Sekt. Michael Katz Krefeld

jõudu. Carsten vaatas parklas kiirelt ringi ja kui ta veendus, et nad on üksi, aitas ta neid hädavaevu ühe käega. Aga sellest polnud kuigi palju abi. Kärurong ei liikunud millimeetritki. Nüüd hakkas ta naine silmi pööritama ja kella vaatama. Ronk kuulis läbi avatud küljeakna midagi küünehooldusest, kuhu naine jõudma pidi. Sõnavahetuses, mis tema ja Carsteni vahel vallandus, pillas poiss järsku oma tahvelarvuti asfaldile. Kui ta avastas, et ekraan oli purunenud, puhkes ta valjul häälel nutma. Vihast näost punaseks läinud Carsten haaras kaelatoest, mis näis teda lämmatavat. „Käige te kuradile, käige kuradile!” karjus ta kõvasti ja haaras ise kärurongist kinni.

      Ronk filmis aina edasi, ise Møffet kõhu alt sügades. See film hakkas peagi Oscari-vääriliseks saama, või vähemalt boonuse.

      3

      Ronga ennelõunases parklas filmitud kaadrid libisesid arvutiekraanil mööda. Teralisest kvaliteedist ja valesti tuunitud valge tasakaalust tulenevast sinakast värvist hoolimata oli Carsten Nielsenit kaadritelt kerge ära tunda. Lahtine kaelatugi rippus tal kaelas nagu pudipõll, samal ajal kui ta ostukärude rivi rebis.

      „Siin on tegemist liikumisaparaadi imelise paranemisega,” ütles advokaat Lohman irooniliselt. Ta pani käed risti oma punnkõhule, mis kollast kardigani viimase vindini venitas. Lohman, kes oli seitsmekümnendates, istus oma pisikese nikotiinkollase kontori raske kirjutuslaua taga ja vaatas enda ees jooksvaid kaadreid.

      „Jah, Carsteni invaliidsusaste on just kahanenud null protsendini,” vastas Ronk, kes tema kõrval seisis. „Sellega peab su klient küll rahule jääma.”

      „Selge see. Milline õnn küll järeluurimisele naeratas, et need kärud talle tee peale ette jäid.” Ta osutas ekraanilt paistvale kaadrile, kus Carstenil oli lõpuks õnnestunud kärudele hoog sisse saada. Too tõukas rivi enda autost mööda katusealuse taga olevate parkimiskohtadeni ja tal oli nähtavasti ükskõik, et kärurong nüüd teisi autosid takistas.

      „Vahel peab õnne ka olema,” vastas Ronk naeratades ja hõõrus vasakut kätt katvat sidet.

      Lohman piidles ekraanilt üles ja märkas Ronga sidet. „Mis su käega juhtus?”

      „Väiksemat sorti õnnetus, see oli mul aknast liiga pikalt väljas.”

      „Aknast väljas?”

      Ronk noogutas ekraani suunas. „Seda näeb hiljem,” vastas ta, kõndis lauast mööda ja istus kulunud nahktoolile.

      Lohman istus kui ekraanile naelutatud ja jälgis Carstenit, kes naise ja poja poole kõndides nende peale karjus. Carsten üritas lahti tulnud kaelatuge uuesti kinni panna, aga oli selle õnnestumiseks liiga ärritunud. Lõpuks tuli naine talle appi ja Carsten lasi alistunult tal seda teha. Sel hetkel pööras ta pilgu Audile, kus Ronk oma kaameraga istus. Carsten näitas otse kaamerasilma. „Persse,” kostis mikrofoni juurest Ronga hääl. Järgnevate värisevate kaadrite järgi otsustades viskas Ronk kaamera käest, nii et see maandus külili armatuurlauale. Filmilt oli näha, et Carsten oli Audi poole teel. Kaadrist väljas võis kuulda Ronka autovõtmetega kolistamas, samal ajal kui ta vandudes süüdet leida püüdis. Kui auto lõpuks käivitus, võttis Carsten ühe oma puukota jalast ja virutas selle otse esiaknasse, mis ämblikuvõrguks purunes. Käigukastist oli kuulda valju kõrinat, kui Ronk tagumist käiku leida püüdis.

      „Mu… mu auto,” kokutas Lohman, pilk endiselt ekraanil kinni. „Mida ta endast mõtleb.”

      „Kui ma oleks teadnud, et ta nii hästi viskab, siis oleksin kaugemale parkinud,” pomises Ronk. „Ma maksan selle klaasi kinni.”

      Lohman vaatas teda korraks. „Aga mis su käega juhtus?”

      „Vaata nüüd edasi,” vastas Ronk ja tegi, nagu keriks käega edasi.

