Klaaskehad. Erik Axl Sund

et oled kunstnik? Või teeb sulle lihtsalt nalja, et oled end nurka rääkinud?”

      „Kunstnikuna mõjutan ma paljusid võõraid inimesi. Siis ma ju ei vastuta oma töö tagajärgede eest?”

      „Mina arvasin, et kunst tähendab suhtlust.”

      „Jah, seda ütled sina. Aga kui paljud seda keelt räägivad? Ei, minu jaoks on suhtlus jutuajamine, mida ma Maarjaga tahaks pidada. Iva on selles, et ma tunnen talle kaasa, aga ei tea, kuidas seda tunnet kasutada. Mina arvan, et annan endast parima, aga sellest ei ole nagu päriselt tolku, sellepärast on minu kaastunne täiesti mõttetu. Lisaks hävitab Maarja ennast ja ma ei usu, et suudaksin mõista inimest, kes end vihkab.”

      Iisak vaatab sõbrale otsa enesestmõistetavusega, mida Hurtig ühtemoodi nii kadestab kui ka imetleb. Võib-olla on asi vanuses. Iisak ei ole veel kolmkümmend täis, Hurtig ise saab varsti nelikümmend.

      „Kui mu õde suri, siis vihkasin ma ennast,” sõnab ta hetk hiljem. „Hoolisin vaid emast ja isast. Kaastunne on valikuline tunne, kas see ei aja hirmu peale?”

      „See oli sinu jaoks eriline olukord.”

      „Võib-olla küll. Aga kas valikulisust ei leidu mitte igal pool meie ümber? Inimesed ütlevad, et tunnevad kaasa, aga piirid määravad ise. Lähedastele tunnevad kaasa, aga teistele lasevad kõrge kaarega.”

      Silla all mulksub vesi ja Läänemeri lõhnab äkki justkui soolasemalt. Tuul on paisunud ja oksad kopsivad kõvemini vastu katust, küllap tuleb torm.

      „Jens, sa meeldid mulle,” ütleb Iisak kõvera naeratusega.

      „Sina mulle ka,” vastab Hurtig.

      Ülejäänud õlu voolab kurkudest alla vaikuses, tõmbub pimedaks, meri ärkab. Vaht laineharjadel ja roosa udu kolme väikese saare ümber Nore lähedal.

      Iisak ütleb, et Strindberg hakkas oma romaani „Mere rüpes” kirjutama ühes majas siin saarel. Hurtig vastab, et saab vist aru, miks, ja pakub, et nad võiksid homme seda maja vaatama minna.

      „Kui see alles on, eks ole näha.”

      „Ei, ma lähen linna tagasi,” sõnab Iisak ja paneb õlle käest. „Ma pean natuke tööd tegema, enne kui Berliini sõidan.”

      Hurtig meenutab Iisaki varasemaid käike Saksamaa pealinna. Koju naastes pakatas ta uutest ideedest. Maalidest, mis ootasid maalimist ja näitustest, mis tuli korraldada. Rootsist ja Östermalmi sumbunud konnatiigi kunstimaailmast eemal viibimine oli tõeline vitamiinisüst.

      „Tahad, ma tulen sinuga koos linna?”

      „Ei, pole vaja ja me näeme ju enne, kui ma reedel minema hakkan. Parem puhka nüüd. Sa ei pääse ju nii tihti linnast ära.”

      „Jaanipäeval võtsin kaks puhkusepäeva, pärast seda on nüüd esimene vaba nädal,” ütleb Hurtig õlgu kehitades. „Tegelikult polegi nii hull, arvestades, et tööjõudu on vähe.”

      „Skääridesse puhkama oktoobri lõpus. Eks tuleb leppida sellega, mis on.”

      „Või pigem sellega, mis antakse. Kuigi mul südametunnistus natuke piinab, sest istun siin igal õhtul, õlu käes.”

      Iisak vaatab merele.

      „Selle pärast pole küll vaja põdeda,” ütleb ta ja paneb käe Hurtigi õlale.

      Oksapõrin vastu katust.

      „Ja mina ütlen: oh ilus hetk, oh viibi veel!”

      Politseikomissari asetäitja Jens Hurtig naerab.

      „Mis see oli?”

      „Lihtsalt armuavaldus,” vastab Iisak. „Goethe „Faustist”.”

      Vanja

      Södermalm

      Ajakirjanike asustustiheduse poolest on Södermalmi lääneosa praegu Rootsis esirinnas. Ühel või teisel moel teeb kirjatööd siin ligi kolm protsenti elanikkonnast.

