Varas. Kuninganna varas. 1. raamat. Megan Whalen Turner

piisas. Pilgutasin mõned pisarad silmadest välja ja me kõndisime mööda koridori edasi. Hoidsin pead maas ja silmi peaaegu suletult ega näinud alguses koridorist midagi. Neil olid marmorpõrandad. Seintele olid maalitud juhuslikud laigud liiliaist ja kilpkonnast või puhkavast linnust. Me läksime trepist üles, mille seintele maalitud jahikoerad jälitasid lõvi, pöörasime ümber nurga ukseni ja peatusime seal.

      Maag koputas ja sisenes. Valvuritel õnnestus mõningate raskustega ennast ja mind ühekorraga kitsast uksest sisse saada. Vaatasin ringi, kas keegi oli näinud mu kohmakat sisenemist, kuid tuba oli tühi.

      Olin ärevil. Mu veri tormas soontes nagu kruusi voolav vein, kuid olin ka surmväsinud. Trepist üles tulek oli paistnud mägironimisretkena. Mu põlved nõtkusid, ja olin rõõmus, et seal olid valvurid, kuigi hoolimatud, kes mu küünarnukkidest kinni hoidsid. Kui nad mu lahti lasid, siis tuikusin ja pidin käsi viibutama, et mitte kukkuda. Mu ahelad kõlisesid.

      «Võite minna,» ütles maag valvuritele. «Tulge poole tunni pärast teda tagasi viima.»

      Poole tunni pärast? Mu lootused, mis olid kerkinud, langesid pisut. Kui valvurid lahkusid, vaatasin ruumis ringi. See oli väike, kirjutuslaua ja mõne mugava tooliga korrapäratult selle ümber.

      Maag seisis kirjutuslaua kõrval. Aknaist tema taga oleks pidanud avanema vaade suurkoja suuremasse õue, kuid tillukesed klaasid peegeldasid vaid sees põlevate lampide valgust. Vaatasin jälle toole. Valisin kõige ilusama ja istusin. Maag jäigastus. Ta kulmud tõmbusid ta laubal sirgeks jooneks. Need olid tumedad, kuigi enamus ta juusteist oli halliks läinud.

      «Tõuse püsti,» käskis ta.

      Nihutasin end sügavamale tooli sulevooderdusse. See oli peaaegu sama hea kui puhtad riided ja ma poleks suutnud tõusta, kui oleksin ka proovinud. Mu põlved olid nõrgad, ja mu kõht oli valmis välja heitma sellegi vähese, mida olin hiljuti söönud. Seljatugi ulatus just mu kõrvade taha, nii et lükkasin pea tahapoole ja vaatasin, nina püsti, maagi, kes ikka veel oma kirjutuslaua taga seisis.

      Maag andis mulle mõne hetke olukorra kaalumiseks, enne kui tooli juurde astus. Ta kummardus, kuni ta nina oli vaid mõne tolli kaugusel minu omast. Ma polnud varem ta nägu nii lähedalt näinud. Tal oli kongnina nagu paljudel linnakodanikel, kuid ta silmad olid väga heledad hallid ja mitte pruunid. Ta laupa katsid kortsud liigsest päikesest ja kulmukortsutamist. Mõtlesin parajasti, et ta pidi olema enne raamatutest huvitumist teinud mingit väljas tehtavat tööd, kui ta rääkima hakkas. Lakkasin mõtlemast ta jumele ja tõstsin pilgu tagasi ta silmadele.

      «Ehk tekib meil kunagi suhe, mis põhineb vastastikusel austusel,» ütles ta vaikselt. Mõtlesin, et enne seda näen jumalaid maapinnal kõndimas. Ta jätkas: «Praegu pead mulle kuuletuma.»

      Ta oskas märkimisväärselt hästi ähvardada nii väheste sõnadega. Ma neelatasin ja mu käed värisesid pisut tooli käetugedel. Üks ahela lüli kõlksatas teise vastu, kuid ma ei püüdnud ikka veel püsti tõusta. Mu jalad poleks suutnud mind tõsta. Ta pidi olema seda mõistnud ja ka aru saanud, et oli oma seisukoha selgeks teinud, sest ta astus tagasi, et kirjutuslauale nõjatuda, ja viipas vastikust tundes käega.

      «Pole tähtis. Võid seal olla. Tool tuleb nagunii puhtaks teha.»

      Tundsin, kuidas mu nägu punasemaks muutus. See polnud minu süü, et ma haisesin. Ta peaks ise veetma mõned kuud kuninga vanglas, ja siis vaatame, kas ta lõhnab ikka veel vanade raamatute ja lõhnaseebi järele. Ta vaatas mind veel mõne hetke ega paistnud rahule jäävat.

      «Nägin sind su kohtuistungil,» ütles ta viimaks.

      Ma ei vastanud, et olin teda samuti seal näinud.

      «Sa oled kõhnem.»

      Kehitasin õlgu.

