Elamata elud. Argo Järve

ection>

      Sissejuhatus

      See on lugu kahe noormehe elust, elust, mida täitsid lõputud peod, uimastid, raha, reetmised ja vägivald.

      Nooruke Tuve kohtub juhuslikult narkoärikas Stefaniga, kellest saab mõneks ajaks tema mentor, iidol ning parim sõber. Mees, kes ta ühel hetkel reedab, kuid nad jäävad sõpradeks viimse hingetõmbeni.

      Stefan on mees, kellel on piisavalt autoriteeti, võimu ja kõike seda, mida saab osta raha eest, isegi armastust. Olgu või ühepoolset. Õnn ei kõnni koos temaga ühte sammu aga kaua…

      Tuve on sellest särast ja valehiilgusest pimestatud ja nii algabki tema allakäigu tee põrgu. Maapealsesse põrgu.

      Kergelt teenitud raha võim pimestab ja viib noormehe eksiteele, millelt tagasipööret enam ei ole.

      Tuve omastab suurema koguse kokaiini ja sattub risttule alla.

      Teda jahivad võmmid, allmaailm, kuid ka nende poolt palgatud kõrilõikajad. Tänavatel liigub uimastisõltlasi, kes on nõus ta uue annuse uimastite eest kõhklematult maha müüma.

      Tema asukoha avaldamise või kinnivõtmise eest on kurjategijad lubanud suurema summa raha. Elavalt või surnult.

      Esialgu tahetakse teda siiski elusalt ning see annab noormehele edumaa.

      Mõlemad noormehed olid sõltuvusse jäänud eelkõige rahast ning selle maagiline võim oli nad aheldanud ahnuse päratute lõugade vahele.

      Mis juhtub Stefaniga ja milline saatus ootab Tuvet?

      Kas raha võim on igavene? Kes kelle reedab ja miks?

      I

      Allakäigu algus

      Kõik sai alguse sellest, kui ma kohtusin Stefiga. Stefan oli diiler. Mees, kes armastas luksust, kalleid riideid ja edevaid ehteid. Nägin teda esmakordselt ühes kesklinna baaris. Ega ma teda otseselt ei tundnudki. Ta oli üks paljudest minu tuttava sõpradest. Esimesel kohtumisel Stefan ei meeldinud mulle mitte üks raas. Ta tundus liiga ülbe ja kahtlustav minu suhtes.

      Ta oli selline kergelt paha poisi maiguga. Lakutud soengu, keha tätoveeringutega kaetud, seljas poolpikk nahkmantel ning kaelas pöidlajämedune kuldkett. Sõitis tumendatud klaasidega uuema malli mersedesega.

      Elas juttude järgi heas linnaosas, omaette, luksuslikult sisustatud ning hiigelsuures korteris.

      Esmakordselt temaga seal baaris kohtudes ei vahetanud me omavahel vist rohkem kui kolm sõna. Minu mäletamist oli see nii.

      “Tere, kuidas läheb?”

      Ja see oligi kogu õhtu jooksul kõik, mina olin nende kamba jaoks veel täiesti võõras ja tühine putukas. Vähemalt mõnda aega veel. Sattusin nende punti täiesti juhuslikult. Olin oma töökaaslasega linnas aega surnuks löömas, kui tema uhke mobiiltelefon helises. Ragnar vastas sellele lühidalt ja peale seda, kui ta oli mobiili tasku pannud, ütles ta mulle, et peab ühe asja korda ajama ja kui ma tahtvat, võin temaga kaasa minna ning piiluda musta äri telgitagusesse maailma. Pidagu ma ainult suu seal kinni. Tuleb aeg, siis võivat ka mina äris kaasa lüüa. Millises, jäi mul esialgu segaseks.

      Istusin sellel, minu jaoks saatuslikult õhtupoolikul koos nendega igavlevalt kõrtsis laua taga ja luristasin läbi kõrre odavat viskit „Scottich Leader” koolaga.

      Mulle nad erilist tähelepanu ei pööranud, ajasid omi asju. Rääkisid poolihääli, kõiki sõnu ma ei kuulnudki aga jutt käis kindlalt mingi narkolaadungist, mis pidi lähiajal linna saabuma. Stef tundus olema selle kamba tähtsaim nina. Teised kuulasid teraselt ja noogutasid heakskiitvalt oma peanuppusid, kui ninamees midagi range olekuga seletas.

      Teine kord vahetasime Stefaniga juba rohkem lauseid ja kolmandat korda võis meievahelist kahekõnet juba nimetada tubliks jutuajamiseks.

      Möödus mitmeid nädalaid ja kuid ilma, et meie tutvus oleks kuhugi poole arenenud ja ka minu roll selles pundis polnud muutunud. Ikka veel võõrastati ja vahest lausa kästi natukeseks eemale minna, kui nad midagi organiseerisid ja arutasid.

      See solvas mind natukene aga surusin oma uhkuse alla. Tahtsin ju nii väga nende hulka kuuluda. Ühel päeval aga muutus kõik minu jaoks jäädavalt. Olime taas baaris aega surnuks löömas ja konjakit limpsimas ning äkki kutsus Stef mind kõrvale ja küsis keerutamata:

      ”Tuve, kas sa kokat tahad proovida?”

