Kihid. Ursula Poznanski

      1. peatükk

      Ta oli alles poolunes, kuid tundis sellest hoolimata selgelt, et tema nägu puudutav hingus ei olnud tuul. See oli liiga soe, liiga halvalõhnaline.

      Hingeõhk.

      Dorian tõrjus eemale viimased unenäopildid, keeras end külili ja avas silmad. Enne veel, kui ta aru sai, kes tema kohale kummardub, tundis ta kellegi kätt oma juustest kinni haaramas.

      „Seljakott siia.“

      Neetud, see oli Emil. Tema valitsusala oli tegelikult ju hoopis vanade telefoniputkade kõrval, kogu metrootunneli kõige soojemas kohas. Dorian oli seda kohta spetsiaalselt vältinud ning heitnud pikali sopikesse saiapoe ja eskalaatori vahel, ent Emil oli ta kahjuks ikkagi üles leidnud.

      „Mu seljakott on peaaegu tühi. Seal on ainult veepudel ja kampsun. Raha päris kindlasti mitte.“

      Emil tiris koti nii kähku Doriani pea alt välja, et pea oleks äärepealt vastu kõva asfalti kopsatanud. „Küll ma ise vaatan.“ Ta kiskus kampsuni välja ja viskas selle hooletult kõrvale. Seda oligi olnud oodata, Emili õllekõht ei mahuks elu sees selle kampsuni sisse. Hetk hiljem veeres poolik plastpudel mööda maad ja Emil keeras seljakoti tagurpidi. Sellest kukkus välja paar senti, müts ja Doriani taskunuga.

      „No nii!“ Emil pistis noa irvitades taskusse ja haaras teise käega Dorianil kraest. „Tee püksitaskud tühjaks!“

      „Pole mõtteski.“ Dorian oli nüüd täiesti ärkvel ega kavatsenud taskunoa kaotusega leppida. See oli tema ainus tööriist ja selle küljes oli talle hädavajalik konserviavaja. „Anna mu nuga tagasi ja ma toon sulle täna õhtul midagi joodavat.“ See pidi Emili puhul olema kindla peale minek. Kui ta suu lahti tegi, oli ta hingeõhust veel tunda punast veini, mida mees oli ilmselt eelmisel õhtul manustanud. Punane vein, sibul ja pesemata hambad.

      Ent Emil naeris ja vangutas pead, nii et rasvased lõuani ulatuvad juuksed lehvisid. „Unusta ära.“ Ta tõmbas Doriani püsti, ta käsi tuhnis poisi teksade vasakus tagataskus ja tõi nähtavale kortsunud viieeurose.

      „Ahah. Raha kindlasti mitte?“ Ta tõukas Doriani rindu, nii et too tuikus vastu lähimat seina.

      Aga nüüd oli poiss ärkvel ja temas kerkis raev tolle paksu haisva sitakoti vastu, kes oli teda une pealt üllatanud. Ta pidi kogu jõust pingutama, et ennast vaos hoida. Emili poole vaatamata pakkis ta oma teki ja veepudeli uuesti seljakotti ja võttis selle õlale. Alles siis astus ta vastase ette. Kaks Emili sõpra olid vahepeal mehega liitunud ja jälgisid irvitades vaatemängu. Ükskõik, mõtles Dorian.

      „Ma tahan oma nuga tagasi. Ja raha.“

      Emil tegi algul jahmunud näo, aga lõi siis endale naerdes reie pihta. „Lase parem kähku jalga, väike sitavares, enne kui ma ülejäänud asjad ka ära võtan ja sulle püksi …“

      Kaugemale ta ei jõudnud. Dorian oli hüppega tema juures ja lõi ta jalust maha. Ta pani põlve Emili rinnale ja surus sellele kogu keharaskusega.

      See oli valus, nagu ta isiklikust kogemusest teadis.

      „Kas sa oled …“ Emil ahmis õhku ega suutnud rohkem midagi öelda. Ta ei hakanud vastu, kui Dorian oma noa ja viieka tagasi võttis. Emili taskutes oli veel raha, ent seda Dorian ei puutunud. Ta oli siiani ilma varastamiseta hakkama saanud. Ja tal ei olnud plaanis sellega täna pihta hakata.

      Tagantpoolt kostis naeru. Emili sõpradel ei olnud ilmselt plaaniski kaaslasele appi kiirustada.

      „Seda sa veel kahetsed,“ ähkis Emil, kui jälle hingata sai. „Sa ei kujuta ette, kuidas sa seda kahetsed.“

      Ainuüksi fakt, et ta oli Emilit puudutanud, hakkas Dorianile äkki nii kohutavalt vastu, et ta oleks tahtnud end puhtaks raputada. Ta ei vastanud, vaid kõndis metroo väljapääsu suunas, igatsedes neoontorude kahkja valguse asemel näha esimest hommikuhahetust.

      Kolmas supermarket täna. Dorian kõndis kiirustamata ümber poe, käed sügavale püksitaskutesse peidetud. Nurga taga puhus terav tuuleiil. Ilmselgelt läks iga päevaga külmemaks, nii et ta pidi kiiresti korraliku jope hankima.

