Nukumeister. Amanda Stevens

Angelette’i vaba hingega, aga samas oli Elliot pärit rikkast suguvõsast ja see tõmbas naist kohe kindlasti ligi.

      „Muljetavaldav?”

      „Peab küll ütlema. Kas ta teab pististest?”

      „Ma olen nüüd puhas, Dave. Vannun. Nii et oleksin tänulik, kui sa mineviku suhtes suu kinni hoiaksid. Mulle nagu meeldib mõte vahelduseks stabiilsest suhtest ja ma ei taha, et sina midagi ära rikuksid.”

      „Ma ei teeks seda. Pealegi ei liigu ma just Ellioti tutvuskonnas ringi.”

      „Aga Claire’i õde liigub.”

      „Ma ei suhtle Claire’i perekonnaga. Sa ju tead seda.”

      „Mõtlesin, et asjad on nüüd ehk muutunud.”

      „Sest ma ei kohtu enam sinuga?”

      Angelette tõmbas kiire mahvi. „Ma mõtlesin küll jah.”

      „Minu ja Claire’i vahel on kõik läbi,” lausus Dave aeglaselt. „Juba ammu. Sa ju tead, et ta on uuesti abielus.” Ja kas polnud märkimisväärne, et ta suutis seda rusikaga seina virutamata või akent sisse viskamata öelda?

      Kuid vihapursked ja purjuspäi räuskamised olid seljataga. Dave oli oma eluga leppinud ja lõpuks ometi mõistnud, et polnud mõtet mõelda sellele, mis ta oli kaotanud.

      Ta peaaegu kuulis oma AA tugiisikut kordamas: Ütle seda koos minuga, Dave. Jumal, anna mulle rahu leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et neil vahet teha.

      Kena lause, aga see ei tähendanud sittagi, kui lamasid näoli rentslis.

      „Sa ütlesid, et tahad mind näha kahel põhjusel. Mis see teine on?”

      Angelette’i pilk põikas taas uksele. Dave mõtiskles, ega ta kedagi oota. Naine oli väga närviline ja ta imestas tahes tahtmata, miks. „See jutuajamine jääb meie vahele, eks?”

      „Loomulikult.”

      Naine ootas veel mõni hetk ja lükkas siis tühja klaasi eemale. „Kas sa oled Losieri juhtumil silma peal hoidnud?”

      „Selle mõrvatud Tulane’i tudengi omal? Raske mitte hoida. Tema pilt on juba nädalaid uudistest läbi jooksnud.” Nina Losieri süütu nägu oli pälvinud avalikkuse tähelepanu, aga kui peaaegu kuu aega oli möödunud ühegi vahistamise ja uudiseta, hakkas meediahuvi raugema. Kindel märk sellest, et uurimine ei vii kuhugi. Dave oli seda oma nahal tunda saanud.

      Angelette puhus suunurgast suitsu välja. „Isa tahab palgata eradetektiivi. Ma rääkisin talle sinust.”

      „Mis ajast soovitab New Orleansi politsei eradetektiivi juhtumi puhul, mida alles uuritakse?”

      „Sellest ajast peale, kui see ei ole minu juhtum.” Naine irvitas, aga tema pilk oli teisel pool lauda tõsine. „Ütleme lihtsalt, et ametlikul juurdlusel on tekkinud pisut probleeme.”

      „Milliseid probleeme?”

      „Selle juhtumi puhul on palju, mida pole avalikkusele teada antud. Nina Losier oli pärit jõukast Baton Rouge’i perekonnast. Tema isal on palju poliitilisi tuttavaid ning New Orleansi politseid on sunnitud paljusid juurdluse aspekte uudistele mitte edastama.”

      „Nagu näiteks?”

      „Näiteks seda, et kui Nina loengutes polnud, tantsis ta mõnikord ühes Bourbon Streeti stripiklubis. Gold Medallionis.” Angelette vaikis. „Seal töötas ka Renee Savaria, eks ole?”

      Dave taipas äkitselt, kui väga ta klaasikest ihkas. See tabas teda mõnikord niimoodi. Kõik läks hästi ja siis kõmaki. Mõni nägu, mälestus… isegi nimi võis kogu enesekontrolli põrmustada.

      Savaria mõrv oli viimane juhtum, mille kallal ta enne erruminekut oli töötanud. Ta oli silmini juurdlusse süvenenud, kui tema tütar kaduma läks. Ta rööviti päise päeva ajal, kui ta oma uue rattaga nende maja ees edasi-tagasi sõitis.

      Kujutluspildid juba sähvisid Dave’i peas. Sellised, mis olid pannud teda sirutama kätt pudeli – või relva – järele unetutel öödel, mida oli rohkem kui ta soovis mäletada.

