Kadunud naine. Sheila O'Flanagan

adunud naine

      TÄNUSÕNAD

      Pean nagu alati tänama Carole Blake’i, Marion Donaldsoni ja Breda Purdued – oma agenti, oma toimetajat ja Hachette Irelandi tegevdirektorit ehk kolme tugevat naist, kes on aidanud trükki toimetada enamiku mu raamatuid ja päästnud mind nii mõnigi kord mu enda käest.

      Tänusõnad ka Jane Selleyle, kes toimetab mu tekste andunult ning suudab mingil imeväel hoiduda kirjutamast teravaid ääremärkusi isegi siis, kui teen ikka ja jälle ühtesid ja samu vigu. Ühtlasi tänan Team Hachette / Headline’i meeskonda kõigis maailma paigus, et nad on alati nii abivalmis – iseäranis Abbiet ja Frani tänavuse võrratu töö eest.

      Eriline tänu mu tõlkijatele ja välismaistele kirjastajatele: mu nägu läheb rõõmsalt naerule, kui näen kõiki oma raamatute imelisi väljaandeid.

      Merci beaucoup Derí Molyneux’le ja Séverine Lefeuvre’ile, kes vaatasid üle mu prantsuskeelsed väljendid.

      Vana-Egiptuse Teeba raamatukogu sissepääsu kohal olev raidkiri kinnitas, et see asutus pakub arstirohtu hingele, ning raske on paremini kirjeldada rõõmu, mida raamatud meile toovad. Aitäh teile, kogu maailma raamatukoguhoidjad ja raamatumüüjad: teie kannate hoolt, et me kõik leiaksime endale õige ravimi!

      Muidugi ei jõua ma ära tänada lugejaid, kes ostavad mu raamatuid ning võtavad minuga ühendust sotsiaalmeedias, et nende üle arutleda. Te olete imelised ja olen õnnega koos, et mul on teietaolised austajad.

      Ning lõpuks aitäh Colmile ja teistele pereliikmetele, et olete mind mu raamatuvärgi juures toetanud. Ja veel suurem tänu kõige selle eest, mis ei puuduta raamatuvärki.

      1

      Seistes koos teiste inimestega järjekorras, et astuda kaugliinibussi, tundis Imogen, kuidas teda valdab hirm. See tungis külma higina seljal läbi valge puuvillpluusi ning liimis ta kirevat siidsärki kandva pika mehe ja viimased pool tundi iga viie minuti tagant kella vaadanud kärsitu pariisitari vahele kiilutuna paigale. Pariisitar tõi kuuldavale pahura häälitsuse, mis andis märku, et ta peaks edasi liikuma, aga Imogen seisis nagu kivikuju seal, kus ta oli, bussitrepi alumisel astmel, hoidis kramplikult käsipuust kinni ega suutnud end liigutada.

      „S’il vous plaît,” pressis naine läbi kokkusurutud hammaste.

      „Palun vabandust.” Imogen tõmbus pisut kõrvale. „Minge sisse.”

      Naine trügis mööda ja talle järgnesid teisedki sõita soovijad, samal ajal kui tema seisis ikka veel ukseavas ega teadnud, kas minna bussi või mitte.

      „Madame?” Juht vaatas küsivalt tema poole.

      „Jah,” vastas Imogen kõhklevalt. „Jah. Ma … juba tulen.”

      Aga tema kõrvus kõlasid mehe sõnad.

      Pagan võtaks, mida sa enda arvates teed? Sa ei saa ju omal käel hak kama! Niikuinii keerad kõik untsu. Nagu alati.

      Naine peletas selle hääle endast eemale. Mees eksis. Ta ei keera midagi untsu. Sellepärast et tal on plaan.

      Ära tee ennast päris lolliks. See oli jälle mees ning Imogen klammerdus kõvemini käsipuu külge.

      Ta ei tee ennast lolliks – tuleb üksnes plaanist kinni pidada. See on lollikindel. Loodetavasti. Ning plaani esimese osaga on ta juba edukalt toime tulnud. Pole vaja hakata muretsema, kuidas edasi läheb. Pealegi, mõtles Imogen, on niikuinii liiga hilja taganeda.

      Kunagi pole liiga hilja.

      Need olid juba ema sõnad – üks Caroli lõpututest igapäevastest klišeedest. Sedapuhku oli neis isegi oma tõetera. Praegu ei ole liiga hilja. Ta võiks asja ikka veel katki jätta, ilma et sellest suurt pahandust sünniks. Kui Imogeni tegudest tulekski mingeid sekeldusi, annaks neid siluda. Ta suudaks neid kuidagiviisi põhjendada.

      Aga Imogen ei olnud siin selleks, et minna tagasi ja proovida end välja vabandada. Mitte selleks ei olnud ta oma plaani kallal nii kaua vaeva näinud. Ometi oli tal valida. Kas minna edasi või tagasi. Naine tuletas endale meelde, et just nüüd on käes see hetk, mida ta oli oodanud. Esimene võimalus viia plaan ellu. Mis näoga ta endale otsa vaatab, kui laseb sel käest lipsata?