      Nagu Götgatanist itta jäävat piirkonda nimetatakse Knogsöderiks – „Rusika-Söderiks” –, on läänepoolne kant Knivsöder – „Noa-Söder”. Keskklassistumine ja korterihindade kasv muutis nime peenemaks, nüüd on see piirkond Hummerknivsöder – „Merivähinoa-Söder”.

      Vanja Hjort saab varsti kuusteist täis ja elab oma kasuvanemate Edithi ja Pauliga Knivsöderis.

      Juba mitu tundi on ta teel koju.

      Kolmes baaris püüdis ta kanget õlut osta, mis ebaõnnestus, ja korvas selle kahe lahja õllega Åsö gümnaasiumi korvpalliplatsil. Nüüd läheb tüdruk Katarina Bangata pangaautomaadi juurde ja avastab, et on kaardi ära kaotanud.

      Ta hakkab ära minema, kui märkab vana meest. Mees seisis rulaatori najal pimedas pangaautomaadi ees.

      Mees voldib mitu viiesajakroonist kokku ja torkab rahakotti, mille paneb randmekotti rulaatori korvis. Siis astub mees väga aeglaselt ümber nurga Bondegatanile.

      Tüdruk läheb järele. Kui ta mehe selja taha jõuab, heliseb telefon ja kime signaal kajab tühjal tänaval seintelt vastu.

      Raisk, mõtleb Vanja, kui mees peatub, ümber pöörab ja talle otsa vaatab. Ta ei viitsi vastama hakata.

      Näeb hoopis võimalust ja haarab sellest kinni.

      Telefon heliseb endiselt, Vanja näpsab koti ja pistab jooksu.

      Vana mehe hädaldamine mattub häirivasse helinasse, mis vaikib alles siis, kui Vanja pöörab ümber järgmise nurga.

      Ta kihutab hooga Östgötagatanile ja näeb kohe politseiautot.

      Kümne meetri kaugusel. Esiistmelt paistab kaks pead. Tagasi minna ei saa. Ei tahaks neist ka mööda joosta, ta loodab, et nad ei näinud, kuidas ta nurga tagant välja tormas.

      Vanja aeglustab sammu ja kõnnib võimalikult ükskõikselt auto poole.

      Vana meest enam ei kosta. Võib-olla jõuab Vanja enne järgmisele tänavale, kui mees siia ristmikule.

      Telefon heliseb uuesti. Vanja tõmbab selle ruttu taskust välja ja paneb hääletu peale.

      Ta läheb edasi.

      Veel mõned meetrid. Vasakule järgmisse tänavasse ja pistab jälle jooksu. Mööda Åsögatanit tagasi Götgatani poole.

      Sammu aeglustab ta alles Medborgarplatseni metroojaama juures.

      Süda tahab rinnust välja hüpata.

      Vanja tunneb, et elab.

      Kui Maarja kolmandat korda helistab, istub Vanja metroorongis, vana mehe kott põlvedel. Ta võtab telefoni, kavatseb kõne vastu võtta, aga mõtleb siis ümber.

      Ta lihtsalt ei jaksa. Maarja võib mõnikord nii tüütu olla.

      Enne kui Vanja Slussenis ümber istub, on ta jõudnud kindlaks teha, et peale seitsme viiesajakroonise rahatähe on kotis karp peavalurohtu ja kulunud kalender.

      Ta sirvib seda.

      Iga päeva peal on hulk märkmeid. Hoolikad tähelepanekud ilmastiku kohta ja millegipärast on vana mees üles kirjutanud, millised rekad tema akna alt mööda sõidavad.

      Nutt on kurgus, aga kuigi vagun on peaaegu tühi, ei lase ta pisaraid valla. Pisarad on isiklik asi.

      Vastas klaasseinal on ühe suure kosmeetikafirma reklaam. Kaunis naine naeratab tema poole, soodaga valgendatud hambad säramas, ja tüdruk näeb kõrval oma peegelpilti. Mustad turris juuksed ja silmade all tumedad ringid. Mõned väidavad, et ta on armas, aga ta teab, et nad valetavad. Ta võtab taskust vildika, meenub hiljuti loetud blogi.

      Värvi ennast, kuni sa enam välja ei paista, ja ära sa häbememokki unusta! kirjutab ta naise näole, lisades veel: Kui sul on tselluliit – siis lõpeta ära!

      Zinkensdammi peatusest tuleb peale kurnatud välimusega noormees. Käes on tal patakas sedeleid, ta paneb ühe sedeli Vanja kõrvale istmele, siis käib läbi kõik reisijad.

      Sedelil