      «Ütle mulle,» sõnas maag, «kas sulle on vastumeelt loobuda meie külalislahkusest? Sa ütlesid oma kohtuistungil, et isegi kuninga vangla ei suudaks sind kinni hoida, ja ma tõesti arvasin, et sa oled praeguseks läinud.» Ta nautis oma nalja.

      Tõstsin jala üle põlve ja lükkasin end toolil tahapoole. Ta võpatas.

      Ütlesin: «Mõned asjad võtavad aega.»

      «See on tõsi,» vastas maag. «Kui palju aega sa arvad sellega minevat?»

      Veel pool tundi, mõtlesin, kuid ei öelnud ka seda.

      «Arvan, et see võtab palju aega,» ütles maag. «Arvan, et see võtab kogu su ülejäänud elu. Tõepoolest,» pilkas ta, «kui oled surnud, siis sa kindlasti pole kuninga vanglas, kas pole?»

      «Arvan, et mitte.» Ma ei pidanud teda vaimukaks.

      «Sa kiitlesid oma kohtuprotsessil paljude asjadega. Tühjad lubadused, arvan ma.»

      «Võin varastada ükskõik mida.»

      «Nii sa väitsid. Selle väite tõestuseks sõlmitud kihlvedu viiski sind vanglasse.» Ta võttis kirjutussule enda kõrval olevalt laualt ja keerutas seda hetkeks käte vahel. «Sulle tuleb kõvasti kahjuks, et tarkus ei käi alati kaasas selliste annetega nagu sinu oma, ja mulle kasuks, et ma pole huvitatud mitte su tarkusest, vaid su oskusest. Kui sa oled nii hea, nagu sa ütled end olevat.»

      Kordasin ennast. «Võin varastada ükskõik mida.»

      «Aga mitte iseennast kuninga vanglast välja?» küsis maag, kergitades seekord vaid ühte kulmu.

      Kehitasin õlgu. Võisin teha ka seda, kuid see võtaks aega. See võiks võtta kaua aega ja ma tahtsin, et kuninga maag pakuks kiirema viisi.

      «Noh, vähemalt oled õppinud suud kinni hoidma,» ütles maag. Ta lükkas end kirjutuslauast eemale ja kõndis üle toa. Kui ta oli mu poole selja keeranud, tõmbasin juuksed silmadelt ära ja vaatasin veel korra kiiresti toas ringi. Ma teadsin juba, et see oli tema kabinet. Riiulitel olid virnas raamatud ja vanad käsikirjarullid. Kriibitud pingil olid kuhjas amforad ja teised savianumad. Seal oli ka klaaspudeleid. Ruumi teises otsas oli kardinaga alkoov, ja vaevalt nähtaval kardina all oli nahksaabastes jalapaar. Pöörasin end toolil tagasi, kõhus pööritamas.

      «Sa võiksid vähendada seda aega oma elu lühendamata,» ütles maag.

      Vaatasin tema poole üles. Olin vestluses järje kaotanud. Kui selle kätte sain, mõistsin, et ta oli nüüd samuti närviline. Lõdvestusin oma istmel. «Jätka.»

      «Tahan, et sa varastaksid midagi.»

      Naeratasin. «Kas tahad kuninga pitsatit? Võin selle sulle muretseda.»

      «Sinu asemel,» ütles maag, «ma enam sellega ei kiitleks.» Ta hääl kähises.

      Mu naeratus laienes. Graveeritud rubiiniga kuldsõrmus oli tema käes hoiul olnud, kui selle ära varastasin. Selle kaotus oli kindlasti kõvasti vähendanud tema mõju õukonnas. Ta vaatas üle mu õla kardinaga alkoovi poole ja siis jõudis asjani.

      «On midagi, mida ma tahan, et sa varastaksid. Kui sellega hakkama saad, siis luban, et sa ei lähe tagasi vanglasse. Kui ei saa, siis luban endiselt, et sa ei lähe tagasi vanglasse.»

      Vangid lahkusid kuninga vanglast kogu aeg. Müürsepad, puusepad, sepad, kõik oskuslikud käsitöölised võisid oodata, et nende vangistus lõpeb kuninga heaks töötades. Neid töölisi, kellel erioskused puudusid, koguti mõnel korral aastas ja saadeti hõbedakaevandustesse linnast lõunas. Nad tulid harva tagasi, ja teised vangid lihtsalt kadusid.

      Oli küllalt selge, mida maag mõtles, nii et ma noogutasin. «Mida ma varastama pean?» See oli kõik, millest hoolisin.

      Maag ei vastanud küsimusele. «Detailidest saad teada hiljem. Praegu pean teadma seda, kas sa saad sellega hakkama.» Et ma polnud vanglas haigeks või vigaseks jäänud või kasutuks nälginud.

      «Ma saan hakkama,» vastasin. «Kuid ma pean teadma, mida mul varastada tuleb.»

      «Sulle öeldakse. Praegu pole see sinu asi.»

      «Mis siis, kui ma ei suuda seda varastada?»

      «Arvasin, et suudad kõike varastada,» pilkas ta.

      «Välja arvatud iseennast kuninga vanglast välja,» nõustusin.

      «Ära