Eesti veri. Anna-Maria Penu

tion>

      Armastusega E-le

      1

      „Võtke riidest lahti.“

      Mu parem käsi tõusis automaatselt mantli ülemise nööbini. Sinna polnud midagi parata, sest õel oli rinnas lilla märk „Mina otsustan“ ja revolutsionääridele vastu ei vaielda. Nõtke noogutusega tõmbas ta valge vahekardina ette, lisas naeratades, et ainult mõneks minutiks, ning jättis mind üksi.

      Mõni minut siin ahtas eredalt valgustatud ruumis, kus on kitsas valge kapp üleriiete jaoks ning valgete linadega voodi, millel lebab heleroheline kittel, on ilmselgelt liiga palju. Saan sellest aru kohe, kui olen mantli kappi riputanud, võtnud jalast püksid ja sokid, pluusi ja rinnahoidja kokku voltinud, asetanud punased saapad kapi alumisele riiulile ning libistanud end poolläbipaistvasse kitlisse.

      Kas inimesi peaks enne midagi sellist nii kauaks üksi jätma? Inimesed mõtlevad sageli ümber. Jumal küll, ma võin hulluks minna ja ümber mõelda!

      Istun voodiäärele nagu korralik koolilaps: selg sirge ja käed põlvedel. Mu vastas kõrgub tühi sein, kus ei leidu ühtegi maali ega akent, ei märkigi väljaspool kulgevast elust. Frank, mu kallis Frank, kelle nimi ei ole tegelikult Frank, istub praegu kurval ilmel teisel pool seina, istub ootesaalis nii nagu ta sinna minust jäi, tolle üleni musta riietunud paari kõrval, kes ei vahetanud omavahel ühtegi sõna. Nad ei vaadanud teineteise poolegi, rääkimata puudutustest või suudlustest, ja selline käitumine kriibib silma. Mees peaaegu et lamas toolil, pikad jalad harkis, pühendades kogu tähelepanu mobiiltelefonile, samal ajal kui kahvatu naine, tume joon looklemas kollakate juuste juurel, vahtis midagi nägemata pingsalt enda ette. See oli nende stiil paarina.

      Isegi too moslemitest abielupaar neist paar meetrit eemal näitas oma hillitsetud moel rohkem tundeid välja. Pruuni nahkjope ja uhke vuntsiga mees pani tumeda käe imeilusas helesinises hijabis naise seljale ning tõukas ta kerge liigutusega kliiniku kolmanda ukse taha. Õpetades meile sel viisil meie rassiliste eelarvamuste kohta ühte koma teist.

      Ootesaalis olijate altkulmu puurivad pilgud saatsid nende minekut varjamatu uudishimuga ja kahtlusega hinges: kas see ikka oli naise enda otsus? See küsimus polnud aus, muidugi polnud see aus, sama hästi võinuksime arutleda, kas too musta riietatud kahvatu naine otsustas ikka päris ise, ent me ei tee seda. Meie, eestlannad, oleme oma otsustes ju vabad. Nemad aga kindlasti mitte.

      Hämmastav, milliseid asju on inimesed nõus uskuma.

      Meie linnas ei ela just palju moslemeid. Neid pole kunagi palju olnudki, võib-olla kokku üldse kakskümmend perekonda, nende seas Zeinebi oma. Kuid äsjavalitud noor peaminister Vamps pidas tervele talupojamõistusele tuginedes targaks keelata ära igavesest ajast igavesti – nagu Valge Eesti Neoliberaalne Erakond oma leheküljepikkuses valimisprogrammis selgesõnaliselt lubas – teiste asjade seas mošeede ehitamise, koolis pearätiku kandmise ning araabia keeles rääkimise, lugemise ja kirjutamise. Seetõttu on seda abielupaari siin eest leida üheaegselt üllatav, lepitav ja hirmutav. Uute seaduste kohaselt keelatakse eestlasi sellepärast, et meid saaks rohkem. Neid, ülejäänuid, kõiki teisi aga selleks, et neid ei jääks siia mitte ühtegi.

      Hetk pärast hijabiga naise kolmanda kabineti ukse taha kadumist astus ootesaali teismeline, blondide lühikeste juustega tüdruk kolme linalakast sõbrannaga. Tal oli seljas Kihnu rahvariideseelik. See on viimaste aegade moeese, mille otstarbelist kasutamist pidasid vanemad inimesed, eesotsas käitumis- ja etiketivirtuoosi Mari Pervega, esivanematele ja tõelisele eestlusele näkku sülitamiseks. Juba koguti seeliku igapäevase kasutamise keelustamiseks allkirju, sest see lihtsalt ei sobi. Toetusavaldusena korraldati jalgrattamatku Kihnu saarele ja netiavarustes kirjutati meediaväljaannete lehekülgedel teemakohaseid kommentaare, hoolimata originaalartikli sisust. Iga teema oli otsapidi Kihnu rahvariideseeliku ja seega eestluse lörtsimine. Kes väitis vastupidist, oli kommunist.

      Neiud prantsatasid meie vastas diivanile, tegid nalja, hakkasid üksteise võidu etendama loomulikuna mõjuvat argisust, et maskeerida kuidagigi toimuva erakordsust. See aga ei õnnestu siin kellelgi. Kõik teavad. Saavad aru. Ka sellest, et sõbrannade peale võib alati kindel olla, peigmeeste peale selles vanuses pea mitte kunagi.

