Kadunud naine. Sheila O'Flanagan

ka lennust Biarritzi. Pingutas mis ta pingutas, esimene selge mälestus oli see, kuidas avanes Villa Martine’i värav ja Denis Delissandes pahandas poegadega.

      Äkiline telefonihelin ehmatas teda nõnda, et Imogen lausa hüppas ja pistis vaistlikult käe kotti, enne kui andis endale aru, et tema telefon vedeleb juppideks lõhutuna mitmes Prantsusmaa paigas. Samal ajal võttis üks uksest välja astuv mees pintsakutaskust oma telefoni ja hakkas rääkima. Imogen pigistas nina sõrmedega kinni ja südamelöögid aeglustusid jälle.

      Kuidas olen ma lasknud asjadel nii kaugele minna? küsis ta endalt ning nõjatus tuge otsides vastu seina. Kuidas on minust saanud inimene, kes võpatab vähimagi asja peale? Ja kas siiatulek aitab mul tõesti muutuda uuesti selleks Imogeniks, kes olin varem?

      Kui Imogen tagasi jõudis, oli hotelli fuajee täis äsja saabunud inimesi. Ta möödus neist kaarega ja läks aeda, kus väikese basseini ümber olid mõned lamamistoolid ja aiapingid. Ühel lamamistoolil toksis ülinappides bikiinides teismeline piiga oma iPadi, samal ajal kui üks väike poiss sulistas vanemate valvsa pilgu all rõõmsalt basseinis. Poolvalvsa pilgu all, täpsustas Imogen endamisi, sest mõlemad näppisid nutitelefoni. Telefonita olen ma moodsast maailmast täiesti ära lõigatud, mõtles ta. Ei tea, kas mul õnnestub ellu jääda?

      Imogen istus ühe laua äärde ja sirutas oma pikad sääred välja. Ta oli end linnas ringi kõndides ära väsitanud, tal oli palav ja ning jalad valutasid. Imogen kahetses, et polnud trikood kaasa võtnud. Aga Vince oleks hakanud seda nähes pinnima, mis tööreis see niisugune on, kus läheb vaja ujumisriideid. Ta oleks ju võinud valetada, et see on mõeldud hotelli basseini jaoks (kui seal üldse basseini oli), kuid siis oleks mees vihastanud, et naine läheb ametireisile, kus on aega ujumas käia. Küllap oleks ta basseini kohta järele uurinud ning kui seda poleks olnud … Imogen väristas õlgu. Ma võin endale trikoo osta, ütles ta endale, vaadates, kuidas poiss, pea ees, basseini hüppab ja end seejärel välja vinnab, et uuesti hüpata. Võin teha just seda, mida tahan. Selleks ma ju ära tulingi.

      „Joel, kas sa märki lugeda ei oska?” Naine rääkis poisiga inglise keeles.

      „Mul ei ole vajagi lugeda,” vastas poiss. „See on pilt.”

      „Pilt, mis keelab, pea ees, hüpata,” osutas ema. „Nii et lõpeta ära.”

      „Kellelegi ei lähe see korda,” ütles Joel.

      „Pole sugugi kindel,” lausus ema. „Pealegi ei ole küsimus selles. Seda lihtsalt ei tohi teha.”

      Joel ohkas südamepõhjast ja hakkas aias, käed laiali, ringi jooksma, mängides lennukit. Lennukit, mis ei vaadanud, kuhu lendab – ta komistas kastmisvooliku otsa ja maandus lapiti Imogeni süles.

      „Oih!” karjatas Imogen.

      „Joel!” hüüatas poisi ema. „Taevas halasta!”

      Ta hüppas lamamistoolilt üles ja tõttas ligemale, aga Imogen oli poisi juba jalule aidanud.

      „Palun väga vabandust!” ütles ema, nähes, et tema märg poeg on Imogeni kleidi läbi leotanud. „Joel, sa oled tõeline nuhtlus. Palu vabandust!” Ta vaatas Imogeni poole. „Ee… madame, ee … je regrette … mon fils … me mõlemad palume vabandust.” Ta kehitas abitult õlgu

      „Pole midagi,” vastas Imogen. „Ma räägin inglise keelt.”

      „Oi kui hea!” Naine lõi näost särama. „Seda ma lootsingi. Kas pole kohutav, kuidas meie, inglased, eeldame, et kõik meist aru saavad! Iseäranis niisuguses kohas kui see, kus turiste eriti palju ei käi, eks?”

      Imogen noogutas.

      „Kas oletegi siis inglanna või?” küsis naine.

      „Iirlanna.”

      „Küsisin sellepärast, et kuulsin teid ennist valvelauas prantsuse keelt rääkimas ja mulle tundus, et te räägite väga hästi.”

      „Tänan,” vastas Imogen.”

      „Aga ikkagi,” naine haaras pojal käsivarrest kinni. „Joel, palu proualt vabandust, et sa talle niiviisi sülle sadasid!”

      „Palun vabandust,” pomises Joel.

      „Mine nüüd tagasi basseini ja ära enam sukeldu!” Ema pöördus uuesti Imogeni pole. „Tegelikult on ta hea poiss, aga teate ju küll, kuidas lapsed ennast puhkusel olles ülal peavad. Kuulge, las ma teen teile joogi välja. Et andeks paluda.”

      „Seda pole üldse vaja,” vastas Imogen. „Ta jooksis mulle ainult otsa ja kõik. Ma ei saanud haiget.”

      „Võtan endale ka ühe napsi,” lausus naine. „Võin sama hästi teile ka tuua.”

      „Klaas vett oleks kena,” sõnas Imogen.

      „Oh, võtke ikka midagi kangemat,” soovitas naine. „Majavein on väga hea.”

      „Ma …”

      Vince’ile ei meeldinud, kui ta veini jõi, eriti veel õhtupoolikul ja söögita. Mees ütles alati, et see mõjub Imogenile ja lõppkokkuvõttes ka temale masendavalt. Aga Vince’i polnud siin.

      „Olgu siis peale,” nõustus ta.

      „Valget?”

      „Hästi.”

      Naine kõndis hotelli baari ja tuli mõne minuti pärast tagasi, kaasas kolm klaasi ja jahutusnõus pudel.

      „Nõnda tuleb odavam,” ütles ta ja valas klaasid täis. Ühe viis ta abikaasale, kes oli jätnud telefoni rahule ja luges nüüd Jack Reacheri romaani. Seejärel tuli naine tagasi laua juurde ja kergitas Imogenile klaasi,

      1

      Toretsev, kassikullane.