Sinine kui jää. Anne Stuart

tulistasid. Neile ei meeldinud, et neid teelt välja suruti.”

      Summer oleks võinud temalt vere kohta pärida, aga äkitselt ei tahtnud ta rohkem teada.

      Ta sundis end paanikaga võideldes vaatama juhi tuima profiili. „Ja kes sina täpselt oled? Ära püüa öelda, et juhuslik mööduja – ma ei usuks sind.”

      „Kui ma oleksin juhuslik mööduja, siis ma ei teaks ju Shirosama kohta, eks?” vastas mees mõistlikul toonil.

      „Sa olid vastuvõtul. Ma nägin sind seal.”

      „Olin jah.”

      „Kus su pruut on?”

      Mis pruut?”

      „See rinnakas blondiin. Oli ilmne, et sa ei suuda oma pilku tema dekolteelt pöörata… ainult et sina jälgisid mind, eks ole? Ma tundsin kedagi end vahtimas, aga iga kord, kui ma ümber pöörasin, ei leidnud ma kedagi. See olid sina, õigus? Miks?”

      „Ütleme siis nii, et ma ootasin millegi sellise toimumist. Shirosama ja tema kamp peaaegu et vesistasid Hayashi urni juures ja sina hoidsid seda nende eest. Ma oletan, et nad arvasid, kui tema pühadus sinuga ühele poole saab, avad sa nende jaoks muuseumi.”

      „Ma ei mõista, millest sa räägid. Hayashi urn? Kas sa pead silmas minu keraamilist kaussi?”

      Mees heitis talle auto hämaruses pilgu. Ta paistis end täiesti mugavalt tundvat sellel tohutul kiirusel, millega ta sõitis. Tema käed olid lõdvalt roolil. Kaunid käed, pikkade elegantsete sõrmedega. Kõik olemas, mis välistas naise äkilise kahtluse, et ta on Jaapani kuritegeliku sündikaadi Yakuza liige. Enamikul selle organisatsiooni liikmetest oli vähemalt osa sõrmi puudu, mis oli märk tehtud vigadest. Kui tema päästja polnud just mitte kunagi vigu teinud.

      „Sul pole aimugi, mis sinu käes on?” küsis mees. „Kust see pärit on, selle ajalugu?”

      „Ma tean, et see on miski, mida inimesed tahavad ning et ma ei kavatsegi sellest loobuda. Mis see Hayashi urn siis on?”

      „Osa Jaapani ajaloost, mis sind ei huvitaks.”

      „Kuna see kauss kuulub mulle, siis see huvitab mind. Ma tahaksin teada, miks püüdis keegi mind röövida, et seda endale saada.”

      „Sellel pole mingit tähtsust – urn ei kuulu sulle enam kauaks. Ja sa ei pea üllatust teesklema – sa panid selle näitusele, et seda Shirosama eest hoida. Sa otsustasid, et kõige parem on peita seda avalikus kohas. Kahjuks alahindasid sa oma vaenlast. Shirosama pole päriselt selline filantroobist vaimne juht, kellena ta end maailmale esitab. Tal pole mingit probleemi tappa, et saada midagi, mida ta tahab.”

      „Sinul samuti.” Summer ei teadnud päris täpselt, miks ta seda üles.

      „Kui vaja,” lausus mees tema süüdistusest kõigutamatuna.

      „Kuhu sa mind siis viid?”

      Mehe pilk püsis teel. „Ma pole veel otsustanud.”

      Miski selles ilmetus, tundetus hääles tekitas naises veel suuremat pinget. „Ütle mulle vaid üht,” lausus ta. „Ka mul on ohutum sinuga kui nende meestega?”

      Mees ei vastanud mõnda aega ja Summer mõtiskles, kas ta üldse teeb seda. Viimaks ta kõneles, talle isegi otsa vaatamata. „See sõltub sinust.”

      Ja esimest korda selle vapustava, hullumeelse õhtu jooksul hakkas Summer kartma.

      Taka nägi, kuidas naine vajus sügavamale istmesse, ega saanud seda pahaks panna. Ta ei kavatsenud talle valetada, kui see just möödapääsmatu polnud. Naisel oli õnnestunud kuidagi röövimisest ja limusiini pagasiruumis rappumisest vaid mõne sinikaga pääseda. Taka oli arvanud, et peab tegelema pisarate ja hüsteeriaga. Selle asemel oli naine vapustatud, aga piisavalt rahulik, mis tegi asjad lihtsamaks. Võib-olla.

      Naine oli takistus ning Taka oli juba ammu õppinud, et ta ei saa ühe inimese elu suhtes sentimentaalseks muutuda, kui panused on nii kõrged. Oli olemas vana zen koan – paljude vajadused kaaluvad üles väheste vajadused – ning kui ta peab valima massihävituse ja ühe ärahellitatud California blondiini elu vahel, ei kõhkleks ta korrakski.