      Ruby oli olnud seitsmeaastane, kui ta rööviti. Vaid seitsmeaastane.

      „Kui Nina Losier on sellise taustaga, nagu rääkisid, kuidas ta siis Bourbon Streetil strippamas käis?”

      „Sinu jutu järgi oli ta mingi erand, aga selles linnas pole mingiks uudiseks rikkad tüdrukud, kes oma võimukate papade häbistamiseks nii madalale langevad.”

      „Kuidas juhtlõngadega on?”

      „Üks tupik teise järel, täpselt nagu Savaria juhtumi puhul. Ma mäletan, kui masenduses sa toona olid. Sa ütlesid mulle kord, et oleksid nagu peaga vastu kiviseina peksnud. Siis äkitselt leidsid uue juhtlõnga. Ma mõtlesin, et hakkad lahenduseni jõudma, kui Ruby kadus. Võib-olla hakkasid liiga lähedale jõudma.”

      Hetkeks oli Dave’il tunne, nagu tal oleks õhk kopsudest välja pigistatud. Ta polnud kunagi kellelegi neist telefonikõnedest rääkinud, isegi mitte Angelette’ile. Too ei saanud teada ka sellest puuduvast leheküljest surnud naise päevikus. Sellest teadsid vaid Dave ja Renee Savaria mõrtsukas.

      Ta oli hävitanud mõrvajuurdluse asitõendid, et päästa oma tütre elu, aga Rubyt ei toodud tagasi, nagu lubati. Selle asemel olid tüdrukuni viivad jäljed külmaks läinud, kuni Dave mõrtsukaga koostööd tegi.

      Mehe lõual hakkas lihas liikuma. Seitse aastat, aga süütunne oli ikka veel sama värske ja sügav kui päeval, mil ta oli Claire’i paanilisele kõnele vastanud.

      Angelette’i pilk uuris tema nägu. „Ma mõtlesin alati, ega Renee Savaria mõrva ja Ruby röövimise vahel mingit seost pole. Sina vist ka.”

      Dave silmitses oma käsi. Need ei värisenud, aga tema sõrmed olid nii kõvasti rusikasse pigistatud, et nukid olid valged. „Vahet pole, mis ma arvasin. See kõik on minevik.”

      „Sinusugune mees elabki minevikus.”

      „Enam mitte.”

      „See on küll jamps.”

      Dave kehitas õlgu.

      „Pärast sinu lahkumist jäid sinu laual olevad juurdlused unarusse. Keegi ei tahtnud sinu halba karmat endale külge saada. Nii et Savaria juurdlus on kogu see aeg istunud lahendamata toimikute seas ja minu meelest on vanad lõpetamata asjad sind liiga pagana kaua närinud. Võib-olla oleks aeg otsad kokku tõmmata.”

      Dave tahtis uskuda, et see ongi nii lihtne, aga Angelette ei teinud kunagi midagi vastu nõudmata. „Mida sa tegelikult jahid, Angie?”

      „Mitte midagi. Ma olen sulle selle võlgu, ja kõik.”

      „Miks ma küll sind ei usu?”

      Naine tundus haavunud olevat. „Kuule, mina tunnistan esimesena, et pole minevikus just eriline korralikkuse etalon olnud, aga ma olen ikkagi võmm ja usu või mitte, ma soovin näha õiglust jalule seatavat. Renee Savaria ja Nina Losier olid selles klubis kõrini jamas. Narkootikumid, prostitutsioon… jumal teab, mis veel. Aga see ei tähenda, et nad olid juhtunu ära teeninud. Ja sinu väike tüdruk polnud kohe kindlasti ära teeninud seda, mis temaga juhtus.”

      Mees ei kostnud midagi. Ta ei suutnud.

      Angelette nõjatus tema poole. „Mis siis, kui ma ütlen sulle, et saan toimiku koopia sinu kätte anda? Kas sa nõustuksid vähemalt sellele pilku heitma?”

      „Oled sa kindel, et tahad selle nimel oma karjääri ohtu seada?”

      „Las mina muretsen ise oma karjääri pärast. Ma tean, mida teen. Oled nõus või ei?”

      „Ma vaatan üle, mis sul on, aga ma ei luba midagi.”

      „Üsna õiglane. Kui sulle ei meeldi, mida näed, kõnnid minema ja asi ants. Me ei räägi sellest enam kunagi.” Ta võttis käekoti ja tõusis püsti. „Helista, kui oled midagi otsustanud. Või mis veel parem, astu laupäeva õhtul Monteleonest läbi. Graydon Losier tuleb Lee heategevusõhtule.