intervjuude jagamisega pressile, vaid pani oma loo kirja elukutselise kirjanikuga kahasse loodud raamatus „Trump: The Art of the Deal“ („Trump: tehingu kunst“).

      Esimesele järgnes veel üle tosina Trumpi kirjutatud raamatu. Igaüks neist pidi üha süvendama kujutlust, et tegu on hiilgava ja eduka inimesega. Tema nägu oli nende kõigi kaanel, seega võis seda näha tuhandetes poodides ja lennujaama lehekioskites üle kogu Ameerika. Kuid nõnda kogutud tuntus kahvatus tähelepanu kõrval, mida võitsid tema sageli alahinnatud poliitilised ambitsioonid. Kuigi paljud poliitikavaatlejad ei uskunud, et Trumpil oleks selles vallas erilisi võimalusi, tõid need katsed kaasa hinnalist avalikkuse tähelepanu. Poliitika valmistas Trumpi ette ka oma elu suurimaks rolliks – mängida iseend telesaates „Mantlipärija“.

      See saade jõudis eetrisse aastal 2004, kui tõsielusarja žanr haaras tohutu hulga vaatajaid. Saate keskmes oli võistlus kahe meeskonna vahel, mille tulemusena selgub üks võitja, kes saab Trumpilt töökoha. Iga episoodi kõrgpunktiks oli hetk, mil Trump teatas: „Oled vallandatud!“, ning järjekordne osaleja pidi saatest lahkuma. „Mantlipärijast“ sai tõeline hitt, mis jõudis esimesel hooajal kümne vaadatuima teleprogrammi hulka ja kogus hooaja viimase osa puhul 30 miljonit vaatajat. Trumpi „Oled vallandatud!“ sai selliseks lööklauseks, et üks mänguasjafirma hakkas müüma sinise ülikonna ja punase lipsuga nukku, kes nupule vajutades seda kordas.

      Tänu „Mantlipärijale“ võis Trump oma pikka resümeesse nüüd lisada veel teletähe ameti ning tõestas ühtlasi, et ta on vähemalt sama palju meelelahutaja kui ärimees. See saade näitas, et ta mõistab väga hästi popkultuuri olemust ning kuulsuse väärtust. Ühtlasi sai ta nii tuntuks järjekordse põlvkonna ameeriklaste seas. Trump esindas nüüd vulgaarsuse ja hedonismiga segatud rikkust, mis mõjus värskendavalt ausalt. Nagu „Monopoli“ lauamängu tegelast Onu Rahakotti, kasutati ka Trumpi pilti uudistes siis, kui vaatajale oli vaja anda selge signaal, et järgnev lugu puudutab raha, jõukust või luksust. Trumpi nimi sai ülbevõitu edukuse ja näotu enesekiitmise sünonüümiks. Kui kellegi kohta öeldi, et ta on selle või tolle eluala „Donald Trump“ – mida juhtus sageli –, siis oli see kas suur kompliment või varjatud torge. Aastaks 2014 kujutas Trump endast omalaadset psühholoogilist tõlgendustesti. Temas võis näha ambitsiooni, kinnisideede, agressiivsuse ja ebakindluse äärmuslikke näiteid. Kuid ka loovust, jõudu ja avameelsust. Trumpi ärikolleegid teatasid, et tegu on ausa ja usaldusväärse mehega, kuigi vahel kritiseeriti teda, et tal on kombeks arvete maksmisega viivitada (aga kellel siis poleks?). Tema töötajad (kui mõned erandid välja arvata) kirjeldasid teda nõudliku, kuid heldena, mis puudutas palka ja töökohaga kaasnevaid soodustusi. Temaga koosveedetud aja jooksul kujunes mul temast mulje kui vaheda mõistusega naljakast ja sarmikast mehest. Sõnad voolasid tema suust nagu vesi kraanist, kuigi ta rääkis sageli ka habemega nalju.

      Trump on sageli tõestanud, et pole tõsi, nagu ei läheks teiste arvamus talle korda. Paljud tema tülid ja konfliktid näivad viitavat sellele, et ta muretseb vägagi, mida temast arvatakse ning kas teda peetakse võitjaks või kaotajaks, ilusaks või koledaks, tugevaks või nõrgaks. Kuigi ta ütleb, et võistlemise põnevus huvitab teda kõige rohkem, näib tema tülinorija mentaliteet viitavat sellele, et see on siiski miski muu, mis paneb teda vastaseid alistama, oma edu üle arvet pidama ning nende arvamust maha tegema, kes tema vastu sõna võtavad.

      Oma kotkapesas, 26. korrusel asuvas kabinetis torises Trump, et kahtlemata saab sellest „halb raamat“, mis tähendas, et see ei räägi temast eelkõige kui ettevõtlusgeeniusest. „Inimesed tahavad midagi innustavat,“ ütles ta, „mis nende tuju parandaks. Kui seda pakkuda, saab sellest menuteos.“ Aga see, kas tulemuseks on „hea raamat“, jääb siiski lugeja otsustada, sest Donald Trump on ilmselt viimane, kes mõistaks õiglaselt hinnata endast jutustavaid raamatuid. Kuid mis puudutab publiku soovide mõistmist, siis selles on ta üks oma ajastu parimaid. Sest juba palju kümnendeid suudab see mees haarata kogu maa tähelepanu. Trump alustab iga päeva paberivirna taga, kus antakse ülevaade sellest, kus ja kui sageli mainiti tema nime globaalses meedias. Reeglina pole tal küll aega seda kõike läbi lugeda, kuna infot on liiga palju, kuid juba nende lehekülgede raskus pakub ta tundlikule egole iga päev kinnitust, et ta on tähtis. Vajadus, et teda märgataks, ning tung seda vajadust rahuldada on teinud temast erakordse isiku, kes väärib põhjalikumat uurimist.