      Imogen tõmbas sügavalt hinge ja hakkas trepist üles minema.

      Buss oli mugav ja kliimaseadmega ning tundus pärast rõsket juunipäeva mõnus. Messisaal oli olnud palav ja umbne ning Imogen oli jõudnud mitu korda kahetseda, et ei pannud selga midagi kergemat kui see tumesinine villane kontorikostüüm, mida Vince Prantsusmaa ärireisi tarvis ainusobivaks oli pidanud. Aga tundes nahka higist märjaks tõmbumas, polnud ta täna hommikul tegelikult teadnud, kas põhjus oli kostüümis või selles, mis tal kavas oli ning kuidas ta kavatses oma plaani ellu viia.

      Imogen astus mööda bussi vahekäiku edasi. Olles lasknud nii palju inimesi endast mööda, ei saanud ta enam kohta valida. Ta libistas end esimesele vabale istmele, kus istus juba pikakoivaline noormees, kes, klapid peas, telefonist muusikat otsis. Tudeng, otsustas Imogen, kiigates naabri habemetüükas lõuga, logoga T-särki ja lõhkisi teksasid. Ta mõtles kerge igatsusega oma tudengiaastatele, ehkki tüüpiliseks ei saanud neid kohe kindlasti pidada. Erinevalt paljudest eakaaslastest polnud tema tundnud tungi reisida ega end kõikvõimalike elukogemustega rikastada. Imogen oli tahtnud kasvatada juured ja jääda paikseks. Saada omaenda juured – paigas, mille oli valinud tema ise, ilma et keegi teine seal sõna sekka oleks öelnud. See oli olnud talle väga tähtis. Õnnetuseks.

      Ta naeratas noormehele põgusalt, aga too oli nii ametis oma telefoniga, et ei pannud seda tähelegi.

      Juht lükkas käigu sisse ning buss sõitis aeglaselt peatusest välja.

      Mõne minuti pärast keerasid nad Boulevard Périphérique’ile ja Imogeni telefon sumises.

      Ta luges kümneni, enne kui pilgu sõnumile heitis.

      Kas oled juba lennujaamas? luges Imogen.

      Sõidan sinnapoole, vastas ta.

      Kaua läheb?

      Sel ajal kui bussijuht ootas, et foorituli muutuks, vaatas Imogen kahel pool seisvate majade fassaade. Need olid peamiselt klaasist ja terasest büroohooned. Sääraseid leidus igas maailmanurgas.

      Kakskümmend minutit.

      Saada sõnum, kui kohal oled.

      OK.

      Armastan sind.

      Naine kõhkles viivu ja vastas siis: Mina sind ka :)

      Kui nad uuesti edasi sõitma hakkasid, nägi Imogen lennujaama viita. Buss kogus kiirust ja keeras teisele poole. Naine hingas aeglaselt välja. Kõrval istuv tudeng oli ikka veel süvenenud muusikasse. Imogen vaatas aknast välja. Kui buss möödus väravast, millel seisis kiri „Disneyland”, saatis ta veel ühe sõnumi.

      Lennujaamas, seisis seal. Telefonil saab aku tühjaks. Räägime hiljem. Sedapuhku ta enam naerunägu ei lisanud.

      Imogen võttis eesmise istme alt käekoti ja tegi lahti. Seejärel libistas ta sõrmest kihla- ja laulatussõrmuse ning poetas kotti. Pärast seda võttis naine koti külgtaskus olevast väikesest juuksenõelakimbust ühe ja urgitses sellega telefonis, kuni sai kätte SIM-kaardi hoidja. Koukinud kaardi pesast, torkas ta selle hammaste vahele ning pani telefoni uuesti kinni. Hambaid kõvasti kokku surudes märkas ta, et tudeng on hakanud teda silmitsema.

      „Te rikute selle ära,” ütles noormees prantsuse keeles, tõmmanud ühe klapi kõrvast.

      „Ma tean,” vastas Imogen talle samas keeles, kui oli kaardi suust välja võtnud.

      Ta sättis selle pöidla ja nimetissõrme vahele ning hakkas pigistama. Mõne aja pärast tõmbus kaart kergelt looka. Imogen ei jätnud enne järele, kui see oli kahekorra paindunud ja imepeened metallsooned olid katkenud. Tudeng kehitas õlgu. Imogen nõjatus seljatoele ning jäi otse enda ette vahtima.

      Vince Naughtonil oli alati mingi plaan. Tal pidi olema üksikasjalik päevakava ja ta vihkas igasuguseid üllatusi. Aastaid tagasi, kui nad korraldasid veel ühiseid mõttetalguid, et tekitada töötajates kollektiivsustunnet – Vince pidas neid tühipaljaks ajaraiskamiseks –, oli üks kolleeg nimetanud teda despootlikuks. Vince oli naise ninakast hinnangust ärritatuna vastanud,