      Lohman pööras pilgu tagasi ekraanile. Ronk oli tagumise käigu sisse saanud ja andis gaasi, nii et Carsteni kuju muutus lindil aina väiksemaks ja väiksemaks. Kaugusest karjus Carsten:

      „Django! Kuradi päralt, võta Django!” Järgmisel hetkel oli näha, kuidas poeg Porsche pagasiluugi avas, kust hüppas välja valge pitbull. Carsten karjus koerale ja näitas auto ja Ronga peale. Koer pani jooksu ja oli poolel teel Rongani, kui too auto tagumise käiguga ringi keeras. Kaamera hüppas selle ägeda liigutuse peale kohalt ja filmis nüüd Ronka, kes püüdis tulutult esimest käiku sisse panna. Ta kummardus ukse poole ja vaatas lahtisest küljeaknast välja, sest esiklaas oli puruks. Samal hetkel ilmus aknast nähtavale pitbull. Ta hüppas Rongale lahtiste lõugadega peale ja lõi hambad ta käe ümber kokku. Ronk karjus valust ja üritas kätt ära tõmmata, samal ajal kui auto kohalt võttis. Kõrvalistmel tõusis Møffe püsti ja lasi võitluskoera suunas kuuldavale mõned astmaatilised haugatused. Kui pitbull Møffet nägi, lasi ta Ronga käe lahti, üritades Møffet rünnata, aga kukkus siis lahtisest aknast välja. Ronk andis gaasi ja kaamera hüppas armatuurlaualt põrandale. Ekraan läks mustaks, aga salvestiselt kostsid endiselt Ronga sajatused. Lohman pani arvuti kinni ja naaldus seljatoele. „Kas sa sellega arsti juures ka käisid? Sul on marutaudisüsti vaja.”

      „Küll see paraneb,” vastas Ronk.

      „Me võime hüvitist taotleda? Sa filmisid ju avalikult, mis on täiesti seaduslik.”

      Ronk raputas pead. „Las ta jääb. Ma ei oleks ise ka õnnelik, kui avastaks, et keegi mind varjatult filmib. Eriti kui see tähendaks, et olen just mõnest miljonist ilma jäänud.”

      „Sa oled üks naljakas tegelane,” vastas Lohman. „Hea, et sul vähemalt Møffe kaasas oli, muidu oleksid ikka veel ringi kihutanud, see peni käe küljes kinni.”

      Ronk vaatas Møffe poole, kes magas kulunud Pärsia vaibal. „Jah, vanusest hoolimata on temas veel veidi valvekoera alles. Nagu öeldud, siis küll ma ka selle autoakna kinni maksan.”

      Lohman rehmas käega. „Asjaajamiskulud. Arvestades seda summat, mis me firmale säästsime, ei tohiks sellest küll probleemi tulla. Šerrit?” Ta tõusis ja läks nurgas seisva mahagonist lauani, kus oli joogikandik.

      „Ei, tänan.”

      Lohman valas endale klaasikese. „Ka argipäeval tuleb endale mõnd privileegi lubada.”

      „Millal ma oma honorari saada võiksin?”

      „Räägi preili Mallinguga,” ütles ta ja noogutas ukse taga asuva väikese kontori poole. „Küll ta sulle kohe tšeki kirjutab.”

      Preili Malling oli Lohmani sekretär ja oli seda olnud alates ajast, mil too oma kontori asutas. Kumbki polnud abiellunud ja polnud aru saada, kas nende suhe oli ainult professionaalne, sest nad käitusid kui vana abielupaar.

      „Tänan,” vastas Ronk. Raha läheb küll õigesse kohta. Ta hakkas tõusma, kui Lohman käega viipas.

      „Kus sul põleb? Istu veel. Me pole sugugi lõpetanud.”

      Ronk ohkas. Nüüd, kui Lohman enam linnakohtus ei tegutsenud, vaid ainult oma kontoris juhtumitega tegeles, oli tal täitmatu vajadus esineda, mis tähendas, et ta võis surnuks rääkida igaühe, kes vähegi mööda juhtus minema. Selle peagi lõppeva suve jooksul, mil Ronk oli Lohmani heaks mitme vaatlusjuhtumiga tegelenud, oli Lohman juba mitu korda läbinud oma repertuaari võidetud kohtuasjadest. „Ma kaitsesin kord klienti, kes väitis, et oli panka röövides hullumeelne olnud…”

      „…Probleem oli selles, et ta oli enne seda veel kahtekümmend kaheksat röövinud,” jätkas Ronk.

      „Ah, kas ma olen seda rääkinud?” ütles Lohman ja võttis lonksu šerrit, olles ilmselt Ronga huvipuuduses pettunud. „Jajah, aga kuhu me siis jõudsimegi?” küsis ta ja istus toolile.

      „Minu honorarini,” vastas Ronk ja naeratas leplikult. Tegelikult ei olnud tal Lohmani vastu midagi, ta lihtsalt ei viitsinud täna seltskondlik olla. Pealegi oli tal endal ka janutama hakanud, küll aga õlle järele.

      „Ei, honorarist me juba rääkisime, ei, me pidime uut juhtumit arutama. Mis ei hammusta nii hullult kui see viimane…” Ta naeratas ja noogutas Ronga sideme suunas, et olla kindel, kas too ivale pihta sai. „Aga juhtumit, kus on hea raha. See on vähemalt