      Seal olidki prügikonteinerid. Enne kui ta esimese avas, heitis ta kiire pilgu üle õla. Keegi ei jälginud teda.

      Kahjuks polnud ka saaki. Tünnist hoovas talle vastu hirmus lehk. Ta lõi kaane kinni ning pöördus järgmise konteineri poole.

      Puuvili. Üleküpsenud banaanid ja muljumislaikudega õunad. Ta haaras kõige viisakama väljanägemisega viljad ning toppis seljakotti. Seda oli jälle hädasti pesta vaja, nagu lähemal vaatlusel paistis. Dorian oli endale kõige tähtsamaks reegliks teinud välise puhtuse hoidmise – kui juba tänaval elada, siis ei tohtinud see välja paista, arvas ta. Nii kaua, kuni teda peetakse tavaliseks teismeliseks, ei tehta ta elu keeruliseks.

      Ja teda ei visata kusagilt välja.

      Ta lonkis supermarketi klaasuste suunas, kõndides otse ühe naise ja tema viriseva lapse taga, kes üritas end tagajärjetult ema käest lahti tõmmata. Doriani siht oli delikatesside lett. Täpsemalt öeldes taldrik tasuta prooviampsudega.

      Hambatikuga kinnitatud uut sorti salaami rullid, paar sammu edasi Gouda juustu kuubikud. Dorian ei võtnud kunagi rohkem kui kaks või kolm tükki. Mitte silma torgata oli ülim käsk. Eriti mitte halvas mõttes.

      Ometi kõnetas teda üks leti taga seisvatest müüjannadest. „Maitseb hästi, eks ole? Kas sa sooviks siit midagi osta?“

      Ta vangutas pead. „Ei, aitäh. Aga ma ütlen emale.“ Kõikevõitev naeratus. Oma surnud emale.

      Müüja naeratas vastu, lõikas ühe viilu singitükist, mis oli parasjagu vorstilõikuris, ja ulatas üle leti Dorianile.

      „Proovi seda, siin on rosmariin sees. Vahest su emale meeldib ka see.“

      Dorian maitses, kergitas tunnustavalt kulme ning jättis siis hüvasti.

      Järgmised paar nädalat on parem seda supermarketit vältida – ta ei tahtnud, et ta kusagil ära tuntakse. Ta ei tahtnud, et temalt midagi küsitakse. Või et keegi hakkaks imestama teismelise üle, kes traavib kogu aeg mööda poodi, aga ei osta midagi.

      Tänaseks oli tal niikuinii toit olemas. Puuvili, kolm vana saiakest ja mõlkis konservikarp valmisguljašiga. Ta pidi seda küll külmalt sööma, aga ükskõik.

      Kell oli alles veidi üle kümne. Dorian asus teele pargi poole, sinnajõudmiseks kulub tal umbes pool tundi. Vähemalt oli tal selle poole tunni jooksul midagi teha. Ta istub oma lemmikkohale parditiigi ääres ja siis …

      Siis hakkab päev venima. Nagu kõik päevad, mis ta tänaval veetnud oli. Ilma eesmärgi ja tuttavate inimesteta. Kogu maailm kurtis ajanappuse üle, kuid palju hullem oli peaaegu et lämbuda vaba aja kätte. Seda Dorian nüüd teadis. Aeg, millega polnud midagi peale hakata, tundus lõputu.

      Kergem oleks olnud kindla eesmärgiga, mille nimel tööd teha. Kuid ainus, mida Dorian tõeliselt tahtis, oli enam mitte kunagi oma isa kohata. Kui see õnnestub, on ta juba midagi saavutanud. Kõik ülejäänu tundus hetkel olema kättesaamatu. Kooli lõpetamine ja katus pea kohal – selleks oleks ta pidanud koju tagasi minema. Aga ennemini oli ta valmis end parditiiki uputama.

      Pargipink vana kastani kõrval oli vaba ja päikesest soe. Dorian istus ja sulges silmad.

      Mõte, et järgmise öö peab taas Emili läheduses veetma, oli kõike muud kui kutsuv. Aga teiste metroojaamade sopid pakkusid tunduvalt vähem kaitset. Ja seltskond oli veel hullem: narkarid, löömamehed ja noortekambad. Emil oli meeldivam kaaslane, ta polnud seda tüüpi mees, kes teisele libliknoa kõhtu lööks.

      Või oli jälle aeg kodutute öömajas ööbida? Mõte oli ahvatlev: viimaks ometi saaks duši all käia, selle asemel et end avaliku tualeti kraanikausis hädapärast kasida. Aga rohkem kui viis korda kuus ei tohtinud seal viibida ning Dorianile tundus oluliselt mõistlikum säästa need korrad vihmaste ja tuuliste ööde tarbeks.

      Võib-olla oli aeg linna vahetada. Sõidupileti jaoks tal raha ei olnud ja kerjama läheb ta ainult äärmise vajaduse korral – aga hääletades?

      Dorian hõõrus kätega nägu, kuni nahk kuumaks läks. Ei. Tal ei olnud vaja mitte uut linna, vaid uut eesmärki. Perspektiivi. Ta oli alles seitseteist ja alustamas kodutu karjääri.