Klaaskehad. Erik Axl Sund

tle>

      I FAAS: ŠOKK

„Life is meant to be more than this and this is a bum trip.”

      Keri põrgu

      Salem

      Tema nimi on sama mis Jeesuse emal ja ta elab kahe silbi kaugusel Jeruusalemmast, Stockholmi lõunaosas Salemis.

      Mööda jalgrattateed halli üürimajade ploki poole astudes mõtleb ta: maja, mille Jumal on unustanud. Elamurajoon on selle nädala kolmanda elektrikatkestuse tõttu pime ja fonolukk ei tööta, nii et ta võtab võtmed.

      Käed värisevad ja ta ei tea, kas hirmust või ootusest.

      Ta hoiab kilekotti, kus on kolmveerandliitrine pudel Vene salaviina ja liiter kloori.

      Maarja keerab ukse lukust lahti ja astub pimedasse esikusse. Otsib küünlad, paneb elutoa lauale ja süütab põlema.

      Ta võtab telefoni. Viimane inimene, kellega ta räägib, peab olema keegi, keda ta usaldab, ja Vanja on ainus, kes võib-olla aru saab. Sõbranna on olnud sama sügaval põhjas.

      See pole õige võrdlus, kui öelda, et jõudis põhja välja. See on mõttetuse muda ja mädasoo. Mida rohkem sealt välja püüad rabeleda, seda sügavamale vajud.

      Telefon kutsub, aga Vanja ei võta vastu.

      Maarja ootab. Valib veel paar korda sõbranna numbrit, aga asjata.

      Kellegagi peab ta siiski rääkima ja kui kedagi teist võtta pole, siis tuleb leppida Iisakiga. Viimati nägid nad Liljanis, kui Iisak töötuba korraldas, ja tegelikult nad teineteist väga hästi ei tunne. Aga ta meeldib Maarjale. Noormees vastab, kui telefon neljandat korda kutsuma hakkab.

      „Tere, Maarja,” ütleb Iisak ja on kuulda, et ta on väljas. Telefonis vuhiseb tuul. „Kuidas läheb?”

      Noormehe hääl leevendab veidi külma Maarja kehas ja neiu heidab pilgu kilekotile.

      „Suurepäraselt,” valetab ta. „Kuule, ma sain just autoportree valmis.”

      Torust on kuulda lainemüha ja kajakate kiljumist.

      Nii erinev sellest, mis Maarjat ümbritseb.

      „Oi kui tore. Kas sa nina said korda?” küsib Iisak ja naerab. Maarjale meenub, kuidas nad tundide kaupa püüdsid ta viltuse nina õiget nurka tabada.

      „Jah, ma usun küll,” vastab neiu, pannes vastu tungile ausalt ära rääkida, kuidas ta end tegelikult tunneb.

      Väsimusest ja pimedusest. Rääkida, mida ta kohe tegema hakkab.

      Aga nii ei lähe. Sõnad moodustavad tema ja maailma vahele tara ja Iisak arvab lihtsalt, et ta on banaalne.

      Tema tegelikkus ei ole Iisaki tegelikkus. Tema Mount Everest on noormehe jaoks vaid väike nõlv.

      „Hullult hea tuli välja,” vastab ta, surudes maha karje, mis pisarakanalite vahelt välja tahab tungida, ja tõstes telefoni suu juurest ära, et Iisak ei kuuleks tema meeleheidet.

      Aga tema tumma appihüüet peab noormees kuulma. Kui ei kuule, siis roomab külm tasakesi, kuid kindlalt tagasi. Maarja ei ole maalinud. Mitte ühtegi pintslitõmmet. Pole tahtmist olnud. Iisaki kursus ei inspireerinud, kuigi oli väga hea.

      Millekski pole tahtmist olnud.

      Aga ta ütleb, et tal on suured plaanid ja juba paistab tee, mis kuskile viib.

      Aina valed.

      Nad lõpetavad kõne, Maarja on seest korraga tühi ja külm.

      Ühe küünla leegi sisse on eksinud koiliblikas. Kostab praginat ja liblikas kukub lauale. Kõrbenud, aga veel elus. Maarja ei puutu teda.

      Neiu läheb küünlaga oma tuppa ja võtab päeviku.

      Keegi ei tohi lugeda, mis sinna kirjutatud on, nii et kui Maarja diivani juurde jõuab, rebib ta lehed ükshaaval välja ja kortsutab pisikesteks pallideks.

      Õhk muutub äkki nagu tihedamaks. Köögis plõksatab miski ja kostab surinat. See on külmkapp, tähendab, elekter tuli tagasi.