      Vastust ootamata, jätkas ta äraolevalt: ”Mina igatahes lähen ja tõmban paar triipu, teeb olemise heaks. Kui tahad, tule kaasa.”

      Ma ei mõelnud hetkegi ja noogutasin nõusolevalt.

      Läksime sinnasamasse baari räämas tualetti.

      Stefi vaatas vilksamisi kogu tualettruumi üle ja astus ühte räpasesse, nõmeda ja lohakalt mürkrohelise värviga ülevõõbatud wc kabiini ning võttis taskust kilekotikese valge pulbriga. Seda kraami oli seal minu silma järgi vähemalt mitukümmend grammi. Ma teadsin, et selline kogus maksab roppu raha ja seda, et kokaiini kasutavad väga paljud kuulsad näitlejad, muusikud, kunstnikud ja loomulikult pahad poisid igasugustes märulifilmides. Külm higi tõusis millegipärast otsaette ja kerge kananahk tuli ihule.

      Stefi müüs seda kraami kuuldavasti vähemalt sada dollarit gramm või vastavas väärtuses kroonide eest, olenes kliendist ja kogusest, see polnud sugugi väike raha, eriti minusuguse, madalapalgalise jaoks. Ta käskis mul uksel valvet pidada ja rullis samal ajal osavalt tagataskust võetud rahatähest torukese.

      Mees tõmbas seejärel taskust välja pisikese peegli ja raputas ettevaatlikult, kuid kindla käega, läbipaistvast kotikesest sinna pisikese lumivalge hunniku, vedas osavalt pangakaardiga pikki peeglit triibu ning tõmbas sellest pool ühte ninasõõrmesse. Ootas hetke ja tõmbas ülejäänud koguse teise sõõrmesse. Nuusatas mõned korrad naljakalt õhku ja pühkis ninaaluse puhtaks. Olin seda protseduuri varem näinud ainult filmides.

      Loomulikult tundus see minusugusele noormehele põnev ja uudne. Aeg oli selline segane, erinevad jõugud paugutasid pimedatel tänavatel püsse ja tegelesid arvete klaarimistega.

      Lokkas kuritegevus ja prostitutsioon.

      Ajalehed ja televisioon pasundasid pidevatest arvete klaarimisest, tapmistest. Suurlinna elu tundus mulle nagu ulmelises ja põnevas gangsterifilmis.

      Õhk oli paks pingetest, põnevusest ja püssirohu lõhnast. Vähemalt paistis see niimoodi meievanustele nolkidele, kes tahtsid kuuluda kuhugi jõuku või niinimetatud maffiasse. Tegelikult ei olnud Eestis mingit maffiat kunagi olnud ja ei olnud ka tollel hetkel olemas. Ainult kuritegelikud rühmitused endistest liiduvabariikidest ja nende kohalikud käsilased, liikusid jätkuvalt linnast linna, tumedate varjudena nagu mustad kaarnad ja isehakanud ristiisad kamandasid neid. Üks julmem kui teine. Narkoäri kinnitas tänavatel aina tugevamalt kanda. Püstolid paukusid ja inimesed kadusid. Jäädavalt.

      Stefi raputas peeglile uue koguse kokaiini ja vedas kaardiga kiiresti kaks peenikest triipu.

      “Säh!Tule tõmba sisse. Tee omati siva!” kamandas ta mind ja vaatas ise närviliselt ukse poole. Õpetas, kuidas asi täpselt käib ja läks ise seejärel peldiku välisukse juurde valvesse. Väriseva käega sättisin juba varem rulli keeratud rahatähe ninasõõrmesse ja surusin sõrmega teise ninapoole kinni. Tõmbasin paar korda oskamatult sissepoole.

      Tundsin kuidas kibe pulber seestpoolt nina kõrvetas. Läkastama ajas ja pisarad tükkisid silma. Asetasin rullis rahatähe teise sõõrmesse ning kordasin püüdlikult protseduuri. Silmad võttis juba päris vesiseks. Pühkisin varrukaga kärmelt ninaalust, silmad pisaraist puhtaks ja astusin kabiinist välja.

      Stefi võttis minult peegli, niisutas sõrme ja tõmbas sellega osavalt üle peeglipinna. Hõõrus seejärel sõrmega igemeid ja pesi peegli hoolikalt voolava vee all kähku puhtaks. Pani selle põuetaskusse ja ütles: “Varsti laksab korralikult, ma lähen ees, sa oota siin natukene aega ja tule alles siis järgi.”

      Noogutasin vesiste silmadega pead ja läksin räpase kraanikausi ette.

      Stef avas aeglaselt ukse ning hiilis nagu pahandust teinud kassipoeg peldikust välja. Vaatasin peeglist oma kergelt punetavat nägu ja loputasin seda kiirelt, jahutava külma veega.

      Kuivatasin näo juba ammu kulunud ja üpris viletsa väljanägemisega T-särki ja läksin samuti ükskõikset teeseldes