      Kes olid need inimesed, kes vormisid teda kujunemisaastatel ning abistasid teda täiskasvanueas? Millised väärtused näitasid talle teed tema ärilises ja isiklikus arengus? Kas Donald Trump on oma ajastu produkt, keda suunasid meie kultuuri ja majanduse hoovused? Ning kui palju on ta oma identiteetide kaudu – ärimees, poliitiline kihulane, meelelahutaja – meie ühiskonda mõjutanud? Kuna temast on saanud teatud ideaalide ja suhtumiste kehastus, üritan ma Trumpi elu uurides mõista teda kui ideed. Mida sellest arvata, et see tähelepanuväärne mees, kes on üheaegselt nii imetletud kui põlatud, on meie aja tuntuim äritegelane? Kuidas ta on suutnud nii paljusid solvata ja nõnda palju tähelepanu tõmmata? Miks on isegi tema vaenlastel raske teda ignoreerida?

      1

      BROOKLYNI, QUEENSI JA KLONDIKE’I TRUMPID

       Ta oli väga keeruline tüüp, kuid minu jaoks ka suurepärane õpetaja.

DONALD TRUMP OMA ISA KOHTA

      Kuigi Frederic Trump kutsuti USA senati komitee ette, et ta annaks aru 4 miljoni dollari kohta, mille ta valitsuse sõjaveteranide majutusprogrammist enda tasku pistis, oleks võinud asjad tema jaoks ka hullemad olla. Vähemalt polnud ta Roy Cohni nahas.

      Suure osa sellele eelnenud kuust oli Kapitooliumi mägi ja kogu riik haaratud „armee versus McCarthy“ istungitest, kus kõrged sõjaväelased lõid lahingut kurikuulsa kommunistikütist Wisconsini senaatori Joseph McCarthyga tema abi Cohni sooritatud tegude üle. (Asjad võtsid Roy Cohni jaoks nii halva pöörde, et tema poliitiline karjäär sai sellega läbi. Istungid olid ka senaatorile tõsiseks löögiks. Ühest tunnistajast sai üleöö sensatsioon, kui ta esitas senaatorile kuulsa küsimuse: „Kas teil pole vähimatki häbitunnet, sir?“ Noor Cohn lahkus Washingtonist häbistatult ning 48-aastane McCarthy suri peagi alkoholist saadud maksakahjustustesse.)

      McCarthy istungite draama püsis veel kõigil meeles, kui Fred Trump asus 12. juulil 1954. aastal tunnistajalaua taha, et vastata küsimustele, mis puudutasid pistiseid ja kasumilõikamist föderaalse elamumajanduse administratsiooni (FHA) ehitusprogrammis. Mõnel muul ajal oleks korruptsioonijuhtum agentuuris, mis rahastas korterite ehitamist Teise maailmasõja veteranidele, võinud endale tõmmata kogu riigi tähelepanu. Kuid McCarthy istungite järel võis avalikkusele andestada, kui kõigi pilgud suundusid mõneks ajaks Kapitooliumilt eemale.

      Trump oli kohale kutsutud, et ta vastaks küsimustele, mis seondusid komitee ees aru andnud esimese tunnistaja jutuga. Föderaaluurija William McKenna rääkis oma tunnistuses, et Trump oli üks põhilistest ehitusettevõtjatest, kes jagasid omavahel ära liiga kõrged ehitustasud, ja selle kiitsid heaks FHA ametnikud, kes pistsid arvatavasti midagi ka oma tasku. Paljud neist bürokraatidest olid kinnisvaraarendajatelt vastu võtnud kalleid kingitusi: telereid, käekelli, kodutehnikat. Teised elasid oma palka arvestades nõnda priiskavalt, et märkimisväärse altkäemaksu võtmine näis ilmselge. Ettevõtjatele tuldi paljudes punktides vastu, mis tähendas sageli miljonite dollarite suurust tulu. McKenna sõnutsi oli Trumpile eriliselt kasuks tulnud see, kui üks võimas Washingtoni ametnik, Clyde L. Powell reegleid väänas. Powell lubas nimelt Trumpil Beach Havenis ehitamise lõpetada kuus kuud enne seda, kui ta pidi hakkama riiklikult subsideeritud laenu tagasi maksma. Selle aja jooksul pani Trump endale tasku 1,7 miljonit dollarit rendiraha.

      McKenna tunnistus Trumpi ja teiste kohta tekitas komitee esimehes Homer Capehartis vastikust (Indiana senaator kasutas sõnu iiveldama ajav) ning ta teatas, et ehitajad kasutasid ära nii föderaalvalitsust