Seekord igaveseks. Elisabeth Kelsey

Kelsey

      Seekord igaveseks

      1. peatükk

      “Oled ikka mõrd küll, Alicia,” ütles Martin, kusjuures polnud aru saada, kas see oli öeldud tunnustavalt või hukkamõistvalt.

      “Nii meeldiv on sinu hääles vaimustust kuulda.”

      Alicia sirutas end uniselt. Mis võib olla parem suurepärasest seksist enne rasket tööpäeva?

      Martin tõmbas kinni püksiaugu lukku, kuid särk takerdus selle vahele.

      “Kurat küll!” vandus ta.

      “On sul abi vaja, kallis?” kudrutas Alicia, kuigi tal ei olnud plaaniski voodist tõusta.

      Vastuseks sai ta vaid tõreda pilgu. Alicia kehitas oma nagu voolitud õlga ja peen siidine õlapael langes sellelt maha.

      “Mille kuradi pärast sa Carolaga rääkima hakkasid?” küsis Martin luku kallal pusides.

      “Esiteks – taltsuta oma keelt. Teiseks – mis ajast ma sulle aru pean andma?”

      Alicia vaatas tähelepanelikult oma hoolitsetud küüsi – järsku on lakk kuluma hakanud? Tulemus oli rahuldav, kuid selleks, et Martinit tigedaks ajada, võttis ta öökapi sahtlist lakieemaldaja ja vatipadjad ning hakkas lakki maha võtma.

      Martini nägu muutis aegamisi värvi. Aliciale tundus isegi, et veel hetk ja mees läheb lihtsalt lõhki nagu ülerõhus aurukatel.

      “Alicia!” pahises mees.

      “Mida?”

      Hallid silmad väljendasid kõrgemal tasemel süütust ja mittemõistmist.

      Martin hingas välja ja näo järgi otsustades hakkas kümneni loendama. Samal ajal valis Alicia oma uue punase lemmikvärvi küünelaki ja hakkas küüsi üle võõpama. See protsess köitis teda nähtavasti palju enam kui vihast keeva armukese tiraadid.

      “Kuidas sa võisid küll Carolale ütelda, et sa minuga magad?” suutis Martin lõpuks endast välja pigistada.

      “Kallike, seda, millega meie sinuga tegelesime, ei saa ju ometi magamiseks nimetada, ehkki harilikult nimetavad silmakirjalikud inimesed seda just niimoodi. Mina eelistaksin loomulikult sõna “seks””.

      “Sülitan sinu eelistuste peale,” vaidles Martin vastu.

      “Seda tean ma sinutagi suurepäraselt. Tunnen Carolale siiralt kaasa. Sinuga tal kerge ei ole. Loomulikult, kui ta sulle selle “mõrd Alicia” juurde tagasipöördumise andestada suudab!”

      “No mispärast sa ometi talle ütlesid, et me siiani lähedased oleme? Sa ju tead, kui suuri lootusi ma sellele abielule panen!”

      “Carola küsis minult, kas oleme sinuga suhte katkestanud või mitte ja mina vastasin talle ausalt. Ma ei mõista, miks ma talle valetama peaksin? Kui sa tõepoolest oleksid tahtnud minust lahku minna, ei oleks sa kaks korda nädalas siia tulnud. Ja üleüldse – pärast seda, kui me just seksinud oleme, on rumal stseene korraldada.”

      “Kurat!”

      “On see nüüd sinu armsaim sõna?”

      “Teadsin, et ei oleks tohtinud enam siia tulla.”

      Martin laskus raskelt Alicia kõrvale voodile ning võttis pea käte vahele.

      “Mina sind ei kutsunud,” vastas Alicia rahulikult.

      Tal oli Martinist natuke kahju, kuid ta ei kavatsenud oma nõrkust välja näidata. Eriti siin. Alicia vaatas tähelepanelikult oma küüsi ja noogutas rahulolevalt.

      Jah, see värv sobib hästi halli kostüümi ja krokodillinahast kotiga.

      “Miks mul piisab ainult ühest pilgust sinule, et pea kaotada?” küsis Martin.

      “Pole aimugi.”

      Alicia kehitas õlgu.

      “Ehk ei peaks sa mind vaatama, kui Carola miljonitega abielluda tahad. Muide, temast saab suurepärane naine. Vähemalt võid sa kindel olla, et sured sarvedeta. Vaesekene!”

      “Miks ta vaesekene on?” uuris Martin kahtlevalt.

      “Sellepärast, et kui sarved tõepoolest pähe kasvaksid, ei oleks Carola enam ammu võimeline liikuma. Olete ju üle poole aasta kihlatud olnud.”

      “Seitse kuud.”

      “Ja kahe nädala pärast on sinu pulmad.”