      Noori tüdrukuid jälgis nukralt nurgas uhke tõlvlehiku all istuv õbluke naine, kes pühkis aeg-ajalt pisaraid. Ta oli nii üksi, nii pisike ja kaitsetu, et vene keelt kõnelev armunud paar, kes ümbritsevast trööstitusest hoolimata õrnutseda püüdis, pööras end lõpuks hoopis tema poole.

      „Kõik on hästi! Sa pole üksi. Proovi mitte nutta! Räägitakse, et kui oled enne seda kurb ja hirmul, siis läheb kõik halvasti.“

      Naine hakkas selle peale muidugi veel rohkem nutma. Frank pigistas sel hetkel mu kätt ning surus oma huuled mu juustesse ja mina olin tänulik, et ta seda tegi. Et ta hoolimata kõigest siin on.

      Hingan sügavalt sisse ning mu pilk libiseb seinalt põrandale, kus ootab paar valgeid susse. Lükkan varbad sussidesse, pehmelt, vargsi, surun põlved kõvasti kokku ja püüan peas vohavast mõttejõest pärli: istun kuristiku äärel ning kõlgutan elu sügavuse kohal jalgu. Nii kirjutaks toimuva kohta mõni poeet. Kahju, et ma päris poeet ei ole. Hiljem kirjutan selle ikkagi märkmikusse üles. Igaks juhuks. Ei tea kunagi, millises poliitilises kõnes on mu emal vaja õigustada või siis hukka mõista mõnda ebapopulaarset seadust või poliitika drastilist suunamuutust. Taoline romantiline stiilivõte sobib ametlikeks selgitusteks imehästi. Intiimsuses kõlab see aga võõristavalt, tühjana.

      Töömõtetest hoolimata tunnen, kuidas rahu ja enesekindlus hakkavad kehas vaikselt, aga kindlalt taganema. Süda peksleb juba kurgus, jahedad peopesad on tõmbunud niiskeks. Kuivatan neid poolläbipaistva kitli vastu. Nagu enne mõnda kohtingut. Tean, et see nii ei ole, et see ei tohiks nii olla, aga tunnen ennast nüüd, viimasel hetkel, enne kõige lõppu, reeturina. Süüdlasena. Ja see tunne on minu jaoks täiesti uus.

      Püüan meenutada joogatunnis õpetaja sitkete paljastatud lihaste ja süsimustade kiharate kiuste õpitud rahustavaid hingamisharjutusi, et mõelda võimalikult vähe sellele, miks ma siin olen ja kuidas ma üldse siia jõudsin. Et mitte mõelda Talle, endale, Frankile. Sulgen silmad, hingan nina kaudu sügavalt sisse, mu kõht paisub, asetan parema käe päikesepõimikule ning lasen vaikselt, pikkamööda hinge nina kaudu taas välja. Kujutlen end saarele, kus veetsin aastate eest Temaga meie mesinädalad. Kujutlen meid naervate ja õnnelikena kuldsele liivarannale türkiissinise vee äärde. Soe päike meresoolasel päevitunud tulikuumal ihul – ning korraks on maailm jälle ilus paik.

      Huvitav, kuidas Tal läheb? On Ta õnnelik? On Ta kohtunud kellegagi, keda armastada? Ma ei küsi enam ammu, miks see läbi sai või miks lõpevad õnnelikud suhted. Ainult vaese tundeeluga inimesed teevad seda. Minul on aga äärmiselt keeruline hing ja seetõttu tean, et oluline pole, miks – oluline on see, mis tuleb pärast. Pärast suurt armastust.

      Kõrvalruumist kostab sahinaid. Madal naishääl palub kellelgi rahulikult istuda ja uurib, kuidas too ennast tunneb. Vastust ei tule. Hääl jätkab rõõmsal toonil selgitamist, et hiljem, umbes kuue tunni möödudes, kohe pärast õhtusööki tuleb võtta antibiootikume ning vajadusel ka valuvaigistit. Näiteks ibuprofeeni, kuid kindlasti mitte aspiriini. See ei tohi meelest minna. Mulle näib, et seal polegi kedagi teist, hääl räägib üksinda. Võib-olla harjutab ta eksamiks või haiglaelust jutustava etenduse jaoks. Esimese maailmasõja ajal. Kõik haiglaetendused toimuvad Esimese maailmasõja ajal. Seejärel kuulen häält entusiastlikult lubamas, et tuleb peagi tagasi, et vaadata, kuidas verejooksuga on. Teist häält pole ikka veel kuulda, kuigi miski või keegi seal justkui kahiseb. Võib-olla on seal siiski keegi. Näiteks too mosleminaine. Ja ta ei räägi mitte sellepärast, et ei suuda, vaid sellepärast, et on nii otsustanud.

      Oh, see paik siin on revolutsionääre täis! Vabadust õpitaksegi seda prakitseerides ja vaikimine võib olla vastuhakk riigile. Isegi väga tõhus. Kunagi lugesin mingist ajakirjast, et keegi oli kuskil vaikimisstreigiga valitsuse kukutanud. Ma ei uskunud tükk aega, et midagi sellist on võimalik. See keegi aga teadis, et pärast otseste hinge sees hoidmist takistavate jõuvõtete kogumit on rõhumispoliitikas kasutatavaim vahend käsk väljendada ennast ainult rõhuja keeles ja seetõttu tal see mõte tuligi.

      Zeineb kirjutab sellest põhjalikult oma eesti filoloogi doktoritöös „Rahvuslik range keelepoliitika kui rõhumise põhjus, tagajärg ja õigustus“. Või midagi taolist. Sealt ma seda teada saingi. Suur töö. Kolm pikka aastat uurimist erinevates Euroopa