      Ainult et naine polnud päris selline, nagu ta oli ette kujutanud. Taka oli tema kohta saadud andmed läbi sirvinud – Hollywoodi trofeenaise tütar, idakalda internaatkoolide ja kolledži produkt, kõrgem kraad aasia kunstis, ühtegi skandaali tema nimega ei seostatud. Ta elas piisavalt vaikset elu – võib-olla isegi liiga vaikset. Polnud tema süü, et tema käes oli juhtumisi võti, mis võis terve maailma purustada.

      Taka vana sõber Peter noriks teda ja ütleks, et tema neetud aasiapärane salapära hoidiski teda nii külmaverelisena. See mõte lõbustas teda, sest Peter Madsen oli olnud üks külmaverelisemaid inimesi, keda Takashi O’Brien oli iial tundnud. Kuni ta sattus kokku vale naisega, sellesamaga, kes oli äärepealt Takashi elule lõpu teinud.

      Taka ei kavatsenud enam seda viga teha. Kui Summer Hawthorne peab surema, teeb ta seda nii kiiresti ja valutult kui võimalik, ja kui veab, ei saa naine arugi, mis toimub. Ei olnud tema süü, et kusagil tema mälusopis on peidus teadmine, kus asub iidne Jaapani pühamu. Samuti ei olnud tema süü, et inimesed olid selle leidmiseks valmis tapma. Ja et tema tapaks, et Summer ei saaks seda paljastada.

      Taka võis teepervel peatuda, käe lohutavalt tema kaela taha panna ja selle murda. Summeri surm oleks silmapilkne ning tema võiks võtta laiba ja selle valge limusiini pagasiruumi visata. Shirosama hullu sektiga seotud skandaal oleks lisaboonus.

      Taka poleks tohtinud teda üldse sealt ära tuua – ta oleks pidanud asja seal lõpuni viima. Kui ta veel kaua kõhkleb, võib keegi avastada avarii teinud sõiduki, kaks surnukeha esiistmel. Tema meelest polnud Summer Hawthorne enam väärtuslik. Nüüd kui ta teadis, kus urn on, oleks temasuguse andega inimesel piisavalt lihtne see ära tuua.

      Naise elushoidmine muudaks asjad vaid ohtlikumaks. Summer teadis, kus asuvad templivaremed. Üks orutüdruk, kes polnud lääne poole Hawaist kaugemale reisinud, hoidis enda käes võtit asukohta, mis on nii väärtuslik, et sajad tuhanded elud võisid sellest sõltuda. Parem, kui ta sureb ja viib saladuse endaga, kui riskida maailmalõpuga.

      Kõik muutis keerulisemaks tõsiasi, et naine ei teadnud, mida ta teab. Hana Hayashi oli talle saladuse jätnud, aga nii peidetult, et keegi ei suuda seda leida, sealhulgas ka Summer.

      Komitee ei saanud sellega riskida. Parem kõrvaldada naine ja kogu võimalus peidetud pühamu leida, kui lasta Shirosamal oma surmava, ohtliku plaaniga edasi minna.

      Taka ei pidanud selle tegemiseks isegi kiirteelt ära pöörama ega saja kahekümnest tunnikiirust vähendama. Tehnika oli lihtne ja ta oli seda juba nagunii liiga palju kordi teinud. Ta pidi lõpetama sellest mõtlemise ja lihtsalt asja ära tegema.

      Aga samas olid tema refleksid ikka veel pisut nigelad pärast õnnetust. Kui ta oli teinud apsu, mis heitis ta sadisti kätte. Polnud vaja riskida, tõestamaks vaid endale, et ta kontrollib jätkuvalt kogu mängu. Taka lahkus järgmisel mahasõidul kiirteelt, suundudes läände, samal ajal kui tema kaasreisija isus vaikselt istmel, esitamata küsimusi, teadmata, et ta sureb õige pea.

      Taka sõitis vähem rahvastatud tänavale, peatus teepervel ja pöördus naise poole. Summeril olid sinised silmad ja ta oli ilusam, kui mees oli märganud. Ta polnud meigitud ning tema ninal olid tedretähed. Ta ei olnud kunagi ühtegi tedretähelist inimest tapnud.

      „Mis nüüd toimuma hakkab?” küsis naine tema poole vaadates ning Taka mõtles, kas ta juba teab.

      Taka pani käe talle kaela taha, paksu punupatsi alla, mis hakkas tegusast õhtust pisut lahti tulema. Ta tundis närve läbi naha võpatamas, naise pulssi tagumas, kuigi ta ei teadnud, kas see tuli tema kartmisest või paanikast. Summeri silmis oli midagi, mida ta ei mõistnud ja millele mõtlemist ta ei saanud endale lubada. Tema nahk oli pehme ja soe ning mehe suur käsi sai tema kaelast üsna kergesti haarata.

      „Kas sa kavatsed mind suudelda?” küsis Summer sellise häälega, nagu see oleks veel hullem saatus kui surm. „Sest ma tean, et päästsid mu elu ning arvad tõenäoliselt, et valgel ratsul rüütlina võid midagi