      Martin kehitas vaid õlgu.

      “Pärast kõike seda, mida sina talle kokku rääkisid, ei ole ma selles enam kindel.”

      “Ütle veel, et ma ise tulen sinu juurde ja viskun sulle kaela, nagu oleksin sada aastat end tagasi hoidnud. Või on Carola nii külm, et sa tahad lihtsalt normaalset seksi?”

      “See ei puutu sinusse!” nähvas Martin vastu.

      “Mitte nii ägedalt,” muigas Alicia, “ja vaata, et Carola sinu tänasest visiidist teada ei saaks!”

      “Mida ma pean tegema, et sa minu elust kaoksid?” küsis Martin peaaegu nuttes.

      “Piisab lihtsalt ukse sulgemisest väljastpoolt,” vastas Alicia rahulikult.

      Praegu ei olnud tal armukese vastu, keda ta tänasest hommikust alates endiste hulka luges, enam mitte piisakestki kaastunnet. Martin ilmus siia hommikul pool kuus, ronis kohe voodisse ja pärast esitas kõike nii, nagu oleks Alicia tema visiidist ainult unistanud. Sellega oli mees tema silmis demonstreerinud matsluse tippu ja tarbijalikku suhtumist.

      Kahe abieluaasta jooksul oli Alicia sellisest asjast võõrdunud, kuid paistis, et tuleb uuesti harjuda…

      Alicia tõusis ja heitis õhukese hommikumantli kõrvale. Ta võttis punase atlasspesu ja hakkas seda aeglaselt selga tõmbama, jälgides peeglist Martini reaktsiooni. Näis, et mees on jälle valmis Carola unustama, ei tea mitmendat korda juba.

      Martin tõusis, astus Alicia juurde ja asetas käe naise puusale.

      “Sa pidid ju minema hakkama,” tuletas naine mehele rahulikult meelde, lükates tema käe oma puusalt ära.

      Oleks Martin vaid teadnud, mida tähendas naisele end vaos hoida! Alicia oli alati aus, vähemalt enda vastu – Martin oli suurepärane armuke.

      “Seks sinuga oli lausa jumalik ja armukesena oled sa mulle alati meeldinud. Inimesena aga oled sa eemaletõukav,” teatas Alicia rahulikult pluusi selga tõmmates. “Mina ei petnud sind kunagi, kui arvasin, et sa minusse tõsiselt suhtud. Kuid mind on ära tüüdanud üheöömadratsiks olemine ainult selle pärast, et sinu pruut otsustas pärast abielutõotuse andmist pühakuks hakata. Loodan, et sellest miljonite pärijast saab sulle normaalne naine. Vastasel juhul pead terve elu mind meenutama.”

      “Kurat võtaks, Alicia, kuidas sa ei mõista? Ma ei saa sinuga abielluda.”

      “Olen ma seda kunagi sinult palunud?” küsis Alicia siiralt. “Aitäh, aga ainuüksi mõte sellest ajab mind iiveldama. Mind rahuldab täiesti kohustusteta üksiku inimese elu. Kõik, mida ma sinult tahaksin, on pisut austust ja tänulikkust. Kahjuks ei ole sa tänulikkuseks võimeline. Mul oli väga ebameeldiv kuulata, kuidas sa kõigiga minu seksuaalseid võimeid ja isusid arvustasid. Aitab, Martin! Oleme niigi hoogu sattunud. Viimati hõivasid sellised mängud mind kaheks aastaks. Ma ei taha seda rohkem.”

      Alicia oli juba selga tõmmanud halli pükskostüümi ja seadis oma pikki kastanpruune juukseid kuklale krunni. Ta võttis kapist ülikõrge kontsaga helepunased rihmikud ning pani need jalga. Ansambli lõpetas kingadega samas toonis krokodillinahast kott.

      “Tähendab, sa lihtsalt tasusid kõigest Carolale rääkides mulle kätte.”

      Martin oli oma leidlikkusest vapustatud.

      “Kas sa tõesti arvad, et ma võin nii madalale langeda?” Suurest imestusest katkestas Alicia isegi ripsmete värvimise. “Muidugi mitte. Ma olin lihtsalt aus õnnetu naisterahvaga, kes peab sinuga ühe katuse all elama. Ja tead mis, Martin, kui Carola ei oleks sulle skandaali korraldanud, ei oleks sa iialgi seda juttu alustanud ning mina ei oleks leidnud põhjust sinu ukse taha tõstmiseks. Nüüd aga head aega! Tahaksin väga “hüvasti” öelda, aga isegi New Yorgis tuleb meil vahel teineteisega kohtuda. Kahju!”

      Alicia pani prillid ette ja Martin mõistis, et vestlus on läbi. Tema ees ei olnud