      Ta kustutab küünlad, paneb põrandalambi põlema ja läheb esikusse pleierit tooma. Kui ta selle lauale paberipallide juurde asetab, kustub valgus. Jälle läks elekter ära.

      Täna teeb ta endale haiget viimast korda.

      Majas, mille Jumal on unustanud, kuigi see jääb Jeruusalemmast vaid kahe silbi kaugusele, segab Maarja Alvengren pimeduses jooki ega aja piiskagi maha.

      Üks detsiliiter viina, üks detsiliiter kloori.

      Surmavat segu juues ta ei oksenda. Ega siis, kui läheb järgmine klaas. Ja järgmine.

      On tunne nagu lapsel jõulueelsel ajal. Lapsel, kes ei suuda sõrmi paigal hoida, ikka katsub ja raputab paljulubavalt rõõmsatoonilises paberis pakke.

      Kui ta avab rõduukse, siis puhub paljastele randmetele külm tuul.

      Peas on Nälg.

      Kõrgusekartus tõmbab reietagused krampi ja ta teab, et see on põgenemisrefleks.

      Ta on saakloom.

      Hurtig

      Runmarö

      Päeva viimane valgus värvib kaljud ja puuladvad roosaks.

      Vesi kummuvate puude all on videvikus hallikassinine, aga pihlakad säravad veel punaselt.

      Kaks lõiku veisepraadi, kummalegi ahjukartul ja pool pikka saia, kõik liitri õllega alla loputatud, muudavad sügisniiske Läänemere ääres seitse plusskraadi peaaegu meeldivaks. Politseikomissari kohusetäitja Jens Hurtig tunneb end oma istekohal hästi. Nende üürimajast kiviviske kaugusel talveks sillale jäänud rannatooli vajunult tunneb ta end sama raskelt nagu selle saare rändrahnud.

      Ta vaatab kaljusid. Punased nõlvad on traditsiooni järgi saarele ka nime andnud. Rudhme, mis muinasrootsi keeles tähendas puna, klapib praeguse pildiga hästi kokku.

      Iisak jätab murelikult nägemist, siis kostavad sillal tema sammud. Hurtig püüdis tema telefonikõnet mitte pealt kuulata, aga osa hakkas ikkagi kõrva.

      „Ühel tüdrukul oli vaja rääkida,” sõnab Iisak Hurtigi kõrvale istudes.

      Hurtig noogutab ja võtab ämbrist veel kaks õlut.

      „Siis just peadki ettevaatlik olema, kui nad ütlevad, et kõik läheb hästi,” jätkab Iisak ja avab purgi märja klõpsuga. „Aga ega ma ei tea ka … Võib-olla muretsen ilmaasjata.”

      „Kes see oli?”

      „Maarja.”

      „Kas sa tunned teda hästi?”

      Iisak tõmbab läbi juuste ja võtab paar lonksu õlut, enne kui vastab.

      „Tegelikult mitte eriti. Elab Salemis, on mul Liljanis paaris töötoas käinud. Ei ole väga jutukas. Varem me pole vist nii pikalt rääkinudki ja see teeb mulle muret.”

      „Mu õega oli vastupidi,” sõnab Hurtig ja teda rõhub viieteistkümne aasta tagune mälestus. „Tema rääkis alati palju, aga viimane kõne oli hästi lühike.”

      Iisaki silmadest paistev kaastunne häirib ja ta pöörab pilgu merele, enne kui jätkab.

      „Vennas, ma armastan sind, ütles ta. Muud midagi.”

      Siis lõpetas kõne ja poos end üles, mõtleb Hurtig.

      On kuulda, kuidas Iisak hingab. Aeglaselt ja korrapäraselt, vastupidiselt hootistele tuulehoogudele maja ümber puuvõrades. Üks oks kopsib vahel vastu plekk-katust. Tuul tõuseb.

      „See oli ilus,” sõnab Iisak natukese aja pärast. „Ilus hüvastijätt.”

      „Jah, võib-olla küll.”

      „Mis sa arvad, kas ma peaksin Maarja pärast muretsema?”

      „Ma ei tea,” vastab Hurtig ja mõtleb hetke. „Sa hoolid temast ja inimesele on ju omane kaasa tunda?”

      „Aga mis tähendab kaasa tunda?”

      „Kaasa tunda tähendab ju, et sa ei taha teisele haiget teha või liiga teha, eks,” pakub Hurtig ja laseb mõttel lennata. „Et elad teise tunnetele kaasa.”

      „See tähendab, et sa ei